Iisraeli-Hamasi sõja mõju on kandunud üle maailma, sellel on tagajärjed Lähis-Idale, Euroopale, Hiinale ja Ameerika Ühendriikidele. Konkreetsed väljakutsed on erinevad, kuid ükski neist ei ole huvitatud konflikti venitamisest või laienemisest.

Juba kuu aega pärast Hamasi terrorirühmituse kordasaadetud julma veresauna jätkab Iisrael sõjalist kättemaksu, intensiivistades maapealset rünnakut Hamasi kontrolli all olevas Gaza sektoris. Samal ajal avaldavad inimesed kogu maailmas meelt Iisraeli õhurünnakute vastu, mille tulemusel on hukkunud tuhanded palestiinlased. Tegemist on geopoliitilise kriisiga, mille globaalne mõju on võib-olla isegi sügavam ja kaugeleulatuvam kui Ukraina sõja puhul.

Kõige otsesemad tagajärjed on Lähis-Idas. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu  tegutses aastaid illusioonides, mis on nüüd purunenud. Suurim neist oli ootus, et Iisrael võiks normaliseerida sidemeid araabia maailmaga ilma, et ta tegeleks Palestiina küsimusega. Nüüd on seda küsimust võimatu kõrvale jätta.

Sõltumata Gaza pealetungi tulemustest peab Iisrael tegelema tõsise sisekaemusega ja võib-olla mõtlema oma strateegia Lähis-Ida rahuprotsessi suhtes täielikult ümber. Saudi Araabia, mis oli suhete normaliseerimise äärel Iisraeliga, nõuab nüüd tõenäoliselt enne edasiliikumist mõningaid järeleandmisi palestiinlastele, et mitte tõmmata endale oma elanikkonna ja laiema moslemimaailma viha.

Iisraelil on vaieldamatu õigus enesekaitsele, kuid on oht, et oma poliitiline positsiooni säilitamise nimel venitab Netanyahu sõda pikemaks või soodustab piirkondlikku eskaleerumist. Netanyahu võib taas katsetada oma eelistatud geopoliitilise asetuse taastamist: Iisrael ja sunniitlikud araabia riigid seisavad vastamisi Iraani "vastupanuliikumise teljega", kusjuures palestiinlased jäetakse taas kõrvaltvaatajaks palju laiemas vastasseisus.

Konfliktil on tõsised tagajärjed ka väljaspool Lähis-Ida, kusjuures üheks suurimaks kaotajaks on Ukraina. Vägivald ja kannatused, mida Ukraina rahvas kannatab, ei tundu enam kaugeltki nii erakordsed kui varem. Gazast edastatavad pildid on sama südantlõhestavad kui need, mis on tulnud Harkivist või Mariupolist. Pealegi võib paljude jaoks näida Ukraina Gaza sõja taustal kui "kohalik" Euroopa konflikt.

Arvestades, et Ukraina ellujäämine sõltub rahvusvahelise kogukonna jätkuvast toetusest, on kõik, mis sellelt kõrvale juhib, halb uudis. Lisaks, kui Iisraeli ja Hamasi vaheline sõda eskaleerub ja Iraan astub mängu, võib mõju naftahinnale muuta Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonid lääne jaoks kallimaks.

Euroopale on Gaza kriis tekitamas mitmeid probleeme. See on paljastanud sügavad ühiskondlikud lõhed Prantsusmaal, Saksamaal ja Ühendkuningriigis. Näiteks Prantsusmaal on viimase kolme nädala jooksul registreeritud rohkem antisemiitlikke intsidente kui kogu eelneva aasta jooksul. Samal ajal on Iisraeli ja Hamasi vaheline sõda suurendanud killustatust teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seas.

Venemaa sissetungile Ukrainasse järgnenud pooleteise aasta jooksul näitasid Euroopa riigid üles tohutut ühtsust, aga nüüd on Euroopa Liidu juhtide tähelepanu hajunud Ukraina, Mägi-Karabahhi ja Gaza vahel. Üle-eelmisel nädalal toimunud hääletusel ÜRO Peaassamblee resolutsiooni üle, milles nõuti humanitaarse relvarahu kehtestamist Gazas, hääletasid EL-i liikmesriigid kolmel erineval viisil.

EL-i häguse vastuse taustal on Hiina jõuline reaktsioon Iisraeli ja Hamasi vahelisele sõjale veelgi tähelepanuväärsem. Erinevalt oma püüdlustest jääda neutraalseks pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, avaldas Hiina kiiresti toetust palestiinlastele. Hiina reaktsiooni võib ka vaadelda kui kummardust globaalse lõuna suunas. Ja Hiina diplomaadid on kahtlemata väga huvitatud sellest, et tuua lähinädalatel ja -kuudel esile lääne topeltstandardid: Iisrael versus Venemaa, palestiinlased versus ukrainlased.

Poolte valimine ei pruugi Hiina jaoks ometi minna libedalt. Kõige enam võib laiem piirkondlik vastasseis häirida Hiina poolt Iraani ja Saudi Araabia vahel vahendatud habrast rahu.

Ameerika Ühendriikide positsiooni ilmestab kõige paremini ütlus filmi "Ristiisa" kolmandast osast: "Just siis, kui ma arvasin, et olen väljas, tõmbavad nad mind tagasi!". See on praegu eriti tabav, sest president Joe Bideni administratsioon on võrreldes oma eelkäijatega olnud hoopis otsustavam välispoliitilisel suunamuutusel Lähis-Idast Aasiasse, kuid nüüd on see piirkond taas USA poliitikakujundajate tähelepanu keskmes.

Siiani Biden edukalt tasakaalustanud Iisraeli toetamist üleskutsetega, et iisraellased tegutseksid Hamasi rünnakule reageerimisel tagasihoidlikumalt. Ja tema otsus ühendada abi Ukrainale ja toetus Iisraelile ühtsesse riikliku julgeoleku paketti annab võimaluse ületada vabariiklastest seadusandjate vastuseis Ukraina toetamisele.

Sellegipoolest kõnnib Biden hapral jääl. Ukraina kujutas juba niigi endast tähelepanu kõrvalejuhtimist Ameerika peamiselt prioriteedilt: strateegiline konkurents Hiinaga. Selles mõttes on suurem sekkumine Lähis-Idas viimane asi, mida USA vajab. Lisaks on Biden kaotamas araabia päritolu demokraatide toetust.

Mitte keegi, välja arvatud Hamas ja Netanyahu, ei ole huvitatud Gaza konflikti venitamisest või laiendamisest. Võib loota, et see tõukab piirkonnaga seotud asjaosalisi riike koostööle. Selle eelduseks on konflikti kiire lõpule viimine ilma edasise eskaleerumiseta. See tähendab sedagi, et kui Hamasi sõjaline tiib on likvideeritud ja Iisraeli pantvangid vabastatud, tuleb asuda otsima Iisraeli-Palestiina konflikti poliitilist lahendust. Muud moodi ei ole võimalik tagada Iisraeli pikaajalist julgeolekut.