Lääne abi on aidanud Ukrainal küll vastupealetungil mõningast edu saavutada, kuid see ja igasugune tulevane edu annab aluse siiski poliitilisele, mitte sõjalisele lahendusele. Poliitiline lahendus oleks Ukraina kutsumine NATO-sse ning julgeolekugarantiide andmine, ütles Portnikov.

Kas võib loota mingeid läbirääkimisi – kui mitte rahu, siis vähemalt vaherahu üle?

Ma ei ole üldse veendunud, et Venemaa taotleb mingeid läbirääkimisi, vähemalt selliseid, mis võivad viia rahuni. Moskva on alati olnud allaandmisläbirääkimiste pooldaja. Saksamaa endine kantsler Gerhard Schröder väljendas oma hiljutises intervjuus samu seisukohti, mis Venemaal olid enne sõda: tunnistage olukorda Donbassis ja Krimmis, keelduge NATO-ga liitumast – kõik on endine, võib-olla vabamal kujul. Seega, kui läänepoolne poliitiline tahe puudub, tekib ummiktee.

Ukraina relvajõud võivad edeneda Rabotinosse, Donetskisse või isegi Ukraina piirini, kuid loovad seda tehes vaid eeldused probleemi poliitiliseks lahendamiseks. Kui lääs ei ole valmis poliitiliseks lahenduseks ehk Ukrainale julgeolekugarantiide andmiseks ja selle NATO-sse astumiseks või vähemalt NATO-sse kutsumiseks tagatiste andmisega, siis pole vaja ka mingist lõpust rääkida.

Kuid kui sõdiv riik võetakse NATO-sse, peab allianss võtma endale kohustused selle kaitsmiseks. Kuidas seda teha ilma otsese vastasseisuta Venemaaga?

Garantiide andmiseks on erinevaid võimalusi ja neid on arutatud juba kuid. Need võivad olla julgeolekugarantiid territooriumidele, mis ei ole kindla Venemaa kontrolli all. Need võivad olla julgeolekugarantiid territooriumidele, mille (Ukrainale) kuulumises ei ole rahvusvahelise õiguse seisukohalt kellelgi kahtlust. Nende valikute vahel saate juba praegu valida.

On veel üks variant, mis on minu meelest palju vähem aus, aga seegi on olemas ja laual. Kui Venemaa tahab endale mingit osa Ukraina territooriumist, kuigi see on räiges vastuolus rahvusvahelise õigusega, ning NATO kardab, et võitlus nende alade eest võiks viia otsese konfliktini Venemaaga, siis konflikt lokaliseeritakse ning julgeolekugarantiid hakkavad kehtima ainult seal, kus territoorium on üleni Ukraina kontrolli all. /.../

Meil pole selget selgitust, kus praegu asub Venemaa piir. See on järjekordne kinnitus, et Venemaa on ajanud end õiguslikku lõksu, millesse ta lootis ajada kõik teised. Kuid me ei aruta mitte sõja lõpetamise, vaid konflikti lokaliseerimise küsimust. Selleks on vaja poliitilist tahet ning selle puudumisel konflikt kasvab ja globaliseerub.

Kas teie arvates on Hamasi rünnaku taga samuti Venemaa?

Igal juhul tekitas Venemaa Iraanis veendumuse, et tal on tugev liitlane, kes suudab koos temaga selles piirkonnas tegutseda ja kui midagi juhtub, siis seda varjata. Hamas ei hoia tihedaid sidemeid mitte ainult Teheraniga, vaid ka Moskvaga. Eelmisel aastal olid selle esindajad Moskvas. Hamas toetab kõiki Venemaa välispoliitilisi tegevusi ja võib loota sõjalisele abile. Kuid isegi kui me ütleme, et meil pole otseseid tõendeid Venemaa osaluse kohta – kuigi ma arvan, et varem või hiljem saame need kätte –, on meil tõendeid Iraani osaluse kohta. Ja Iraan on Venemaa oluline liitlane.

Kas te ei arva, et Iisraeli sõda Hamasiga viib maailma tähelepanu Ukraina sõjalt eemale?

Kui vaadata ajalehtede esikülgi, siis jah. Aga sõdu ei peeta ajalehelehtedel, vaid poliitikute kabinettides – ja loomulikult rindel. Ja kui poliitikute kontorites on arusaam, et me räägime konflikti globaliseerumisest – ja Bideni viimane avaldus räägib sellisest arusaamast –, siis saame rääkida poliitilise kursi muutmisest kui sellisest. See, mis postsovetlikus ruumis võis tunduda kohaliku konfliktina, ei tundu enam sellise konfliktina, kuigi see polnud (Ukraina) sõja algusest peale lokaalne konflikt.

Tuletan meelde, et Venemaa julgeolekugarantiide ettepanekud, mis saadeti USA-le ja NATO liikmesriikidele meie riigi ründamise eelõhtul, ei hõlmanud mitte ainult Ukraina NATO-sse mitteastumise garantiisid, vaid ka uute relvade väljaviimist nende NATO riikide territooriumidelt, kes liitusid alliansiga pärast 1997. aastat. Seega peame mõistma, et Venemaa ei taha mitte ainult Nõukogude impeeriumi taastamist, vaid ka Jalta mõjusfääri taastamist. Ma saan aru, et eestlase, poolaka või ungarlase seisukohalt võib juba mõte Venemaa ohust tunduda kummaline, sest me oleme ju NATO-s!

Aga ma teen ettepaneku vaadata olukorda, kui Venemaa võidab postsovetlikus ruumis (Ukrainas – toim.) ja me ei tegele mitte Putini Vene föderatsiooniga, vaid Putini Nõukogude Liiduga. Esiteks saabub oht otse nende riikide piiridele. Teiseks tajub siis lääs Venemaad täiesti erinevalt, kui täiesti teist tüüpi jõudu – nii, nagu ta praegu tajub Hiinat. Kolmandaks tugevnevad neis riikides leppimist nõudvate inimeste positsioonid, mida on juhtunud rohkem kui üks kord. Nüüd on selline valitsus Ungaris, on sellise valitsuse eskiis Slovakkias ja ma kinnitan teile, et Balti riikides näete sarnaste poliitiliste jõudude renessanssi.

Need jõud on teie riigis juba esindatud kas parlamendifraktsioonides või kohalikes võimuorganites. Ja kui Venemaa oma piiridel tugevneb, kui ta naaseb sellise Nõukogude mineviku juurde, ei saa nad muud teha, kui võimule tulla. Otsest rünnakuohtu ei teki, küll aga vasalliseerumise oht. Oht saada Venemaa vasalliks.

Nüüd on rindejoon aasta aega sisuliselt muutumatuna püsinud. Kui kaua võtab aega, et viia praegune olukord aasta 2014 seisu?

See, kuidas Ukraina armee tegutseb, sõltub ressurssidest ja võimetest. Tuleb mitte ainult luua võimalusi Ukraina armeele rünnata, vaid ka ära hoida Vene armee rünnaku võimalus. Arvan, et on reaalne oht, et Vene väed üritavad uuesti rünnata ja okupeerida rohkem meie piirkondi. Me ütleme, et Ukraina armee suudab edasi liikuda ja uusi territooriume vabastada. Aga on võimalik, et Venemaa kogub piisaval hulgal ressursse, et okupeerida veel üks osa Ukrainast. /.../

Kui meil on tehnilised ja poliitilised võimalused Venemaa peatamiseks, siis me peatame Venemaa. Tehnilised võimalused on relvad, see on usaldusväärse kaitse loomine, need on ATACMS-raketid, lennukid F-16 jne. Selline kaitseliin välistab Venemaa rünnaku võimaluse. See on esimene punkt. Teine punkt on poliitilised otsused. Ukraina peaks saama Washingtoni tippkohtumisel kutse NATO-sse. Sellise kutse saanud Ukraina võib USA-lt saada julgeolekugarantiid, mis välistaks tuumalöögi võimaluse Ukraina territooriumil.

Ma ei pea silmas selliseid garantiisid, mis olid Budapesti memorandumis, vaid reaalseid garantiisid, mis annaksid selgelt mõista, et USA on valmis osalema. Kui me saame sellised garantiid ja sellega tuumaväljapressimise võimaluse Venemaa käest ära võtame, oleme minu arvates sõja juba lokaliseerinud. Ja madala intensiivsusega sõjas on Ukrainal lihtsam kui kõrge intensiivsusega sõjas.

Mis meie jaoks põhimõtteliselt muutub, kui Venemaa siiski võidab ja tema väed seisavad Poola piiril nagu praegu Balti riikide piiril?

Tekib hoopis teistsugune riik. Arvestada tuli Nõukogude Liidu julgeolekunõuetega, nagu ka selle mõjusfääriga. Seetõttu ei astunud Lääs 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias sammugi. Ja Kesk-Euroopa riigid peaksid sellele mõtlema, hoolimata sellest, et nad on NATO-s. Ma ei ütle, et tuleb otsene rünnak, aga ma ütlen, et on oht, et need riigid muutuvad Venemaa vasallideks ning Orbáni mudel laieneb kogu Kesk-Euroopale ja osale Lääne-Euroopast. Lisaks on see signaal teistele riikidele, eelkõige Hiinale.

Hiina näeb, et lääs on kaotanud ja kaotanud täielikult – ta tahtis aidata Ukrainal taastada oma territoriaalne terviklikkus, kuid selle tulemusena võimaldas ta Nõukogude Liidu taasloomist. Seetõttu muutub lääne jaoks palju, uskuge mind.

Ukraina eesmärk on kogu oma territooriumi vabastamine. Kas see tähendaks automaatselt ka Putini režiimi lõppu?

Mulle tundub, et Ukrainas on illusioon, et kui Venemaa kaotab okupeeritud Ukraina alad, viib see Putini režiimi kokkuvarisemiseni. Ma ei usu sellesse. Nii nagu venelased ei vajanud Krimmi enne selle annekteerimist, ei vaja nad seda ka siis, kui see on taas Ukraina oma. Usun, et me peame koos eksisteerima Putini Venemaaga ja me ei peaks mõtlema sellele, mis saab tema režiimist. See on täiesti erinev probleem.

Täispikkuses intervjuud saab lugeda ERR-i venekeelses portaalis.