Eesti riigi kaitsekulutused on viimastel aastatel kasvanud ja järgmisel aastal ulatuvad need kolme protsendini SKP-st. Mille arvelt see kõik tuleb ja kas me suudame tegelikult oma kaitstavaid väärtusi ka elus hoida? Kui me nüüd räägime sellest, et rahvusraamatukogu on miljonite ootel, siis paneme ennast tavakuulaja olukorda, kes mõtleb, et aga milleks on meil vaja osta neid droone ja mürske, kui meil on oma riiklikult tähtsad asutused väga suurte rahalaevade ootuses?

Need küsimused kaitsekulu kohta on iseenesest alati õigustatud. Kui me vaatame kaitsekulu – majandusteadlased on ju ka hinnanud, et kuigi kaitsekulu kasv tervikuna makroökonoomilise konsensuse kohaselt tõstab majanduskasvu, siis alternatiivina, kui valitsus suunaks selle raha näiteks taristuprojektidesse, tooks pikas perspektiivis see alternatiiv kindlasti ühiskonnale rohkem puhast kasu.

Aga kaitsekulu puhul ongi tegemist mõnes mõttes värdkuluga, kui nii võib öelda: me ei taha seda kulu, me ei taha, et keegi meid ründaks, meie iseseisvust ohustaks – see on vastase poolt peale surutud. Ja sellistel pinevamatel aegadel ja praegu vist kellelgi enam kahtlust ei ole – peale võib-olla Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarandi – et Eestis on mõnevõrra pingestunud julgeolekuolukord, kaasa arvatud selle üsna robustse ja pretsedenditult suure sõja tõttu, mis meist nii kaugel ei olegi. Ja kui on pinevamad ajad, siis tuleb suunata sinna natukene rohkem raha – see raha ei lähe kõik raisku, kaitsekulu kasvu eest saavad tööd väga paljud insenerid, saavad tööd paljud ehitajad, tööhõive sellega seoses suureneb ka Eestis, kus üle poole kulust läheb kodumaisesse majandusse, mitte ainult välismaalt relvade ostmiseks.

See on huvitav, et sa nendest riiulitest räägid. Ma olen ka kahe suure kultuuriobjekti puhul mõelnud, et kuidas kultuurivaldkonna kulude kultuur täpselt on meil. Kui oli südalinna kultuurikeskus Tartus (Süku), siis imekombel pärast seda, kui riigikogus eraldati justkui mõtteliselt 60 miljonit eurot sellele projektile, kasvas projekti maksumus pärast heakskiidu saamist 37 miljonit eurot.

Rahvusraamatukoguga on sama moodi – RKAS (Riigi Kinnisvara AS) ise on tunnistanud, et tegelikult tehti ajastamises viga, suuri taristuobjekte tasub riigil planeerida vastu turgu. See tähendab seda, et kui hinnad lähevad alla, kui tekib majanduskriis, siis selleks ajaks ajatada sellised megaprojektid. Meie teeme seda hinna tipus ja siis imestame, et kuidas see juhtus, et ühe maja remont läheb 91 miljonit eurot maksma. Tuletan meelde, et kogu ERM maksis kuskil 100 miljonit eurot. Seal on mingi inflatsioon toimunud, aga mitte ainult hindades, vaid ka natukene distsipliinis ja valitsemiskultuuris.

Kui sa tõid juba Kaarel Tarandi ka mängu, siis selles samas artiklis, millest ka natukene meie intervjuu johtub, Tarand ütleb: sõda Ukrainas finantseerivad suurriigid ja Eesti rahas mõõdetav mõju olukorrale rindel on mikroskoopiline, aga protsendid tõestavad muidugi, et oleme suurem kui Saksamaa. Mis sa arvad, kui nagu adekvaatselt me peaksime hindama seda, et kui palju meie panustame ja kui palju meil on õigus nõuda suurematelt riikidelt juurde, kui absoluutarvudes need suuremad riigid ju teevad hoopis midagi muud võrreldes meiega?

Suhtarvude maagia või kogu see suhtarvude maastik on üldse selline soine ala. Kaitsekulude teemal oleme ka meie tagunud siin trummi, et kaks protsenti rahvas justkui ohverdab ja lõikab enda ihu küljest jäsemeid ära ja loovutab riigi kaitstuse altarile. Kaks protsenti on ka kultuurivaldkonna kulude osakaal SKP-st. Sama moodi on nende teiste protsentidega.

Praegu ma siiski ütleks selle, mis puudutab Eesti toetuse andmise pingutust, siis näha on, et sellel lähenemisel on mõju, et meie reaalne rahaline panus, mis väljendub selles suhtarvus, on toonud meile selle vajaliku rahvusvahelise tähelepanu.

Sellepärast et kõige hullem, mis Eestile kui väikeriigile sellises olukorras saab juhtuda, on see, kui meid ei märgata – meie vajadusi, meie tegevust, meie südikust, meie põhimõttekindlust ja selles osas on see kulu olnud ju ainus argument. Kui Kaja Kallas oleks läinud ütleme kümme korda väiksema pingutuse pealt seda tähelepanu nõudma – ta poleks seda saanud. Oleks vaadatud, et inimene tahab lihtsalt pildile saada, et talle meeldib esineda.

Julgeolekupoliitika põhialustes on kirjas, et ühtset ühiskonda on raskem haavata ja väljastpoolt mõjutada. See on täiesti selge. Kuidas meie ühiskonna ühtsusega lood on? Pigem vist mitte eriti hästi?

Mina just arvan, et tegelik olukord on parem, kui me endale räägime. Ma olen selline vari-Twitteri kasutaja, ma muid ühismeedia kanaleid väga ei jälgi. Aga mis paistab silma, on see, et meie tendents, igasugune erimeelsus taandada kohe meelsusküsimuseks, et kui sul on mingis asjas arvamus, mis tundub, et võiks olla problemaatiline, siis ma nagu ei ürita sind veenda, vaid ma stigmatiseerin su ära ja ütlen, sul on meelsusprobleem, et sa oled nende leeris – ükskõik, millist silti kasutada.

See läbiv loogikaviga, mida me kasutame oma suhtluses millegipärast, paneb küll tundma, et äkki on kõik väga halvasti. No tegelikkuses ei ole – me näeme ise ka, kui kiiresti me unustame järjekordse skandaali või mingisuguse tohutu tüli. Kui me asju nii kiiresti unustame, siis kas nad tegelikult olid nii tõsised. Tasub rakendada teatud koefitsienti enda järelduste puhul ka, et kas iga minu sättumusega mitte kooskõlas olev arvamus mind tegelikult ohustab või mitte. Enamasti mitte.

Aga kui me tuleme selle juurde, et praegune valitsus on ju välja öelnud, et kaitsekulutused võiksid olla vähemalt kolm protsenti SKP-st, siis kuidas sulle tundub, kas meie riigiisad ja -emad on osanud põhjendada ja osanud rahvale selgitada, mille arvelt see kaitsekulude tõus täpselt võiks tulla?

Ma arvan, et Reformierakond on osanud väga hästi serveerida seda finantsolukorda ja põhjendada kaitsekulude tõstmise vajadust. Kui tegelikult vaatame, siis riigieelarve kulude kasv on ju kordades suurem, see kaitsekulu kasv moodustab võib-olla seal mingi viiendiku üldse. Ülejäänud, kaasa arvatud see maksureform, millest keegi väga aru ei saa – on osatud tekitada see foon, et kõik on kuidagi Putini tekitatud kogu see kriis, lükkame probleemid sinna.

Praegu ta ei tule millegi muu arvelt kui ilmselt ikkagi maksutulu arvelt kõik see asi. Kultuurivaldkonna rahastus ju ka kasvab – neil on rahadega nii hästi, et nad saavad lubada seal endale 30-miljonilisi kallinemisi.

Tartus muide tehakse juba vist kolmandat korda ümber sinna kaitseministeeriumi planeeritavat sõja- ja katastroofimeditsiini keskust just sellepärast, et kas on tulnud hangetelt liiga kõrge hind või on algselt priisatud seal kogu ruumiplaani ja muude asjadega. Ma lähen ka seda Sükut huviga vaatama – 90 miljoni eurone kultuurimaja, et see kõlab uhkelt. Ja ma ei ole kade, minu arust peakski olema igal pool 90 miljoni eurosed kultuurimajad, aga teatud tasakaalupunkt mulle tundub, on kultuurivaldkonnasiseselt ka veel leidmata.

Ka Rakveresse tuleb päris kena summa eest üks muusikamaja.

Väga hea, mul on väga hea meel selle üle.

No me mõtlesime, et võiks natukene sinu käest ka uurida, äkki oskad rahvast valgustada, et kui palju üldse mingisugune sõjaline taristu maksab. Ma kujutan ette, kõik raadiokuulajad umbes kujutavad ette, kui palju maksab selline odav auto ja kui palju maksab natukene parem auto. Aga näiteks soomuk – kui palju maksab üks soomuk, millest Eestile on ka reaalselt kasu? Ja need droonid ja mürsud?

No alustame ikkagi seksikamatest objektidest – võtaks tanki. Ma peast neid viimaseid hinnakirju ja inflatsiooni pole näinud, aga sa pead vähemalt 10 miljonit eurot välja käima, et saaks sellise tanki, millega on mõtet lahingusse sõita.

Miks sa siukest nägu teed, Sa mõtlesid vähem?

Ma tõesti ei oleks arvanud, et kümme..,

Kas see on liiga vähe või?

Ei, see on väga palju.

Kui me tahame osta näiteks uue hävitaja F-35, milliseid Soome ka hangib, siis üle 100 miljoni peaks välja käima ühe lennuki eest. Eesti muidugi 100-miljonilisi lennukeid kunagi ostma ei hakka, me peame ikkagi vaatama, mida meie selle kaitseülesande raames [teeme], mis meil siin on ja mis juba lähteolukorras on suhteliselt ebaökonoomiline.

Eestlase õnn on see, et me elame hajutatult, väga teist eestlast ei näe, seetõttu ei salli ka. Aga see tähendab ühtlasi seda, et näiteks kui võtame Hollandi, siis umbes sama territooriumi kohta on seal juba rahvastiku erinevus nii suur, et Holland, mis on kogu aeg kulutanud üks koma midagi protsenti kaitsele, on kogu aeg kulutanud kuni 16 korda rohkem kui Eesti. See ülesanne, mis me oma väikse rahva peale peame lahendama selle territooriumi kohta, on juba eos natukene suurem, aga see ei tohi jääda täitmata. Keegi teine seda ülesannet meie eest ära ei täida. Ka liitlaste kohalolu ka lähitulevikus ei saa olema sellisel määral siin kaetud, et me, et me saaks ütelda, et nüüd las see NATO vihmavari kaitseb.

Kaja Kallas ju eelmine suvi näitas, mis see vihmavari tegelikult on – et ta nagu väga vist sõja korral lahti ei lähe vanade plaanide järgi. Uute plaanide kohaselt on pilt muidugi ilusam.

Kuidas sulle tundub, kas me mõtleme ja kas me peaksime mõtlema selle peale, kuidas sellest kümnest miljonist, mis kulutada tanki peale või sajast miljonist, mida kulutada hävitaja peale, hoopiski Eestisse tulu tuua? Loomulikult meil on rasketööstust keeruline arendada, aga kasvõi mingisuguse tarkvara poole pealt, et me saaksime kaitsetööstuse tootmise pealt mingi sisendi?

Kaitsetööstus on juba arvestatav sektor Eestis ka ja seal on palju Eesti insenere palgal, Eesti inseneeria mõnes mõttes ja tööstus ka selles mõttes sõltub kaitsetööstuses tulevikus üha rohkem. Mis võib-olla üldse muutumas on, kui vaadata Ukraina lahinguvälja, mis seal toimub – seal ju on hübridiseerunud kogu see kaitsetööstus.

See tähendab, et ostetakse kuskilt tavalisest elektroonikapoest droon. Ja siis kaitsevägi annab granaadi ja keegi kolmas, kaitseväe salajane lepinglane, paneb need kuskil garaažis kokku ja saadetakse rindele. Selliseid kaitsetööstuse seniseid tingimusi muutvaid arenguid, tehnoloogiliselt tuleb veel – odav robootika tuleb peale. Kui sul ka sõjapidamise mõttes läheb mingi objekti ründamine nii odavaks, siis võib-olla ka need hinnaerinevused mingite võimete soetamisel ei mängi enam nii palju rolli. Et me saame tulevikus kompenseerida mingeid asju, ütleme siis odavate robotitega rohkem.

Aga palju see droon maksab siis, mis niimoodi kolmes kohas umbes kokku pannakse?

Ukrainlaste kohta ma täpselt neid numbreid ei oska öelda, aga ta peab olema seal selleks, et ta oleks kuidagi mõistlik, mingi saja-paarisaja euro suurusjärgus. Üks mürsk, haubitsa mürsk maksab paar-kolm tuhat eurot. Hinnavahe on juba tohutu, samas see efekt võib-olla juba sarnane, mida sa saad ja märksa odavamalt, sest sa saad seda drooni juhtida ka märksa täpsemalt.