Kindlasti ei saa nõustuda ettepanekutega toimingupiirangute rikkumise süüteokoosseis sootuks kaotada. Selle vastu räägib toimingupiirangu rikkumise kui murettekitava korruptsiooniilmingu kriminaliseerimise eesmärk. Korruptsioon tähendab ametikoha ära kasutamist isiklikes huvides. Traditsiooniliselt on seda eeskätt mõistetud altkäemaksu võtmisena. Siiski on korruptsioon märksa mitmetahulisem kui altkäemaksu võtmine või andmine.

Paraku ongi korruptiivne käitumine aastate jooksul muutunud üha varjatumaks, vähem karjuvalt nahaalseks ning seetõttu ka keerulisemalt tuvastatavaks ja tõendatavaks. Korruptandid ja nende õiguslikud nõustajad ei ole rumalad ja keegi ei varasta, et vahele jääda. Lihtsalt loota, et keegi tabatakse ümbrikuga sularaha võtmas teolt, on korruptsiooni ärahoidmiseks selgelt ebapiisav lähenemine.

Toimingupiirangu rikkumise korral teeb ametiisik endale või endaga seotud inimesele soodsa otsuse või toimingu. Selline käitumine toimub kellegi erahuvides meie kõigi arvelt ning rikub ausat konkurentsi, ohustab majanduse arengut, ühiskonna teenitavat tulu ja riigi julgeolekut. Toimingupiirangu rikkumise kriminaliseerimise eesmärk ei ole seega seada avalikkuse huvides töötavate inimeste igapäevasele tööle bürokraatlikke kadalippe, vaid hoida ära avalike vahendite arvelt ebaausa eelise saamine ka neil juhtudel, kui korruptiivne tegu on traditsioonilisest altkäemaksust varjatum või komplitseeritum.

Toimingupiirangu tühistamise toetajad on jätnud tähelepanuta, et toimingupiirangu rikkumise süüteokoosseisu rakendamisel ei ole tulnud ette märkimisväärseid õiguslikult segaseid või ummikusse jooksnud olukordi. Koosseisu kehtestamisest alates on püütud järjekindlalt hirmutada hüpoteetiliste stsenaariumitega, kuidas näiteks inimesi ravivat arsti või õpetavat õpetajat võib ees oodata ebainimlik tagakiusamine. Samuti rippuvat iga ametiisiku pea kohal karistusähvardus juhuks, kui ta on teinud teadmatusest enda sugulase väikeosalusega ettevõtet soosiva toimingu või otsustuse.

Selliseid olukordi pole aga tegelikkuses olnud, need on jäänudki vaid teoreetilisteks arutlusteks. Arvestades õigusliku reguleerimise abstraktset iseloomu, on teoreetilised "Puhhi lõksud" võimalikud igasuguse regulatsiooni puhul, kuid päriseluga ei ole neil mingit seost. Kui kedagi kollitatakse jutuga, et iga nurga taga võib luurata riigi karistav käsi, tuleks esmalt arutleda, miks selline jutt üldse õhku on visatud. Kas toimingupiirangu rikkumise väidetav raskestimõistetavus on tõesti nii paljude südameasi või on sellest rääkijail muud tagamõtted? Ehk kujundab keegi konkreetse juhtumi kaitsetaktikat? Või püüab lahti saada ebamugavast süüteokoosseisust?

Toimingupiirangute regulatsioon laieneb Eestis väga paljudele, sest avalikke ülesandeid täidavad kümned tuhanded inimesed, toimingupiirangu rikkumisega võivad kokku puutuda või sellele kaasa aidata aga kõik Eesti elanikud. Viimase viie aasta jooksul on registreeritud 51 toimingupiirangu kuritegu ja 26 väärtegu – ei tundu just apokalüptiline riigi tagakiusamine.

Toimingupiirangute rikkumised moodustavad viimaste aastate statistika kohaselt korruptsioonikuritegudest alla viiendiku. Näiteks registreeriti 2022. aastal 165 korruptsioonikuritegu, millest toimingupiirangu rikkumisi oli 13 – seevastu registreeriti altkäemaksuga seotud kuritegusid 108.

Kas kümmekond registreeritud kuritegu aastas osutab tõesti sellele, et iga ametnik peaks pelgama kriminaaluurimise alla sattumist?

Korduvalt on kõlanud ka etteheiteid, et toimingupiirangutega seotud kriminaalmenetlused olla viletsad ning kohtuasjad nõrgad ja ebakindlad. Kriminaalstatistika selliseid hinnanguid ei kinnita. Justiitsministeerumi andmetel on prokuratuur viimase viie aasta jooksul esitanud toimingupiirangu rikkumise süüdistuse ca 30 kriminaalasjas, millest 25 korral on kohus teinud ka süüdimõistva otsuse. Ainult viiel korral – ehk ligikaudu 15 protsenti juhtudest – on süüdistatav täielikult õigeks mõistetud. Tõsi, ka siin saaks soovi korral juuksekarva lõhki ajada, sest selline õigeksmõistmiste osakaal on tuntavalt suurem kui kõikide üldmenetlustes läbi vaadatud kuritegude keskmine seitse protsenti. Tuleb arvestada, et korruptsioonikuriteod on oma olemusest tulenevalt varjatud ja konspiratiivsed ning nende kohta otseseid tõendeid tihti ei ole, mistõttu ongi neid keerulisem tõendada.

Õigusriigile on loomulik, et kõik kahtlused, mida prokuratuur kohtumenetluses täielikult kõrvaldada ei suuda, tõlgendab kohus süüdistatava kasuks. Seetõttu ei saavuta tasakaalus õigussüsteemiga riik võistlevas kohtumenetluses kunagi sajaprotsendilist süüdimõistmist, sest õigust mõistab kohus.

Eespool viidatud viiest täielikult õigeksmõistvast lahendist kolmes ei olnud kuritegu kohtu hinnangul tõendatud. Ühel juhul oli kohus seisukohal, et lisaks tõendamatusele puudus etteheidetavates tegudes korruptsioonioht ning ühel juhul oli vaidlus ametiisiku mõiste üle. Kahtlemata on need kaks viimati märgitud õigeks mõistetud juhtumit nii politsei kui ka prokuratuuri jaoks õpetlikud, mõistmaks, kuidas edaspidi kriminaalmenetluse alustamisel või hiljem süüdistuse esitamisel asjaolusid adekvaatsemalt hinnata. Küll ei ole kahe üksikjuhtumi põhjal võimalik teha üldistavat järeldust kehval tasemel praktikast. Kohtupraktika ei kinnita mingilgi määral etteheiteid, et süüdistusi esitataks sagedasti ja süüdimõistvaid otsuseid nendes süüdistustes eriti ei tehtaks.

Toimingupiirangu rikkumise diskussioonis on probleemina välja toodud ka seotud isiku kontseptsiooni ebaselgust ehk keda ikkagi saab pidada ametnikuga seotud isikuks. Näiteks on väidetud, et seadusandja esialgne soov oli pidada silmas üksnes sugulasi ja ühises äritegevuses olijaid. Korruptsioonivastase seaduse 2012. aasta seletuskiri veenab aga selles, et juba siis loeti seotud isikuks muu hulgas füüsilised ja juriidilised isikud, kelle seisund või tegevus ametiisikut oluliselt ja vahetult mõjutab või vastupidi, sest ka viimasel juhul ei saa erapooletu ametikohustuste täitmine lihtne olla. Mõjutamist ei ole seaduses küll defineeritud, kuid see katab lisaks majanduslikule sõltuvusele, mis on eelnõu autorite arvates võimalik muu hulgas üürileandjast ja tööandjast, ka näiteks võlaõigusseaduse kohase mittetäieliku kohustuse, milleks võib olla ka auvõlg. Seega ei ole seadusandja mõte kunagi olnud nii kitsas, et pidada seotuks vaid sugulasi ja äripartnereid.

Seotud isiku mõistet analüüsis kohus ka 2021. aastal tehtud Tartu ringkonnakohtu lahendis (1-19-6293), milles selgitas põhjalikult, millised seosed osutavad sellele, et isikud on seaduse mõttes seotud. Lahendis leidis kriminaalkolleegium, et ehkki korruptsioonivastane seadus on olulise ja vahetu mõjutamisega seoses väga abstraktne, ei ületa see läve, mis oleks põhiseaduslikult lubamatu. Samuti nentis kohus, et avalike ülesannete täitmisega seotud eluvaldkond ongi keerukas ja väga mitmepalgeline, mistõttu tuleb lubatava ja lubamatu käitumise vahet hinnates pidada silmas seadusandja soovi vältida toimingu tegemist endaga seotud isiku suhtes.

Igati tervitatav on arutelu, kuidas muuta toimingupiirangu rikkumise sätteid selgemaks ja ka võimalikke hüpoteetilisi probleeme ennetavaks. Justiitsministeerium on saanud nii prokuratuurilt kui ka teistelt teemaga kokkupuutujatelt korruptsioonivastase seaduse muutmiseks ettepanekuid, milles on pakutud lahendusi selguse loomiseks ka toimingupiirangutega seoses.

Korruptsioonivastast seadust tuleks täiendada juba kohtupraktikas väljendatud seisukohaga, et ametnikku mõjutav huvi peab olema oluline. Sellisel juhul oleks selge, et toimingupiirangu rikkumise koosseisu ei täida igasugune erahuvi, vaid üksnes määrava tähendusega huvi. Kui ametnik laseb korda teha jalgrattatee ja lisaks soovile arendada linna jalgrattaliiklust tunneks ta sel teel sõitmise üle ka ise head meelt, ei oleks sellisel juhul kindlasti tegemist toimingupiirangu rikkumisega.

Samuti tuleb kaaluda, kas toimingupiirangu rikkumise sisustamine läbi muu korruptsiooniohu on üldse vajalik. Seni ei ole kordagi üksnes viitega sellele sättele toimingupiirangut sisustatud. Õigusselguse huvides võiks üksnes muu korruptsiooniohu seadusest kustutada. Just sellised väga laiad määratlused tekitavad hirmu ja ebaselgust selles, millised juhud siis ikkagi on need, millele kohalduvad toimingute piirangud. 

Lõpetuseks on oluline kummutada veel üks meediast kõlama jäänud eksiarvamus. Nimelt pole justiitsministeeriumi kavandatavate korruptsioonivastase seaduse muudatuste hulgas ühtki sellist ettepanekut, mis võiks kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttest lähtuvalt kuidagi mõjutada praegu eeluurimisel või juba kohtus arutamisel olevaid toimingupiirangu juhtumeid.

Samuti ei saaks isegi teoreetilisel mõttemängu tasandil selliste muudatuste alusel ka ükski viimastel aastatel süüdimõistva kohtuotsuseni jõudnud toimingupiirangu rikkumise juhtum teistsugust lahendit. Riigi kriminaalpoliitika elluviimine toimingupiirangute rikkumise süüteokoosseisu raames seisab kahe jalaga maa peal ning arvestab ühiskonna ootustega.