Tallinnas asuv perearstikeskus otsib juba pikemat aega endale uut kolleegi, moodne töökeskond, ettevõtjaks hakkama ei pea, töötada võib kas täis- või osakoormusega, ainult tule ja ravi. Lisaboonusena pakub keskus korterit perearstikeskuse lähedal asuvas uhiuues kortermajas. Ainult mitte ühtegi soovijat pole.

"Õismäe on 60 protsenti venekeelne, noored arstid ei oska vene keelt – siin tekib väga palju ridamisi konflikte ja nad ei tahagi sellisesse keskkonda tulla," pakub perearstikeskuse juht Diana Ingerainen välja ühe põhjuse, miks uue kolleegi otsingud on seni luhtunud.

Ingeraineni sõnul noored ei taha teha rumalat tööd ja seetõttu oleks vaja arsti töö automatiseerida nii palju kui võimalik, näiteks krooniliste haigete jälgimine.

Ka on ametkonnad pannud tohtrile ülesandeid, mis ei nõua arsti pädevust. "Minu patsient tahtis hooldushaiglast koju liikuda ja Tallinna linn on loonud sellise võimaluse, et katab transpordikulud, aga ainult juhul, kui perearst isiklikult helistab," tõi ta ühe näite. Kui selle kõne peaks tegema assistent, siis pole pealinn nõus sõitu kompenseerima.

Perearst Eero Merilinnu sõnul pole perearstide põud ammu enam väikeste kohtade mure, tänavu ei oli uue tohtri leidmisega hädas ka ülikoolilinn Tartu. Merilinnu sõnul võiks kriisi leevendada, kui teha üheksa- kuni 12-kuuline perearsti praktika läbimine kohustuslikuks kõigile residentidele.

"Eesti on olnud selles mõttes erilises olukorras, et meil võib saada eriarstiks ka nii, et sa ei ole üldse esmatasandis töötanud. Ma arvan, et seda oleks vaja muuta, sest kui esmatasandisse tuleksid igal aastal 150 residenti juurde, see annaks võimaluse kuidagi esmatasandit paremaks teha," rääkis riigikokku valitud perearst. Ta on oma ideed käinud ülikoolis tutvustamas, kuid möönab, et ülikool on väga konservatiivne asutus. Merilinnu sõnul tuleb kokku leppida, kas seda ideed ellu viies pikeneb eriarsti residentuuri aeg või saab see osaks erialasest väljaõppest.

Ingerainen toetab seda ideed, sest see aitaks tulevastel tohtritel märksa paremini meditsiinisüsteemi tundma õppida kui otse kitsale erialale spetsialiseerudes. Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonna dekaani Margus Lemberi sõnul saavad kõik arstitudengid süsteemiga tuttavaks juba enne üldõppe lõppu.

"Kuuendal kursusel, mis on puhtalt praktika aasta, kõik tudengid on perearstipraksises päris mitu kuud tööl. Nüüd, residentuuri muutmised pole nii lihtsad, residentuur on oma eriala õppimine, oma programmidega, oma residentuuri pikkustega ja sinna sobitada sundkorras kuskile kellegi saatmist mõjub natukene pentsikuna justkui vanasti saadeti sügistöödele," sõnas Lember.

Selline lahendus on kasutusel Soomes. "Meie residentuurid vastavad küll euronõuetele, kuid need on märksa lühemad kui Skandinaavias," lisas Lember. Kui Eestis kestab residentuur sõltuvalt erialast kolm kuni viis aastat, siis Soomes on see viis kuni seitse aastat.

Diana Ingerainen peab üheks praeguse perearstinappuse põhjuseks tõika, et seni on olnud residentuuri kohtade jagamine kirurgiliste erialade poole kaldu.

"Perearstide selts on kogu aeg juhtinud tähelepanu, et residentuuri kohad on proportsionaalselt valesti hinnatud. Neid ettepanekuid on teinud väliseksperdid, mina mäletan esimest aastast 2003, et see proportsioon peab teine olema. Meil on praegu karjuvalt vaja perearste, psühhiaatreid," rääkis Ingerainen

Lemberi sõnul lepitakse residentuuri kohtade arv kokku sotsiaalministeeriumi erinevate osapoolte, sealhulgas ülikooli, haiglate, erialaseltside koostöös. Dekaani sõnul on perearstide osa residentuuri kohtadest väga suur. "Viimased viis kuni kümme aastat on peremeditsiinile päris palju kohti eraldatud, küsimus on, kas need alati täituvad," sõnas Lember. Tänavu oli perearstide jaoks 40 kohta, selle eriala valis 36 inimest.

Kokku on Eestis 782 perearsti nimistut. Enam kui pooled Eesti perearstid on vanemad kui 50-aastased, kõige rohkem ehk 283 on perearstide seas neid, kel 60. sünnipäev juba peetud. 50. eluaastates perearste on 203, üle 70-aastaseid 96.