Kevadel tegin ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos "Sõnavabadus ja vaenukõne" ettepaneku koos vaenukõne seaduse vastuvõtmisega luua riiklik Vaenukõne Ekspertiisi Büroo, mis osutaks kodanikele teenust nende kõne lubatavuse või mittelubatavuse selgitamisel. Sellist rolli täitis omal ajal Glavlit. Kuna vaenukõne seaduse eelnõu ei konkretiseeri vaenukõne sisu, tähendaks sellise regulaatori puudumine mitme vindi pealekeeramist enesetsensuurile ja põhjendamatu koormuse panemist õiguskaitseorganite fantaasiale.

Nüüd, mil eelnõu on jõudnud riigikokku, imestan, kui rahulikult ühiskond sellise sõnavabadust ja demokraatiat selgelt piirava sammu vastu võtab. Aga ega ju ka 1934. aastast alanud "vaikiv ajastu" ühiskonna enamusele kuigivõrd korda ei läinud. Näeme, kui "solidaarseks ja rahumeelseks" on muutunud "äärmusluse ja vihkamise vastu võitlev" Venemaa ning isegi mõni lääneriik, kus Piibli tsitaadidki võivad viia kohtupinki. Kas sellise tulemuseni jõutakse otsekui konna keetes? Kas sellist tulevikku me tahame?

Mõeldes tagasi Nõukogude ajale, mäletan, et ega rahva keskel kuigi sageli erilist pahameelt demokraatia ja sõnavabaduse puudumise üle ei kohanud. Defitsiitsete kaupade pärast küll. Dissidentide kohta öeldi vahel, et mis nad ässitavad ja eksitavad inimesi. Partei ja valitsus aga kinnitasid, et sõnavabadus Nõukogudemaal on täielik, piirangud on vajalikud ainult rahva turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks. Selliseid selgitusi kuuleb ju praegugi.

Inimeste passiivsust ja ignorantsust võib mõista. Leppimust ei sünnitanud üksnes hirm, vaid ka inimeste loomupärane soov positiivsete hoiakute ja ühiskondliku koherentsuse järele. Vähe oli neid, kes end lausa kollaborantidena tundsid. Buss liinil sotsialiseerumine, lojaalsus, konformism sõitis siis ja sõidab ka nüüd. Aga nagu üksikutest dissidentidest ja hipidest nonkonformistid osutusid kanaarilindudeks kaevanduses, tasuks väheseid kriitilisi hääli vaenukõneseaduse osas kuulata ka nüüd.

Tegelikult neid hääli nii vähe polegi. Eelnõu kitsaskohtadele on juhtinud tähelepanu juristid, kultuuritegelased, teadlased, ajakirjanikud. Vastutus demokraatia säilimise eest lasubki esmajoones ühiskonna eliidil, riigikogu kaasa arvatud. Massimeeleavaldused ja demonstratsioonid siin kuigi palju kaasa ei aitaks.

Kõigepealt peaksid ikkagi seaduse loojad ise suutma selgitada, keda, kelle ja mille eest vaenukõneseadus just kaitsma hakkab. Kindlasti ei kõlba selleks lunastamata veksel, et äkki mingi mõtteavaldus A ohustab ühiskonna turvalisust B. Kusjuures A ja B üle otsustagu politsei.

Lääne kultuuris on kristlik arusaam ligimesearmastusest üldiseks normiks ja diskrimineerimine inimese eritunnuste alusel niigi taunitav.

Samal ajal näeme tõsiseid erimeelsuse keele ja moraali vallas. Kuna eelnõu nimetab eraldi ka "poliitilisi veendumusi", oleks hea teada, kas see kaitseb putiniste nende halvustajate eest või kriitikuid putinistide eest? Või peavad vaikima mõlemad? Kas see kaitseb opositsiooni koalitsiooni eest või koalitsiooni opositsiooni eest, kui nad vastastikku teineteist halvustavad? Või – nagu teadis vanarahvas - on õigus ikka sellel, kellel võim?

Tuleb meelde kunagine vihakõnekaasus usu vallast. 2004. aastal avaldas Ervin Õunapuu EELK vastase vaenukõne, mispeale tollane peapiiskop Jaan Kiivit taotles kriminaalasja algatamist. Prokurör aga leidis, et tegu oli lihtsalt Õunapuu "isiklike äärmuslike väljaütlemiste teatavaks tegemisega." Võimalik, et see oligi mõistlik otsus.

Kui tahetakse, kvalifitseerub vaenukõne äärmuslikuks väljaütlemiseks, kui tahetakse, äärmuslik väljaütlemine vaenukõneks. Suvalisuse voluntaristlik õlekõrs murrab aga õiguskaameli selgroo. Plaanitav seadus võib näida küll tühise juriidilise nüansina, kuid kas nii ei sünnigi diktatuurid? Kas ei osutu selle võimalik kuritarvitamine suuremaks ohuks kui see, mille ärahoidmiseks seda kavandatakse?

Võime olla tänulikud, et Eestis pole olnud olukordi, mis sunniks kellegi suud sulgema ja mõtteavaldusi kriminaliseerima. Inimese suurust näitab seegi, et ta on suuteline taluma teistsuguseid, kasvõi halvustavaid arusaamu, suuteline enda eest seisma ja headusega kurja ära võitma. Jeesus peab lausa õndsaks neid, keda tema pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja kellest valega räägitakse kõiksugust kurja (Mt 5:11). Kehtiv regulatsioon on igati tasakaalus, arvestades nii talumiskohustuse kui ka ohu reaalsusega.

Karmide paragrahvidega hirmutamine võib inimsuhete parandamise asemel pigem suurendada salajast vimma. Ja kunagi prahvatab see niikuinii. Teistest hoolimist ja turvalisust loob ennekõike armastus, ka nende vastu, kes seda alati ei mõista.