Holokausti-järgse ajastu suurimast juutide massimõrvast on möödunud paar nädalat. Ohvreid tuvastatakse ja sängitatakse mulda praeguseni. Taas näeme tavapärast mustrit, et Iisraeli enesekaitselist tegevust, oma elanikkonna vastu suunatud rünnakutele reageerimist, esitlevad tema oponendid millegi muuna.

Läänemaailma vasakintellektuaalide kõlakambrite toel on meediasõja kaalukauss kaldumas terroristide poole, kes on end Gaza elanikkonnaga sedavõrd kokku põiminud, et välisel vaatlusel võib nende võitlus tunduda ühine. Aastakümneid levitatud Iisraeli-vastased valenarratiivid, mis sotsiaalmeedia kaudu märgatavat võimendust leiavad, on seeläbi end juurutamas meiegi ühiskondades. Tasub mõned neist üle käia.

"Iisrael teostab genotsiidi"

Õigekeelsussõnaraamat defineerib genotsiidi kui "elanikkonna täielik või massiline hävitamine rassilistel, rahvuslikel, usulistel vm põhjustel". Kui Iisrael teostaks genotsiidi, tuleks ta selles lugeda läbikukkunuks. ÜRO andmete järgi on aastast 2000 Palestiina alade elanike arv kasvanud kahe miljoni inimese võrra, 1950. aastast nelja miljoni võrra.

Fakt on, et kuigi eksisteerivad mõned haredi ekstremistid, siis Iisraeli riigi soov ega siht ei ole kunagi olnud genotsiid ja vastupidine väide ei kajastu statistikas. Iisraeli riigi huvi on stabiilne ja endaga hakkama saav partner, kellega võiks mistahes kõnelustel olla perspektiivi. Reaalselt teostavad genotsiidi ainult Hamasi võitlejad, kes tapsid igas eas inimesi rahvuslikel ja usulistel põhjustel, selgelt väljendatud eesmärgiga puhastada piirkond paganlikest okupantidest.

Jättes kõrvale etnilise puhastuse, mida Iisrael selgelt ei tee, võib proovida argumente esitada palestiinlaste eneseteostusõiguse ja suveräänsuse kohta. Tasub meelde tuletada, et kuni Oslo lepete allkirjastamiseni puudus palestiinlastel ametlik, rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsioon. Samuti puudus Palestiina territooriumite administreerimisõigus ühelgi kujul. Iisrael ei oleks Palestiina Rahvusliku Omavalitsuse loomisele alla kirjutanud, kui Iisrael sooviks keelata palestiinlastele võimalust oma riiki arendada.

"Iisrael on loodud neile mitte kuuluvale maale"

Levinud on võrdlus Iisraeli ja pärismaalastelt maa võtnud Ameerika uusasunike vahel. Adekvaatsem võrdlus oleks Stalini repressioonide ajal Eestist Siberisse deporteeritutega, kes võimaluse avanedes kodumaale naasid.

Jättes kõrvale igasugused religioossed argumendid, on juudi rahva ja Iisraeli riigi eksistents vaidlusalusel territooriumil dokumenteeritud loetlematul hulgal ajaloolistes ürikutes. Samuti on dokumenteeritud, et karistusena vastuhaku eest orjastas ja müüs massiliselt juute Rooma impeeriumi otstesse keiser Hadrianus ning Judea nimetati ametlikult ümber Palestiinaks eesmärgiga kustutada juutide kultuuriline identiteet. Samalaadset jõhkrust oleme isegi tundnud idanaabri katsete kaudu meid venestada ja eesti rahva kultuurilugu tühistada.

Roomlased ei olnud seejuures esimesed võõrvallutajad, kes üritasid Iisraeli rahvalt nende kodu võõrandada. Varem olid asjatult proovinud juutide Mesopotaamiasse deporteerimist assüürlased ja babüloonlased. Siiski oli roomlaste laastamistöö kõige põhjalikum ja mõju pikaaegseim. Jeruusalemmast koos judaismi tähtsaima pühakojaga jäid põlenud rusud ja juudid muudeti diasporaarahvaks.

Oluline on märkida, et täielikult põlisasukate kohalolu Judeas välja juurida ei õnnestunud ja piiratud mahus on juudi kogukonnad kohal püsinud järjepidevalt kuni naasmise alguseni 20. sajandi esimestel kümnenditel.

"Okupatsioon aastast 1948"

Sageli kostub väide, et Iisrael okupeerib Palestiinat aastast 1948. Sellise väite esitajatesse tasub suhtuda ülima ettevaatlikkusega, sest väite sisu on eitada Iisraeli õigust eksisteerida. Aastatel 1948–1967 okupeerisid ÜRO jagamise plaaniga palestiinlastele ettenähtud maid suuremas osas Jordaania ja Egiptus, mis oleksid soovi korral võinud Palestiina luua ilma igasuguse Iisraeli vastuseisuta.

Okupatsioon, mida kriitikud siin silmas peavad, on Iisraeli riigi loomine Palestiina administratiivüksuses Briti mandaadi territooriumil 1948. aastal. See on sama etteheide, mida kasutab Hamas. Ühekülgne ajalootundmine koosmõjus sooviga olla rõhutute poolel on viinud selleni, et paljud inimõiguslased läänes on sellest sügavalt antisemiitlikust narratiivist kinni haaranud ning esitavad ise julgelt sama nõudmist, mida terroristidki, kuigi rahvusvaheline kogukond räägib (muuhulgas Oslo rahuleppe kontekstis) 1967. aasta piiridest.

Okupatsiooni puudutaval väitel laiemalt on teatav valiidsus Läänekalda osas. Püsiva asunduste laiendamise tulemusel on Oslo rahuleppe järgi Iisraelile ajutiselt administreerida jäänud aladele kolinud üle 450 000 Iisraeli kodaniku. "Musta laupäeva" sündmustega on Hamas – deklareeritud eesmärgiga puhastada okupeeritud alad asunikest – suutnud rahu võimaluse sisuliselt välja suretada.

Peaminister Benjamin Netanyahu pikaaegse töö tulemusel oli asunduste ehituse vähendamine või külmutamine sisepoliitiliselt keeruline teema juba enne kõrilõikajate tapatööd. Nüüd on igale Knesseti liikmele poliitiline enesetapp olla millegi muu kui asunike enesekaitseõiguse ning sõjaväe kohalolu laiendamise poolt.

Asunduste väljatõmbamist sarnaselt Gazaga aastal 2005, mille vastu protestiks toonane rahandusminister Netanyahu valitsusest tagasi astus, ei ole enam kuidagi näha. Seevastu on oht, et toimunud terroriakti ja eesootava sõja trauma tõukavad Iisraeli, kus religioossed äärmuslased nautisid viimastel Knesseti valimistel paremuselt kolmandat tulemust, enamgi paremäärmusluse rüppe. Asunduste edasine saatus mängib nii sise-, regionaal- kui ka välispoliitilisel tasandil võtmerolli ning väärib seetõttu kõrgendatud tähelepanu.

Ida-Jeruusalemm ja Gaza sektor ei puutu okupatsiooniväite puhul asjasse. Ida-Jeruusalemma ei anna Iisrael ühelgi tingimusel ära ja Gaza sektoris Iisraeli vägesid ei ole.

"Gaza on vabaõhuvangla"

2005. aastal pärast Gazast väljumist, mille käigus koliti Iisraeli ümber 25 asula ca 9000 elanikku, on piirkond olnud palestiinlaste administreerida. 2007. aastast on piirkonna ainuvalitsejaks Islami Vastupanuliikumine, araabiakeelse akronüümina Hamas. Tegemist on sunniitliku islamiäärmuslaste rühmitusega, mille lõi Moslemi Vennaskond 1987. aastal Palestiina filiaalina.

Elu Hamasi okupeeritud Gazas ei ole meelakkumine. Iga liigutus on islamistide range kontrolli all, majaseinad on kaetud sõjapealike ja märtrite piltidega ning äritegevus on mõeldamatu ilma altkäemaksudeta. Europarlament võttis mais neljandat aastat järjest vastu hukkamõistva resolutsiooni Gazas kasutatavate kooliõpikute antisemiidse ja ajalooliselt ebatõese sisu osas. Territooriumi ülesehitamiseks mõeldud raha pannakse pihta või suunatakse ümber sõjalise taristu arendamisse. Puuduvad vesi ja elekter.

Tõsi, Iisrael on riigikaitselistel eesmärkidel kehtestanud Gaza sektorile teatavad piirangud. Tuleb aru saada, et Iisrael on valmis läbi rääkima piirangute leevendamise üle eeldusel, et Hamasi juhtkond on nõus tunnistama Iisraeli õigust eksisteerida ja lõpetab terroristliku tegevuse. Valmisolekut on korduvalt väljendatud ja 2005. aasta on otsene näide. Dialoogi algatamise asemel ohverdab Hamas teadlikult oma hoolealuste heaolu, kuna seeläbi on võimalik demoniseerida Iisraeli ja pälvida lääne vaatajate kaastunnet. Ainus vastutaja Gazas toimuva eest on Hamas.

"Iisrael ei hooli tsiviilsurmadest"

Raske on leida riiklikku sõjaväge, mis teeks rohkem tsiviilkahjude vältimiseks kui Iisraeli oma. Sõjalis-strateegiliselt on rumalus anda oma vaenlasele teada rünnaku asukoht ja kellaaeg, sest nõnda kaotad igasuguse taktikalise eelise. Just seda teeb Iisrael aastaid, sest eesmärk on hävitada sõjaline taristu, mitte tappa tsiviilisikuid.

Kaasnevate tsiviilsurmade puhul ei ole süüdlane Iisrael, vaid Hamas, mis sihilikult varjab mürske kortermajade ja koolide keldrites ning keelab kohalikel evakueerida. Hamasi eesmärk on propagandistlik, nad kupeldavad palestiinlaste kannatusi oma kriminaalse tegevuse varjamiseks ja kahjuks seni edukalt. Krokodillipisaraid valavad lääne humanistid langevad kõik lõksu, kui korraldavad Iisraeli-vastaseid meeleavaldusi, aga ei ütle midagi tapjaliku organisatsiooni kohta, mis haiglatesse ja koolidesse relvaladusid ehitab.

Hea näide pärineb praegusest konfliktist. 13. oktoobril andis Iisrael Põhja-Gaza elanikele 24 tundi piirkonnast lahkumiseks. Nüüdseks on sellest teatest möödunud enam kui kümme päeva, mille jooksul Iisrael ei ole humanitaarkaalutlustel alustanud maavägede sõjategevusega. Vastupidi, avatud on humanitaarkoridor Egiptusega ja juba on kohal esimesed abisaadetised.

Hamasi rünnakule ei eelnenud hoiatust. Hamasi rünnaku siht oli tappa võimalikult palju tsiviilelanikke. Äärmiselt kahetsusväärselt leidub läänes inimesi, kes püüavad kahte osapoolt võrrelda. Ei anna võrrelda Palestiina ja Iisraeli hukkunuid, sest surma põhjustanud ideoloogiline meelestatus on kategooriliselt erinev. Ühel juhul olid tsiviilsurmad eesmärk, teisel tehakse kõik endast olenev tsiviilsurmade vähendamiseks. Enne Iisraeli kaitsejõudude kritiseerimist proovige leida mõni teine riik, mis ametliku sõjaseisukorra tingimustes nõnda vaenlast poputaks.

"Hamas ei esinda palestiinlasi. Palestiinlasi saab toetada Hamasi toetamata"

Teoorias on tegu toreda loosungiga. Praktikas on keeruline eraldada terroriorganisatsiooni elanikkonnast, kes terroristidele kaasa elab. 2006. aastal toimusid viimased Palestiina Rahvusliku Omavalitsuse parlamendivalimised. 132 saadikukohast võitis endale 75 relvastatud vastupanu platvormiga Hamas. Arvamusküsitluste järgi pole vahepealse 17 aastaga palestiinlaste hoiakud muutunud ning toetus Hamasi meetoditele on kasvanud.

Jättes äärmuslastele vabad käed Gazas elava kahe miljoni inimese ajupesuks, on ebaloogiline oodata teist tulemust. Hamasi peamise rivaali, palestiinlaste nimel rahukõnelusi vedanud Fatah suurim probleem on nende tõsiseltvõetavus, sest palestiinlased pooldavad Hamasi vägivaldset sõnumit.

Üks põhjustest, miks uusi valimisi pole korraldatud, on Fatah' hirm, et sel juhul kaotatakse lisaks Gazale ka Läänekallas. Fatah probleemiks Läänekaldal on, et kohalikud näevad Iisraeliga rahvusvahelises õiguses ettenähtud korras koostööd tegevat Fatah'd vaenlase kollaborantidena. Väide, et säärastes tingimustes on selgelt eristatavad Hamasi ja Palestiina elanikkonna püüdlused, ei pea vett.

Igati arusaadav on soov tunda kaasa inimlikele kannatustele. Sarnaselt Ukraina sõjaga tuleb olla ettevaatlik infoga manipuleerimise suhtes. Me ei tohi unustada, et Hamasi rahastaja Iraan valmistab samal ajal droone Vene vägedele. Laiemas pildis ollakse ühine autokraatia ja kurjuse telg.

Hamasi juhtkond hoolib surnud palestiinlastest sama vähe kui Vladimir Putin Vene vangidest rindejoonel. Läänes vallandunud pahameele peale hõõruvad mõlemad rõõmsalt käsi. Hukkunute arv paratamatult tõuseb, kuid me ei tohi unustada, kellega on Iisrael sõjas. Sõjas ollakse Iisraelile ja läänele (sealhulgas meile) hukku kuulutavate terroristidega, mitte rahumeelsete palestiinlastega.