Me elame vabal maal ja naudime arvukaid vabadusi. Vabadused on loomulik osa meie elust, meie ühiskonnakorralduse üks aluseid. Aga ükski vabadus ei ole piiritu. Näiteks liikumisvabaduse puhul kehtivad teatud piirangud: me ei ole vabad liikuma kellegi teise eravaldustes. Need piirangud tunduvad loomulikud ja iseenesestmõistetavad.

Eestis on ka sõna vaba. Minu hinnangul on sõnavabaduse näol tegemist ühe olulisema vabadusega, kuid ka see vabadus ei ole piiritu. Minu jaoks jookseb piir seal, kus sõnaga hakatakse tegema haiget. Ja see ei pruugi alati olla otsene, vaid varjatud ja kaudne haiget tegemine, mis võib seda valusamalt mõjuda. 

Ma usun, et igaüks meist on tundnud, et talle on sõnadega haiget tehtud. Sellis tunnet võib kogeda oma perekonnas, töökohas, sotsiaalmeedias või poejärjekorras. Samuti ühiskondlikus diskussioonis, avalikus diskursuses. Saab välja tuua erinevuse: kui peres, tööl või isegi poes näed sõnavahetusse sattudes konkreetset inimest, kuuled selgelt enda pihta suunatud sõnu ja võid neile vastata, mis küll alati ei ole mõistlik, siis avalikus debatis sa väga tihti ei tea ega tunne inimest, kes sulle haiget teeb.

On ka selge vahe, kas sinu pihta suunatud sõnavõtt on seotud mõne olmelise olukorra, isiklike suhete või tööalaste väljakutsetega või rünnatakse sind seetõttu, et sa kuulud mõnda rühma, erined rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundi poolest. Viimasel juhul rünnatakse sind sõnaga avalikult.

Kehtiv seadus peab karistatavaks ainult sellist avalikku sõnategu, üleskutset, mis põhjustab konkreetse ohu konkreetse isiku elule, tervisele või varale. Kavandatavas uues, nn vaenukõne seaduses saab olema karistatav ka selline avalik üleskutse, mille puhul on alust karta, et sellele sõnavõtule võib järgneda päriselt haiget tegemine – kas mõni vägivallategu või eksisteerib oht ühiskonna turvalisusele. Jutt käib juhtumitest, mille puhul on alust arvata, et tagajärg võib potentsiaalselt saabuda.

Sotsiaaldemokraadid toetavad sellist paradigma muutmist. Ühiskonna rühmad ja neisse rühmadesse kuuluvad inimesed vajavad kaitset vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise eest. Ja need, kes avalikult õhutavad vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist, isegi kui konkreetset tegu ei ole veel juhtunud, peavad hakkama vastutama oma sõnade eest. Kõik Eesti inimesed vajavad turvatunnet. Teadmist, et ükskõik kui erinev sa oled, ei ole kellelgi õigust kutsuda sind karistamatult ja avalikult vihkama.

Ma kutsun inimesi üles enesekontrollile, hoolikalt läbi mõtlema, mida, kuidas ja kus ütled ning mõtlema selle üle, kas sinu sõnade pärast ei tehta kusagil kellelegi haiget. Ma ei kutsu üles piirama oma sõna, ma kutsun üles mõtlema oma sõna läbi. See ei ole üleskutse tsensuurile ega sõnavabaduse piiramisele.

Kuidas ära tunda seda piiri, kus tekib potentsiaalne oht vägavallateoks? Eks see piir ongi õhuke. Samasugune õhuke piir jookseb ka teiste võimalike kuritegude puhul, olgu selleks siis ähvardamine, solvamine või kihutamine. Me oleme õppinud seda piiri oma sõnavõttudes ära tundma, seda on teinud meie õiguskaitseorganid ja meie kohus. Sama juhtub üsna kiiresti ka vaenu õhutamisega. Oluline on, et me ise ei annaks põhjust tõlgendada avalikke esinemisi vaenu, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamisena.

Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muudatuste kinnitamise järel ei kao sõnavabadus kuhugi. Meelsuse avaldamine, ka pisut vihase meelsuse avaldamine ei kao kuhugi. Meie avalikust ruumist võiksid aga kaduda üleskutsed vihkamisele. Just seda püüame me saavutada.

Paraku on viha õhutavad üleskutsed veel üsna sage nähtus meie ühiskondlikus debatis. Tegu ei ole väikese probleemiga, nagu üritavad väita selle seaduse vastased. See on küsimus kõigi Eesti inimeste turvatundest. Toetagem sõna, mis ei tee kellelegi haiget.