Lähenev poliithooaeg on toonud taas päevakorda diskussiooni vaenu ja vihkamise õhutamist kriminaliseeriva eelnõu ümber. Eelnõu on jäänud riigikogus toppama vaatamata sellele, et algatajaks oli sama valitsuskoalitsioon, mis hetkel riiki juhib, ja ka vaatamata sellele, et kehtiv koalitsioonilepe lubab muuta vaenu õhutamise karistatavaks, et oleks tagatud kõigi Eesti inimeste väärikus ja turvatunne.

Isiklikult olen veendunud, et vaenukõne vajab kriminaliseerimist ja et Eesti ühiskond on selleks valmis.

Vaenukõnet kriminaliseeriva seaduse eesmärk –nagu ka koalitsioonilepe ütleb – on pakkuda kõigile Eesti inimestele turvatunnet. Kahjuks on viha ja vaenu õhutavad üleskutsed meie avalikus debatis tavapärased. See ei ole väheoluline probleem, nagu üritavad väita eelnõu mittetoetajad.

Seoses sotsiaalmeedia arengu, uute poliitiliste jõudude tuleku ning laiema sõnavabaduse realiseerimise sooviga on viimased kümmekond aastat hakanud ühiskonnas levima arusaam, et piiramatult ja vastutust kartmata võib öelda kõigi kohta kõike. Tekkinud on tunne, et kui sõnadele ei järgne tegu, siis sõnadel justkui ei olegi piire. Aga inimesed vajavad turvatunnet ja teadmist, et kellelgi ei ole õigust kutsuda avalikult ja karistamatult üles sind vihkama. Mitte just sind isiklikult, kuid gruppi, kuhu sa kuulud.

Nagu kirjutasin juba eelmisel aastal, ei ole minu toetus vaenukõne kriminaliseerimisele üleskutse piirata sõnavabadust või kehtestada tsensuur, ma kutsun üles enesekontrollile.

Kahjuks on meie partner Eesti 200 hakanud taganema koalitsioonileppes sätestatud lubadusest kaitsta vaenukõne eest kõiki Eesti inimesi ja eemalduma valitsuses konsensuslikult kokku lepitud eelnõu sõnastusest. Eesti 200 poliitikud leiavad, et vaenukõnet kriminaliseeriv Euroopa Liidu direktiiv tuleb üle võtta kitsalt ehk pakkuda kaitset vaenu, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise eest ainult rahvuse, rassi ja usutunnistuse alusel.

Ehk siis Eesti 200 idee kohaselt saaks kriminaalselt karistada ainult seda inimest, kes kutsub avalikult üles vägivallale näiteks venelaste vastu, kuid samasugune üleskutse geide või puuetega inimeste suhtes oleks süütu tegu.

Minu arvates ei ole kohane pugeda direktiivi taha. Turvatunnet ja kaitset üleskutsete eest vägivallale ning diskrimineerimisele vajavad kõik. Me ei tohi teha vahet haavatavate ühiskonnagruppide vahel, me ei tohi teha vahet, milline vähemus vajab suuremat väärikust ja riigipoolset kaitset ja milline väiksemat.

Karistus vaenu ja vihkamise õhutamise eest peab olema võrdne, sõltumata, kas kutsutakse üles vihkama seksuaalse sättumuse, varalise seisu, poliitiliste veendumuste või rahvuse tunnusel. Sellist vahet ei luba teha ka meie põhiseadus.