Vaenukõne seaduse ümber toimuv vihastab paljusid ning paneb senisest enam mõtlema, kas oleme teel ühiskonda, kus iga sõna võib kaasa tuua aastaid kestva menetluse ja meedias häbiposti löömise.

Riigikokku jõudnud seadus pidavat selle pooldajate väitel aitama kaasa vaenukõne väljajuurimisele ühiskonnast ning tervemate ning hoolivamate kogukondlike suhete loomisele. Kas see aga on nii? Kas kriteeriumid, mis eristavad matslikku keelekasutust pesuehtsast vaenukõnest, on uues seaduses ikka piisavalt paigas? Milliste vahenditega tagatakse vaenukõneliste kuritegude erapooletu ja kiire menetlemine ning sellele järgnev objektiivne kohtupidamine?

Need on küsimused, millele on hetkel raske vastata ka kõige tulihingelisematel ühiskonna vihkamisest puhtaks rookimise pooldajatel.

Kas vaenukõne kriminaliseerimine toob meelerahu?

Kellelegi ei meeldi, kui teda põhjatakse üksnes sel põhjusel, et ta kuulub teise rassi või rahvusesse. Iga nahavärviga inimeste ja kõigi rahvuste hulgas leidub pühakuid ja kelme ning kuuluvuse pärast üldistusi teha on lihtsalt kohatu. Ent riikides, kus vaenukõnega tegeldud kauem kui meil, minnakse tolle põhimõtte tõlgendamisega selgelt liiale.

Meenub meie tubli võidusõitja Jüri Vipsi saatus, kes ebaõnnestunud rassistliku maiguga nalja pärast kaotas lootusrikka karjääri Red Bullis ja kolmekordse F1 meistri Nelson Piquet' ümber lahvatanud skandaal. Piquet'lt püüab üks inimõiguslaste survegrupp kohtu kaudu kätte saada 1,8 miljonit eurot, kuna vormelilegend kasutas F1-sarja meistrist Lewis Hamiltonist rääkides sõna, mis vähemalt eesti keeles pole mingil määral halvustav, kuid mille jätan vaenukõne seaduse kehtima hakkamise hirmus siin enesetsensuuri korras mainimata.

Kas andekad võidusõitjad ikka väärisid ruineerimist ja pikalt kestnud meediapeksu? Ent edasi mõeldes, kas need, kes Vipsi ja Piquet'd mölakaks nimetasid, panid äkki ise toime vaenukõne alla liigituva akti, kui sarjasid valgeid mehi, kasutades rassilisi ja seksistlikke eelarvamusi. Ka valge mees peaks ju olema vähemusena vaenukõne eest kaitstud nagu teistest rassidest mehedki.

Kas me ikka saame rääkida ühiskonna suuremast meelerahust, kui teatud survegrupid toovad esile oma seisukohad, surudes need mõõdikuteks, mille abil mõnd sõnavõttu hukka mõista ja samal ajal teist – samuti vaenukõne tunnustega – lausungit kaitsta? Vaenukõnest vabastavat seadust saaks mingil määral aktsepteerida üksnes siis, kui see välistab igasuguse poliitilise, kogukondade või survegruppide pealesurutud käsitluse. Praegune seaduseelnõu seda ei tee.

Kust algab vihakõne?

Vaenlast me vaename ja sõpra armastame. Kas vaenukõne seadus välistab vaenu ja paneb meid ka vaenlast armastama? Kui nii, siis peaksid värisema kõik need netikommentaatorid, kes üheselt soovivad nende hinnangul Vladimir Putini poliitika eest vastutavale vene rahvale kadu või praalivad, et Iisrael tuleks kaardilt pühkida. Neid ootaks vaenukõne regulatsioonide kohaselt vangla. Pool Delfi kommentaatoritest läheks kinni ja teine pool varsti järele. Aga kuidas muudab see meie elu paremaks?

Vaenuna võib tõlgendada mida iganes. Näiteks levib sotsiaalmeedias arvamus, et üle 70-aastastele inimestele ei tohiks enam autojuhilube väljastada. Teisalt jälle leitakse, et lubade saamise vanusepiir tuleks tõsta 25. eluaastani. Eesti inimõiguste keskus soovitab vaenukõne seadusesse lisada kaitstud tunnusena ka vanuse, ehk siis solvad vanureid ja lähed kohtu alla, sõneled noortega, satud vanglasse. Nadi lugu.

Mõni aeg tagasi oli avalikkus häiritud autokleebistest, mis kuulutasid, et roolis istub venelane. Sekkus politsei ja aktsioon rauges. Üheski seaduses ega eelnõus pole aga sätestatud, et oma rahvuslikku kuuluvust ei tohi afišeerida. Me ju saime aru, et tegemist on provokatiivse käitumisega, kuid seadus hakkaks selliste aktsioonide läbiviijaid pigem kaitsma.

Vaenukõne seaduse sõnastus on laialivalguv, mitmeti tõlgendatav ja loob eeldused, et ühe või teise avalduse seaduslikkuse üle ei hakka otsustama mitte politsei, prokuratuur ja kohtud, vaid survegrupid.

Kes tagaks vaenukõne seaduse järgimise?

Reformierakond on aastaid rääkinud õhukesest riigist ning valitsus on riigi jõuetuks viilimisega kenasti hakkama saanud. Kohtulahendid, milles korruptsioonisüüdistustes õigeksmõistvates otsustes viidatakse muuhulgas prokuratuuri saamatusele ning uurimisorganite tegematajätmistele, panevad küsima, et kui uue superseadusega tuleb hakata teostama tsensuuri mitte üksnes meediale ja avalikele esinemistele, vaid ka sadadele tuhandetele netikommentaaridele, kohaldades jälitustegevust ning avades seejärel kohtuasju, siis kust võetakse selleks pädevad menetlejad ja kohtunikud ning mille arvelt eraldatakse selleks raha?

Meie õigussüsteem jookseb lihtviisil kokku ja tavakurjategijad võivad vaid tänada vaenukõne seaduse poolt hääletavaid riigikogulasi, sest kriminaalkuriteoks kvalifitseeruva poevarguse alampiir tuleks ilmselt ressursside puudusel tõsta mitte 400 euroni, nagu justiitsministeeriumil plaanis, vaid nii palju, et ka 2000 euro eest poest pätsanud kaagile poleks võimalik ühtki politseinikku sappa sokutada, sest politseinikud on ametis netikommijate kimbutamise ja kinnipidamisega.

Kas me ei ohusta vaenukõne seadusega riikluse aluseid, kuna ühel hetkel võib ka peaminister saada kohtukutse, sest on ajakirjanikke nende ametitunnuse alusel järjekindlalt šaakaliteks nimetanud? Enne kui läheme sõnavabaduse kallale, tuleks lugeda mitte kümneni, vaid märksa suuremate arvudeni.