Lahkusite poliitikast viis aastat tagasi. Miks üleüldse otsustasite tagasi tulla?

Ega see otsus tulnud üleöö. Ja kui ma viis aastat tagasi poliitikast lahkusin, siis arvasin, et ma ei tule kunagi tagasi. Ja viis aastat olin päris rahul oma otsusega. Enne kevadisi riigikogu valimisi tehti mulle ettepanekuid küll ja küll liituda ja osaleda valimistel ja ma ei tundnud mingit vajadust selle järele, tundus, et on uued inimesed ja uued mõtted ja Eesti elu läheb edasi.

Aga pärast valimisi – mis toimunud on, milliseid otsuseid on riik teinud ja ka tegemata jätnud ja kus suunas me liigume, siis ausalt öeldes mu süda valutab päris tõsiselt. Ja kui suvel mõni tuttav ütles mulle, et Urve, kas sul on hea meel, et sa ei ole praegu poliitikas ja riigikogus, vaadates, mis seal toimub – obstruktsioon ja ülerullimised –, siis mul oli isegi piinlik öelda, et tead vastupidi, et mul hakkasid hoopis käed sügelema. Sest kes siis teeb, kui ise ei tee?

Jah, praegu ei ole kohe tulemas mingeid valimisi, et saaks kiiresti midagi ette võtta. Aga mulle ei piisa sellest, kui ma kodus söögilaua taga olen rahulolematu või arutan sõpradega ümber laua. Ma soovin, et kui on vaja midagi muuta, aktiivsemalt selles osaleda.

Te olite enne poliitikast lahkumist pikalt sotsiaaldemokraatide liige, nüüd aga otsustasite Isamaa kasuks. Tegu on ikkagi väga erineva maailmavaatega erakondadega – miks selline pööre ja miks just Isamaa?

Täna mina teist poliitilist jõudu enda jaoks, kus ma ennast ära tunneks või mille seisukohad mulle meeldiks, ei näe – see on aus vastus.

Kui ma kunagi liitusin sotsiaaldemokraatidega, siis ma ütlesin ka neile täiesti ausalt esimesel juhatuse koosolekul, et vaadake, mina varem valisin alati Isamaad. Ja kui ma liitusin sotsiaaldemokraatidega, oli see hetk, kus Isamaa ühines Res Publicaga. Ja Isamaa poliitika muutus minu silmis oluliselt tol hetkel. Tänaseks on nad tulnud nii-öelda juurte juurde tagasi ja ka mina olen tulnud juurte juurde tagasi.

Sotsiaaldemokraatidega koos töötatud aeg oli minu jaoks oluline. Ma sain palju ära teha ja tollel hetkel mulle tundus, et Eesti vajab sellist hoolivamat poliitikat. Ma vaatasin lähiriike, kuhu palju rännati välja, Põhjamaid, kus sotsiaaldemokraadid on aastaid olnud juhtivad jõud, ja mulle tundus, et Eestis on vaja sotsiaaldemokraatlikku lähenemist ja otsustasin sellesse panustada.

Ma olin ka sotsiaaldemokraatide hulgas võib-olla üks konservatiivsemaid. Ei ole ühtegi erakonda, kus kõik sobib 110 protsenti, alati on midagi, mis sobib rohkem või vähem.

Mina olen muutunud nagu sotsiaaldemokraadidki, ma liitusin nendega ju peaaegu 20 aastat tagasi. Inimesed muutuvad, ühiskond muutub ja Isamaa on täna see jõud, kus mina, olles 51-aastane, tunnen ennast ära ja tahan panustada.

Samas on Isamaal ja sotsiaaldemokraatidel mõnes põhimõttelises küsimuses väga erinev arusaam,  võtame kas või abieluvõrdsuse. Milline oli selles küsimuses teie seisukoht siis, kui te sotsiaaldemokraatidesse kuulusite ja milline nüüd, olles Isamaa liige?

Ma toetasin siis sotsiaaldemokraatide seisukohti – kui sa oled erakonnas, siis sa üldjuhul toetad erakonna seisukohti. Minule ei olnud see teema kuidagi vastuvõetamatu. Ma ei olnud selle teema eestkõneleja, aga ma ei olnud ka vastane ega ole ka täna. Täna ma toetan ka Isamaa seisukohti sellel teemal.

Kas te kaalusite ka näiteks sotsiaaldemokraatidega taasühinemist või mõne teise erakonnaga ühinemist, kui otsustasite, et tahate poliitikasse tagasi tulla?

Muidugi. Ma tükk aega võitlesin selle tunde vastu (poliitikasse naasta) päris tõsiselt. Aga juba suvest peale see ei läinud ära, vaid süvenes. Muidugi ma vaatasin (teisi erakondi) ja mõtlesin. Aga ma ei leidnud enda jaoks sobilikku teist.

Ma olen muutunud nii mõneski mõttes ja see Isamaa, kes oli tol hetkel, kui mina astusin sotsiaaldemokraatlikku erakonda, on muutunud; samal ajal see sotsiaaldemokraatlik erakond, kuhu ma kunagi astusin, on tänaseks muutunud. Juhid on teised, ma ei tunne neid ära, juba kaks valitsust järjest tehakse asju, mis absoluutselt minu silmis sotsiaaldemokraatlike valikutega kokku ei käi.

Kas Isamaa tegi teile pakkumise või pöördusite nende poole?

Mina pöördusin nende poole.

Kui ma kunagi astusin sotsiaaldemokraatlikku erakonda, oli nende toetus pool aastat enne riigikogu valimisi kuus protsenti, arvati, et nad ei ületa künnist. Nüüd suvel, kui ma hakkasin Isamaad jälgima, oli nende toetus samuti seitsme protsendi juures. Nii et see, et täna läheb (Isamaal reitingutes) nii hästi, mul on väga hea meel. Aga minu valik ei ole seotud sellega, kuidas isamaal täna läheb. Kui ma oleksin nii-öelda konjunkturist või vaataksin selle järgi, millisel erakonnal läheb paremini, siis ma oleksin kevadel võtnud vastu ettepaneku kandideerida riigikogus ja nendelt parteidelt, kellel läks väga hästi.

Milline on teie poliitiline ambitsioon – te olete ju olnud mitmekordne minister? Kas eesmärk on pigem teostada ennast kohalikus poliitikas või siis ikkagi pürgida riigikokku ja olla suures poliitikas?

Teate, see on küsimus, millele mul ei ole täna vastust. Päris ausalt ei ole, sest samamoodi, kui ma sotsiaaldemokraatidesse astusin aastaid tagasi, minu käest küsiti, et mis ma tahan – ma ei taha midagi, ma tahan toetada teie maailmavaadet ja aidata kaasa, et teil läheks hästi.

Ma panustan erakonda nii, nagu erakond täna minus võimalusi näeb. Ja ma teen edasi oma tööd koolitajana, meeskonna- ja juhtimiskoolitusi, enesearengu koolitusi ja täna minu jaoks poliitikas osalemine on puhtalt ühiskondlik töö.

Samas kohalikud valimised ei ole enam mägede taga – te kindlasti rääkisite Isamaa inimestega, et kas olete nõus näiteks kandideerima või tahate kandideerida kohalikel valimistel.

Ma olen kandideerinud alati Viimsis, kus ma elan siiani, ja ma pean õigeks et kodukohas kohalikel valimistel kandideeritakse. Viimastel (kohalikel) valimistel ma ei kandideerinud teadlikult. Arvasin, et aitab küll.

Aga ma arvan küll, et ma kandideerin kohalikel valimistel kahe aasta pärast.

Aga kas rääkisite Isamaa inimestega ka sellest – nad on ju nii mõneski kohalikus omavalitsuses võimuliidus –, et kui tekib mõni võimalus kuskil vallavanema või linnapea kohta teile pakkuda, kas siis võtaksite vastu?

Ei rääkinud – käsi südamel, ei ole mingit lehmakauplemist toimunud, me ei ole üldse nendel teemadel rääkinud.

Kas ma võtaksin kuskil koha vastu? Ei, ei võtaks. Sest et ei ole minu ambitsioon minna kuskile suvalisse kohta valda juhtima.