Venelased ise hakkasid süsteemsest tegevusest, mida võib määratleda kui hübriidründeid, avalikult rääkima 2013. aastal, mil ilmus Gerassimovi doktriini kajastav artikkel. Nüüdseks on aktsioonidele antud ka ideoloogilis-religioosne taust, milleks on ususõda. Käesoleva aasta märtsis teatati Moskvast ametlikult, et Ukrainas toimuv sõda tähendab religioosset ettevõtmist, mille eesmärgiks on "kurjuse hävitamine kogu maailmas".

Selle sõja peavaenlane on lääs, kuigi uinutav liturgia Moskva suunalt räägib pidevalt globaalse raskuspunkti üleminekust itta. Ja Euroopa peatsest muutumisest maailmapoliitika tähtsusetuks tagahooviks. Halb, kui keegi jääb uskuma ja kordab papagoina seda udujuttu, mis kuulub ilma kahtluseta Kremli aktiivmeetmete arsenali. Veelgi halvem on, kui hakatakse valmistuma sõjaks Hiinaga, jättes Euroopa teemad ilma vajaliku tähelepanuta.

Praegust suhet Venemaa ja Hiina vahel on tabavalt nimetatud "küüliku ja boamao sõpruseks". Venemaale terendub idast üksnes Hiina vasalli või täpsemalt holopi staatus ning Kremli võimalus midagi meeldivat saada (tagasi võita) on üksnes lääne suunal. Just läänes ootavad üha vaesemaks jäävaid venelasi maitsvad suutäied, mida usinad läänemaailma inimesed on päev-päevalt justkui nende jaoks valmistanud. Teatavasti, kui keegi on rikas ja nõrk, siis kujutab ta endast igasugustele röövlitele hinnalist sihtmärki.

Lääne analüütikud on jõudnud ühisele arusaamale, et senikaua, kui on Kremlis võimul Vladimir Putin, jätkub ka sõda.

Ilmselt on see tõenäoline, kuid ei maksa unustada, et Venemaa poolelt peetav ususõda kestab juba alates Moskoovia algaegadest. Ja ususõda pole läänemaailmas kehtiva arusaama järgi "poliitika jätkamine teiste vahenditega" viisil, kus kehtivad kindlad sõjapidamise reeglid, vaid eshatoloogiline võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse, ellujäämise ja surmasaamise vahel.

Läänemaailm, eriti sealne vasak-liberaalne leer, nägi varasemalt suurt vaeva, et mitte märgata islamistliku terrorismi ja religiooni omavahelist läbipõimumist. Nüüd justkui püütakse samasugust mentaalset viga korrata Venemaa suunal.

Läänemaailm kaldus pärast külma sõja lõppu arvama, et niisugune asi nagu ususõda ei ole 21. sajandil enam põhimõtteliselt võimalik.

Paraku lääs eksis ja nüüd toimuv tõestab, et on küll, ning kinnitab lisaks sedagi, et muslimite ja venelaste arusaamad maailmanägemise ja sõjapidamise suhtes on suhteliselt kokkulangevad. Mõlemad on religioossel tasandil veendunud, et lääs on neile võlgu varasemate sajandite jooksul tehtud ülekohtu eest, mis tuleb varem või hiljem heastada. Ja neile on selleks antud kõrgemalt poolt õnnistus.

Niisuguse asjaolu põhjuseid tuleb otsida paljuski minevikust. On teada, et Venemaa vürstiriike tabas enne tsentraliseeritud suurriigiks saamist mongoli-tatari ike, ehk okupeerimine võõrvallutajate poolt. Ja kestis see okupatsioon kogunisti kaks ja pool sajandit, umbes 1237. kuni 1480. aastani, kuid kõige põnevam on see, et üleminek ikkest imperiaalseks Moskooviaks toimus sujuvalt. Juba varem olid Vene vürstid agarad astuma vallutajaid teenima holopina (orjana), käisid nõutamas khaanidelt valitsemiseks lubatähte (jarlõkki) ja muutumine Kuldhordist tsentraliseeritud Venemaaks toimus koos vallutajate valitsemispõhimõtete ja kommete ülevõtmisega.

Vene historiograafias esitatakse mongoli-tatari röövvallutajaid kui paganaid, keda ei huvitanud kohapealne religioossus ja venelaste hing jäi okupantidest puutumata. Paraku on tegemist järjekordse vassimisega olulisel teemal.

Kuldhordi ametlikuks usuks sai islam 1312. aastal, kuid tatarlased läksid islami usku juba aastal 889. Need asjaolud määrasid ka viisi, kuidas Kuldhordis käituti alistatud rahvastega. Need inimesed olid vajalikud kui kuulekad maksumaksjad ja sõjaorjad, kelle massilist usuvahetust välditi teadlikult. Muhamedi õpetuse järgi on muslimid tema silmis võrdsed ja üks muslim ei tohi teist orjastada.

Moskoovia võttis omaks väga paljud riikluse põhimõtted pärast mongoli-tatari ikke lõppemist 1480, sest nägi neis efektiivset mobiliseerivat vahendit. Ususõja ehk džihaadi pidamise kohustus, mis pidi tagama Allahi võimu all oleva territooriumi pideva laienemise, oli üks neist.

Militaarsel ususõjal on kaks peamist vormi: piirisõda, et hoida vastane hirmu ja ebakindluse seisundis ja vallutus, et kinnistada territoorium lõplikult Allahi seaduste alla. Lõplikuks eesmärgiks on Allahi võim kogu maailmas, vallutussõda katkeb ajutiselt üksnes jõuvarude taastamiseks.

Paneme islami kohale vene õigeusu, džihaadi asemele varasemalt bolševike peetud klassisõja ja Vene õigeusu kiriku üleskutse "pühaks sõjaks", islami "rahu koja" asemel "Vene maailma", islami umma asemele "suure ja väikese Venemaa". Nii et endale selgelt aru andes, millise vaenlasega meil Venemaa näol on siiani olnud tegemist, ei saa me kuidagi käsitleda riigi julgeolekut ja kaitsevõimet üksnes sõjalises mõõtmes.

Me peame igal tasemel olema valmis ühel hetkel enda ellujäämise nimel selle vaenlasega võitlema. Jah, me peame täitma endale NATO liikmesriigina võetud kohustused riigikaitsesse investeerimise näol, kuid ainuüksi sellest enam ei piisa.

Kui vaja, tuleb kaitsevõime arendamiseks kulutada ka kümme protsenti eelarvest. Kindlasti ei tasu vaenlase poolt kasutatavaid hübriidsõjalisi meetmeid pidada üksnes suhteliselt süütuks trollimiseks, sest tegemist on väga tõsise teemaga. Permanentse hübriidsõja tingimustes tuleb olla rünnakuteks valmis ka sellistes riigi- ja ühiskonnaelu valdkondades, kus sõjaväega pole suurt midagi peale hakata.

Seda näitab ilmekalt muuhulgas 2014. Ukrainas (Krimmis) toimunu kui ka hiljutised sündmused Narva jõel või üles visatud ähvardus, et Venemaa hakkab ühepoolselt ümber vaatama oma piiri kahe NATO riigiga: Soome ja Leeduga.

Tasub meenutada ka Nõukogude Liidu tegevust 1920.–1930. aastatel, mil Eesti idapiiril leidsid aset pidevad provokatsioonid. Nii võeti Peipsil kinni mõni ära eksinud Eesti kalur ja lasti mõne aja pärast lahti. Mõni aga ei tulnudki kodumaale tagasi. Aeg-ajalt tulistati Eesti piirivalvureid ilma otsese põhjuseta. Eraldi teema oli Eesti saatkonna töö Moskvas, kus seal töötavate inimeste närvid olid pideva jälitamise ja tüli norimise tõttu katkemise piiril.

Nüüd teame, et see kõik oli ettevalmistav faas maailma revolutsiooni nimel Eesti püsivaks vallutamiseks, mis sai teoks 1940.

Tulles nüüd tagasi tänapäeva oleks vale arvata, et Kremli asukaid (kollektiivset Putinit) ei juhi üldse hirm oma elunatukese pärast, mida püütakse varjata propaganda ja kõlavate loosungitega.

Milleks siis üldse varastati "emakeselt Venemaalt" aastaid ja aastaid miljardeid, osteti kokku jahte ja villasid "pehkinud läänemaailmas", saadeti oma lapsi õppima maailma parimatesse erakoolidesse ja ülikoolidesse? Mida valjuhäälsemaid süüdistusi ja ähvardusi kostub teiselt poolt Peipsi järve ja mida absurdsemaid provokatsioone ette võetakse, on see kõik tegelikult oma tuleviku pärast tuntava paanilise hirmu avaldumise ilming.

Moskvas teatakse täpselt, et Venemaa pole võimeline võitma reaalset sõjalist konflikti läänega ja ainuke võimalus viletsate kaartidega võita ongi bluffimine oma kõhnemate võimetega. Mida pöörasem bluff, seda parem, sest käsk jätkuvalt ususõda pidada kehtib kuni jõuvarude täieliku ammendumiseni. Just sellised on Putini ja tema kaaskonna tänased motiivid ja valikud.

Me ei tohiks korrata viga, mis tehti esimesel iseseisvusperioodil. Eesti sõjaväel ja selle võitlusvõimel polnud viga midagi, probleem oli selle ressursi mittekasutamine saatuslikul hetkel. Nüüd näeme, et Nõukogude Liit saavutas nn hääletu alistumise muuhulgas praeguste arusaamade järgi hübriidsõda pidades ning meid võimalikest liitlastest ja saatusekaaslastest isoleerides.

Pannes rõhu üksnes sõjalisele valmisolekule ja kartes pidevalt eskaleerumise pärast, võib halbade asjaolude kokkulangemisel korduda 1940. aasta. Selle ärahoidmiseks ongi vaja näha riiklikku julgeoleku tagamist kui terviklikku meetmete süsteemi ning arendada oskust panna ennast pahatahtliku vaenlase positsioonile, kes pidevalt monitoorides meie kaitse kõige nõrgemaid kohti otsib ja ei kõhkle hetkegi, kui peab vajalikuks meid rünnata.