Harri Tiido: Ukraina ajaloo moodi minekust

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Serhii Plokhy kirjutatud raamat Ukraina ajaloost. Ukraina ajaloo narratiiv on lihtne: ukrainlased on iidne rahvas, kes on alati püüelnud vabaduse ja iseseisvuse poole, kuid kurjad välisvaenlased on seda läbi aegade takistanud, märgib Tiido.

Ukraina ajalookäsitluste moodi minekust praegusel ajal võib ilmselt rääkida kahes võtmes: kas Venemaal toimuvast või läänemaailmas ilmunust. Venemaal viimasel ajal ilmunud Ukraina ajaloo käsitlused, a la Vladimir Putini kirjutis või psühhopatoloogiline tõlgendus ukrainlaste mitteolemisest on üks asi ja sellele ei ole mõtet aega kulutada. Kuid ka läänes on huvi Ukraina ajaloo vastu tohutult kasvanud.

Olin märganud mitmeid viiteid Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professori Serhii Plokhy raamatule aastast 2015. See on vist seni viimane ja tõenäoliselt üks parimaid käsitlusi ukrainlaste ajaloost Herodotose aegadest alates.

Mõtlesin selle Amazonist tellida ja oligi saadaval. Originaal kõvakaanelisena ja pehmekaaneline uustrükk aastast 2017. Kui vaatasin hindu, siis ronisid silmad pealaele. Esmatrükk hinnaga umbes 380 eurot ja pehmovariant hinnaga ligi sada eurot. Vaat nii. Kui on kasvanud huvi, tuleb arvestada ka kasvanud hindadega.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Internetis leidus raamatu digivariant täiesti vabalt loetavana. Üles riputatud Ukraina struktuuride poolt, kuid ilmselt autori teadmisel ja nõusolekul. Sestap ongi igal huvilisel võimalus seda rohkem kui 400-leheküljelist üllitist täiesti tasuta lugeda.

Serhii Plokhy sõnul on ajalugu põhjus ja põhjendus Putini poliitikale Ukraina suunas. Sellepärast ongi kasulik seda lugu teada. Ja ajaloo valesti hindamine on ka põhjus, miks Vene vägedel läheb nende agressioonis palju kehvemini, kui Kremlis arvestati.

Plokhy leiab, et Putini mõjusfääride mudeli aluseks on usk väikeste riikide suveräänsuse piiratusse. Ehk nende suveräänsus on piiratud naabruses olevate suurte riikide huvidega. Ja seetõttu on täiesti suveräänsed vaid neli riiki: USA, Hiina, Venemaa ja India.

Plokhy vaates Ukraina ajaloole on oma osa ka kaartidel. Raamatus esitatud kaartidest nähtub, et Ukraina jaguneb maastiku poolest kolmeks: mägialad, metsaalad ja stepp. Nende alade asukatel on tegelikult ka erinevusi, kuid siinkohal ei hakka üksikasjadesse minema.

Märgin kolme kaarti. Aastast umbes 1300 pärineval kaardil on näha, et mongoli-tatari Kuldhord hõlmas Kiievi Russist lõunaosa, kuid Kiiev ise jäi sellest välja. Kui see kaart tänapäeva projitseerida, siis võib Venemaa üks tagasihoidlikum plaan ollagi just selle osa hõivamine Ukrainast, mis omal ajal oli tatarlaste ja mongolite kontrolli all. On ju nüüdne Venemaa soome-ugri aladel paljuski endine Kuldhordi satraapide territoorium.

Teine kaart. 16. ja 17. sajand. Poola-Leedu suurvürstiriik kattis põhiosa Ukraina aladest, praeguse Krimmi ja Mariupoli kant oli aga Krimmi Khaaniriigi valduses. Ja kolmas kaart umbes aastast 1650. Sellel on kasakate hetmaniriik, millesse kuulus ka Kiiev, kuid mis ei ulatunud lõunas Musta ja Aasovi mereni. Seal valitses endiselt krimmitatarlaste khaaniriik.

Plokhy märgib, et Kesk-Euroopa, Venemaa ja Lähis-Ida vahel paiknevat Ukrainat vormisid impeeriumid kui strateegilist väravat ida ja lääne vahel. Seda alates Rooma ja Ottomani impeeriumitest kuni Kolmanda Reichi ja Nõukogude Liiduni.

Sajandeid oli Ukraina eri kultuuride kohtumispaik. Paiksete ja rändhõimude segunemine, nagu ka kristluse ja islami kohtumisala stepipiirkonna äärealadel sünnitasid sõjaka kasakate klassi. Katoliikluse ja õigeusu kohtumine sünnitas aga usutraditsiooni, mis on sillaks ida ja lääne kristluse vahel.

Plokhy uurib Ukraina ajalugu läbi ajalooliste tegelaste. Jaroslav Tark, kelle tütar Anna sai Prantsusmaa kuningannaks, kasakate pealik Ivan Mazepa, kes on kirjutatud surematuks Byroni ja Puškini poeemides, Nikita Hruštšov ja tema protežee Leonid Brežnev ning lõpuks ka Maidani kangelased, kes kehastavad Ukraina tuleviku eest võitlejaid.

Ukraina ajaloo narratiiv on lihtne: ukrainlased on iidne rahvas, kes on alati püüelnud vabaduse ja iseseisvuse poole, kuid kurjad välisvaenlased on seda läbi aegade takistanud.

Plokhy näitab korduvalt, kui paindlik oli Ukraina eliit, kui kergelt nad kohanesid erinevate poliitiliste kultuuride ja kuningriikidega ning kui kiirelt nad igas keskkonnas saavutasid staatuse tõstmise.

Leedu-Poola suurvüstiriigis tõusid Ukraina juhtivad perekonnad aristokraatia hulka. Vene impeeriumis oli Ukraina üks haldusparaadi ametnike varasalvi. Vene impeeriumi arstide seas oli ukrainlasi kaks korda rohkem kui venelasi. Nõukogude Liidus toimis justkui konveier, mis tõstis ukrainlasi täitma juhtivaid ametikohti Kommunistlikus Parteis, armees ja KGB-s.

Ja meenutus Bogdan Hmelnitskist, kes Moskva versiooni kohaselt anus Venemaad Ukrainat enese alla võtma. Plokhy täpsustab. 17. sajandi kasakaohvitserid soovisid saada osaks Poola aadlikest, kuid nende taotlused lükati tagasi ja kasakad hakkasid otsima liitlasi vastuseisus Poolaga. Hmelnitski oli valmis võtma vastu Ottomani sultani või Rootsi kuninga või Moskva tsaari või Krimmi khaani või Moldova valitseja ülemvõimu tingimusel, et kasakaohvitseride sotsiaalne staatus tõuseb. Lõpplahendus oli liitumine Moskvaga, mis osutus saatuslikuks.

Plokhy meenutab, et ega Ukraina kommunistlik eliit ei olnud kibelemas Mihhail Gorbatšovi perestroika toetamisel ega teinud midagi ka 1991. aasta riigipöördekatse nurjamiseks. Kuid kui riigipööre läbi kukkus, kasutasid ukrainlastest kommunistid kohe võimalust iseseisvuse väljakuulutamiseks.

Kokkuvõtteks võin vaid soovitada kasutada võimalust ja raamatut lugeda. See on ukrainlase kirjutatud lugu ja kuna Kiievi võimud näikse seda levitavat, siis peegeldab see paljuski ka nende vaatenurka.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: