Detsembri alguses toimus Ameerika Ühendriikides Washingtonis NATO Parlamentaarse Assamblee traditsiooniline Atlandi-ülesele koostööle pühendatud foorum. Teemad, millele keskenduti, olid ootuspärased: Ukraina, Lähis-Ida, Hiina, NATO varasematel tippkohtumistel kokku lepitud täitmine ning eelseisev Washingtoni tippkohtumine.

Osalesime sellel üritusel kahekesi riigikogu aseesimehe Jüri Ratasega. Eestil veab, et meil oli sellel sündmusel Eesti sõnumeid võimalik edastada läbi endise peaministri. Paratamatult pannakse selliseid asju tähele. Toon välja kolm peamist järeldust, mis on Eesti inimestele olulised.

Esiteks. Ukraina olukorda hinnatakse ülimalt keeruliseks. Lääs on Ukrainale andnud ulatuslikku sõjalist abi, kuid see pole olnud piisav. Venemaa on oma tööstuse sõjaaja nõudmistega vastavusse viinud meist efektiivsemalt ja on suuteline sõda jätkama.

Ukrainale mõeldud abi kinnitamine USA kongressis on veninud ning, mis veel hullem, on seotud selgelt hoopis sisepoliitiliste küsimustega. Osa vabariiklasi nõuab muudatusi USA rändepoliitikas ning keeldub enne selles osas kokkulepete sõlmimist muuhulgas Ukrainale mõeldud sõjalise abi paketti kinnitamast.

Praegu siiski loodetakse, et kokkuleppele ollakse lähedal ja rahastusotsus saab tehtud. Suur probleem on see, et USA avalikuses on jäänud mulje, et USA annab suurema osa rahast ja Euroopa panustab vähem või üldse. See ei vasta absoluutselt tõele, aga paraku neid valesid levitatakse ja inimesed ehk valijad seda ka usuvad.

Teine oluline järeldus, mis on otseselt seotud esimesega, puudutab NATO riikide kaitsetööstuse arengut. On avalik saladus, et NATO riikide moonavarud ei olnud piisavad juba enne sõda. Ukraina abistamiseks on lääs oma varusid veelgi tühjendanud.

Ära antud moona ja relvastuse asendamine läheb vaevaliselt. Rääkimata sellest, et jõuaksime lähiajal sõjaeelse tasemega võrreldes oluliselt paremasse seisu. Ometi on see NATO heidutuse usutavuse seisukohast võtmetähtsusega küsimus.

Julgeolekut pole võimalik tagada ilusate avalduste ja optimistlikute pressiteadetega, vaja on päris võimeid, mida on võimalik sõja korral tõhusalt kasutada. Blufist ei piisa, meie vastased näevad meid läbi.

Kolmas väga kaalukas sõnum sellelt kogunemiselt puudutab samuti kaitsekulutusi. Vaid kolmandik NATO riike kulutab riigikaitsele üle kahe protsendi SKP-st. Eesti kulutab üle kolme protsendi SKP-st, kuid leidub neid, kes on siiani tõsiselt hädas varasemate kokkulepete täitmisega.

Kuuldavale toodi juba habemega vabandusi. Näiteks selgitasid ühe riigi esindajad, et keeruline on kahte protsenti kaitsele kulutada kiire majanduskasvu pärast, SKP lihtsalt jookseb eest ära. Asi pole rahapuuduses, vaid selles, et riigil on raha liiga palju.

Kõneks tuli ka aastatega täiesti hõredaks kulunud tees, et oluline pole niivõrd see kaks protsendi, kuivõrd see, kui arukalt raha kulutatakse. Mille peale eksperdid vangutasid pead ja püüdsid selgitada, et on siiski suur probleem, kui pole näiteks suurtükimoona, millega vastase pihta lasta, aga paraku saab seda osta ikka ainult nii palju ühikuid, kui selleks on raha eraldatud.

Kaitsekulutuste probleem pole ainult sisuline, see on ka poliitiline. Rohkem või vähem läbi lillede vihjasid eelkõige USA esindajad eelseisvatele presidendivalimistele ning Donald Trumpi võimalikule edule valimistel.

Nagu kõik Euroopa riigijuhid suurepäraselt teavad, oli Trumpi jaoks NATO-ga seoses kõige olulisem just see, kuidas NATO-s on reaalse sõjalise kaitse tagamise vastutus lasunud ebaproportsionaalselt USA õlul ja raske on talle seda ette heita. Trump pole kindlasti ainus vabariiklane USA-s, kes küsib, miks peab kaitsma liitlasi, kes ei täida endale võetud kohustusi.

Eurooplased peavad neid küsimusi võtma surmtõsiselt. Selleks, et saaksime USA jätkuvale panustamisele Euroopa julgeolekusse kindlad olla, peame omapoolsed kohustused täitma. Kasutan meelega vormi "meie", sest kuigi Eesti kulutab riigikaitsele kaugelt enam, kui on olnud varasemad kokkulepped, ei päästa see meidki, kui me ei suuda koos teiste tublide panustajatega ülejäänud Euroopat kaasa tõmmata. Algaval aastal on see üks kõige olulisemaid küsimusi.

Liitlassuhete tugevust ei ole paraku võimalik lõpuni hinnata enne, kui need lõplikult proovile pannakse. Me ei tea, kui palju on meil aega ja me ei tea, kui tõsine katsumus meid ees ootab. Ajalugu on paraku õpetanud, et ükski liit ega lepe ei ole aamen kirikus. Aga kindlasti on ohus lepped, mille osapooled võetud kohustusi ei täida.

Eestis teab iga inimene, mis on kirjas Põhja-Atlandi leppe viiendas artiklis, kuid enne artikkel viite tuleb artikkel kolm, mis kohustab kõiki NATO riike "säilitama ja arendama" "pidevalt ja tulemuslikult" "individuaalset ja kollektiivset" võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.

NATO ja laiemalt rahvusvahelise koostöö osas skeptilisemalt või koguni vaenulikult meelestatud poliitikutel pole kuigi keeruline püstitada küsimust, miks peaks USA tulema appi riikidele, mis ei ole seda lepingust tulenevat kohustust täitnud, mis ei ole säilitanud ja arendanud individuaalset kaitsevõimet ega ka panustanud õiglasel määral kollektiivsesse julgeolekusse.