Vahel tõusetuvad avalikkuses või ka poliitikute seas küsimused, miks prokuratuur mõnel juhul alustab kriminaalmenetlust, kuid teisel juhul seda ei tee; miks mõnedele esitatakse süüdistus ja teistele jällegi mitte.

Need on igati õigustatud küsimused, millele vastus on alati üks: prokuratuur lähtub oma otsuste tegemisel alati ja üksnes seadusest ja kohtupraktikast. Menetluse alustamine ja mittealustamine, süüdistuse esitamine või menetluse lõpetamine ei ole kunagi ühegi prokuröri suvaotsustus, sest prokuratuuri otsuseid kontrollitakse nii asutuse sees kui ka väljaspool ning lõppastmes annab neile hinnangu kohus.

Omastamine ja kelmus

Igal nädalal saavad nii prokuratuur kui ka menetlusasutused kümneid kuriteoteateid, milles viidatakse võimalikele omastamistele, kelmustele või teistele ametialastele kuritegudele. Nende hulgas on vara väärkasutamise teateid korteriühistute, äriühingute juhtide, töötajate või raamatupidajate kohta ning vahel paraku nii parlamendiliikmete kui ka kohalike omavalitsuste poliitikute kohta.

Prokurör, kelle töölauale selline kaebus või info jõuab, lähtub menetluse alustamise või mittealustamise otsustamisel ainult sel hetkel teada olevatest faktidest ja tal tuleb hinnata, kas esialgse info põhjal on alust kahtlustada kuriteo toimepanemist. Selleks tuleb võrrelda kaebuses või ajakirjanduses esitatud fakte ning karistusseadustikus olevaid kuriteokoosseisude elemente.

Menetluse alustamise otsustamisel tuleb kõik kahtlused tõlgendada menetluse alustamise kasuks. Kui võrdlus näitab, et suure tõenäosusega võib olla toime pandud kuritegu, ei ole seega muud võimalust kui alustada kriminaalmenetlust.

Tavapäraselt saavadki rohkem avalikkuse tähelepanu ametialased kuriteod, sest ametnikel on ligipääs rahva rahale. Karistusõiguse mõttes on ametiisikud teiste seas nii riigiasutuste juhtivtöötajad, kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed kui ka riigikogu liikmed, kuna nad täidavad avalikke ülesandeid. See tähendab, et nad tegutsevad ja võtavad otsuseid vastu kõigi Eesti elanike nimel. Kuna ametist tulenevalt on neil ligipääs ja ka õigus kasutada raha riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarvest, peavad just nemad olema kõige hoolsamad, et nende tegevus näiks aus ja oleks seaduslik.

Paraku viitavad meieni jõudvad kaebused või uudised vahel just sellele, et üks või teine ametiisik on talle ametiseisundi tõttu usaldatud raha kulutanud hoopiski isiklikuks otstarbeks, tasunud sõprade-tuttavate või poliitiliste kaasvõitlejate arveid või teinud sellega midagi muud, mis läheb vastuollu avaliku raha kasutamise põhimõtetega.

Karistusõigus nimetab selliseid tegusid omastamisteks ja kelmusteks. Kui keegi tasub tööks antud krediitkaardiga isikliku restorani- või kütusearve, siis on see omastamine. Kui ta taotleb tööga seotud sõidukulude hüvitamist, aga tegelikult ta ei sõitnudki või käis autoga puhkusereisil, on see kelmus. Mõlemad on alates 200 euro suurusest kahjust varavastased kuriteod, mida tuleb uurida kriminaalmenetluses.

Ametiseisundiga kaasnevate õiguste ja privileegide kuritarvitamist peab riik eriti taunimisväärseks. Seetõttu on kelmuse ja omastamise eest nähtud ette rangem karistus, kui kuriteo on toime pannud ametnik, kes kuritarvitas ametiseisundit.

Riigikogu liikmed ja ka kohaliku omavalitsuse volikogude liikmed on rahva valitud esindajad, kes moraalimajakatena peaksid olema eeskujuks ning näitama, milliste väärtuste järgi me Eestis elame.

Valitavatele ametikohtadele pürgijad peavad arvestama, et iga nende sõna ning tegu on suure avaliku tähelepanu all, mistõttu ei tasu loota, et väärkäitumine jääb pikaks ajaks vaka alla. Selle ilmsiks tulekul ei ole põhjust õiguskaitseasutuste tegevusele kõõrdi vaadata, kui esile tõusnud kahtlust kontrollitakse, sest selline kohustus tuleb nii kriminaalmenetluse seadustikust kui ka prokuratuuriseadusest. Küllap ootab ühiskondki seda, et õiguskaitseasutused ei pigistaks silma kinni ka kõrgeimate riigi esindajate ja enda ametikaaslastegi võimalike küsitavate tegude suhtes.

Prokuröride üle toimub pidev kontroll

Viimasel ajal on seoses riigikogu liikmetega saanud tähelepanu kahtlused kuluhüvitiste mittesihipärases kasutamises. Kuluhüvitised on suur privileeg, mis on mõeldud hüvitamaks riigikogu liikme tööga seonduvaid kulusid. Prokuratuur ei soovi sekkuda kuluhüvitiste põhjendatuse arutellu ega anda kellegi teole moraalset hinnangut, kuid selliste privileegide kasutamine peab olema eesmärgipärane ja läbipaistev, sest see raha tuleb riigieelarvest.

Riigieelarve on meie kõigi ühine rahakott. Sellest tuleb rahastada kõiki riigi toimimiseks vajalikke teenuseid. Seetõttu tuleb hoolega tähele panna, kuidas avalikku raha kasutatakse. Kui mõnes valdkonnas raha raisatakse või kasutatakse avalikku raha isiklikuks otstarbeks, siis jääb kuskil mujal seda samas ulatuses puudu. Ka riigieelarve mõttes väikesed summad teevad lõpuks kokku paraja hulga. Sestap ei tohi riik mistahes ametniku mistahes väärkäitumise ees silma kinni pigistada. Seaduse ees ei tohi keegi olla puutumatu.

Kordame üle, et prokuratuur lähtub kriminaalmenetluse alustamisel ja kohtusse saatmisel seadusest ja olemasolevatest tõenditest. Kui kellegi teo suhtes on põhjendatud kuriteokahtlus, kontrollib prokuratuur seda koos menetlusasutusega kriminaalmenetluses, sest muul moel me tõendeid koguda ei tohi. Kui kohtueelse menetluse lõpus kinnitavad tõendid prokuratuuri hinnangul kuriteokahtlust, tuleb meil viia kriminaalasi kohtu ette, sest õigust saab mõista ainult kohus.

Mõnikord kõlab täiesti alusetuid arvamusi, justkui toimetaks prokurörid kriminaalasju oma suva järgi, tõmmates niite pea kõigis eluvaldkondades. Kriminaalmenetluse kestel toimub tegelikult prokuröride üle pidev kontroll. Ainuüksi kohus kontrollib meie tööd nii kohtumenetluses kui ka kohtueelses menetluses.

Kohtu luba on vaja näiteks sideandmete väljaküsimiseks, läbiotsimiste tegemiseks, jälitustoimingute tegemiseks ning ka vara arestimiseks. Prokuröri ülesanne on olemasolevate tõendite põhjal kohtunikku veenda, et kuriteokahtlus on põhjendatud. Ilma selle veendumuseta ei hakka kohus toiminguks loa andmist üldse kaalumagi. Seega ei toimeta prokurör ja uurija ühtegi menetlust varjatult kabinetivaikuses, vaid selle põhjendatust kontrollitakse kohtueelse menetluse kestel tavaliselt korduvalt.

Kui menetluse alustamine on kuriteotunnuste ilmnemisel vältimatu samm, siis menetluse lõpptulemus ei pea olema ilmtingimata süüdistuse esitamine ja asja kohtusse saatmine. Väga paljud alustatud menetlused lõpetatakse kellelegi süüdistust esitamata, kuna esialgsed kahtlused ei leia menetlustoimingute käigus kinnitust. Kriminaalmenetluse läbiviimise järel tuleb kahtlustatava kasuks tõlgendada kõik kahtlused, mida ei olnud võimalik menetluse kestel kõrvaldada.

Kui prokurör on tõendite põhjal veendunud, et inimene on toime pannud kuriteo, tuleb enamasti esitada süüdistus. Teatud juhtudel saab menetluse lõpetada otstarbekusest lähtuvalt, kuid selleks peavad olema täidetud üpris paljud tingimused, näiteks puhtsüdamlik kahetsus, asjaolud, et tekitatud kahju on väike ja toimepanija on selle juba hüvitanud, et varem pole inimest karistatud, et inimene on valmis täitma kohustuse jne.

Olulisim kriteerium sellisel viisil menetluse lõpetamiseks on avaliku menetlushuvi puudumine ning valmisolek hüvitada tekitatud kahju. Neid tingimusi on põhjusega palju, leebem lahendus peab olema siiski piisav, et inimene edaspidi samale rajale ei astuks.

Avaliku raha väärkasutamise puhul saab avalikku menetlushuvi reeglina alati eeldada ning kui ei esine muid kaalukaid põhjuseid menetluse lõpetamiseks, siis on järgmine vältimatu samm süüdistuse esitamine.

Kohustuse viia süüdistus kohtu ette on prokuröridele pannud ühiskond. Kohtus on nii süüdistajal kui ka süüdistataval ja tema kaitsjal võrdsed võimalused oma tõendite esitamiseks. Õigusriigile omaselt teeb lõpliku otsuse kohus, mõistes inimese kas süüdi või õigeks. Enne otsuse kuulutamist ei saa keegi tõsikindlalt väita, et süüdistatav oleks pannud toime kuriteo, ega ka seda, et süüdistatava südametunnistus on puhas.

Prokurör ei tohi lasta ennast kammitseda hirmust õigeksmõistmise ees, see on kohtumõistmise tavapärane ja loomulik osa. Süüdistuse viimine kohtu ette on ainus võimalus õigusselguse saamiseks ning üksnes kohtul on viimane sõna selles, kas inimene on kuriteo toimepanemises süüdi või mitte.