Harri Tiido: NATO võidujooksust ajaga
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all NATO kaitsevõime. Võimaliku sõja teema ei ole NATO-s ega Euroopas enam tabu, Ukraina sõda on aga välja toonud Euroopa nõrkuse kaitsealases valmiduses, märgib Tiido.
Seekord tuleb juttu NATO valmidusest võimalikuks sõjaliseks konfliktiks Venemaaga. Võib-olla on juba taoline teema püstitus alarmeeriv, aga parem karta, kui kahetseda. Saksamaa välissuhete nõukogu avaldas hiljuti igatahes sel teemal analüüsi.
Analüüsi rõhk oli lisaks NATO-le ka konkreetselt Saksamaa valmisolekul. Teadupärast on Saksamaa soov oma relvajõud sellisesse seisundisse viia, et need oleksid NATO Euroopa osas juhtival kohal. Analüüsi autorid toonitavad küll antud kontekstis, et armee konditsiooni viimiseks on sakslastel vaja kvantumhüpet, nagu nad kirjutavad. Liikumine on siiski vähemalt õiges suunas ja nüüdseks on ka liidukantsler Olaf Scholz ütelnud, et relvajõud peavad olema valmis sõjaks. Seni on terminit "sõda" välditud.
Võimaliku sõja teema ei ole seega NATO-s ega Euroopas tabu. Ukraina sõda on aga välja toonud Euroopa nõrkuse kaitsealases valmiduses. Liiga kaua on elatud roosas udus ja arvatud, et armee on pigem dekoratsioon või ehk välisoperatsioonidel osalemise vahend.
Venemaa rünnak oli Euroopa õnneks Ukraina vastu. Mis oleks aga olnud siis, kui oleks rünnatud NATO riike?
Praeguseks on alliansis omaks võetud, et vaja on hoopis ulatuslikumat valmisolekut. Seda peegeldab ka NATO praegune strateegiline kontseptsioon ja senistest tummisemad kaitseplaanid. Üksmeel vajalike reformide kiiruses samal ajal puudub. Ei ole selget vastust küsimusele, mis ajaks tuleb need plaanid ellu viia. Valmisolek on siiski kidur, kasvõi relvastuse ja laskemoona osas. Käest on lastud ka kaitsetööstus, mille taaskäivitamine oleks kiirkorras vajalik.
Jutuks olev raport märgib sõjategevuseks valmisoleku kontekstis, et näiteks Venemaal on toimunud üleminek sisuliselt sõjaaja tootmisele, mistõttu suudetakse enam-vähem tagada laskemoona tarned rindele. Euroopa kaitsetööstuses olevat aga vaja vähemalt kahte aastat, et tootmisliinid näiteks rakettide või tankide tootmiseks käima saada või suuremaid sõjaväeüksusi moodustada.
Autorid pakuvad ka ajalise raami, mille järel Venemaa võib võimaluste akna puhul alustada sõjategevust NATO vastu. NATO ülesanne peaks olema selle akna avanemist takistada või vähemalt edasi lükata. Venemaa režiimi motivatsiooni või režiimi enese muutumisele võib ju mõelda, kuid sellele ei tasu loota. Vead kaitsevalmiduses on selleks liiga kallid.
Nagu paljud vaatlejad märgivad, on Venemaal ka elanikkond laias laastus valmis sõjategevusega kaasa minema või seda heaks kiitma. Hiljuti otsustati Moskvas näiteks sõjaväekohustuse ülemist vanusepiiri kolme aasta võrra pikendada, mis tähendaks aastas paari miljonit uut potentsiaalset relvakandjat.
Kuid tagasi ajaraami juurde, mille jooksul NATO peaks valmis olema sõjategevuseks Venemaa vastu. Analüüsi autorid leiavad, et Venemaal kuluks Ukraina rindel sõjategevuse lõppedes kuus kuni kümme aastat, et relvajõud valmis saada agressiooniks NATO vastu. Kui sellest raamistikust lähtuda ja keskenduda sellele, et Moskva ründetahet vaos hoida, siis peaks NATO olema valmis viie kuni üheksa aastaga. Ehk valmisolek tuleks saavutada aasta enne Venemaa valmisolekut. See aasta oleks selleks, et Venemaa näeks agressiooni edukuse lootusetust.
Kindlasti leidub neidki, kelle arvates on see Moskvale kavatsuste omistamine, milleks puudub alus. Tasub meenutada president Vladimir Putini ütelust, et Venemaal ei ole piire. Või Vene maailma ehk Russki miri põhimõtet, et Venemaa eksisteerib ka väljaspool oma praeguseid piire ja Moskval on õigus oma kaasmaalasete toetuseks kõikjal sekkuda. Sõltumata sellest, kas nood seda soovivad või mitte.
Euroopal on valmisoleku saavutamisega mitmeid probleeme. Kaitsetööstuse käivitamise aeglust sai juba märgitud, kuid probleeme võib tekkida ka Atlandi-ülese partnerlusega. USA järgmise aasta valimised võivad sealpool ookeani võimule tuua pehmelt öeldes ettearvamatu käitumisega presidendi. Seni on aga just USA olnud NATO selgroog Euroopas.
Nüüd peaksid Euroopa liitlased kiirelt askeldama oma kaitsevõime tõstmise kallal, et arvestada teoreetilise võimalusega ameeriklaste eemaldumiseks Vana Maailma kaitsest. Suhete säilitamiseks võiks olla üks meede ka Ühendriikide relvade ostmine, kuna majanduslik huvi võib ookeaniülest sidet turgutada.
Kui NATO-l on kaitsevõime tugevdamiseks vaja aega, siis on vaja seda võita. Sel moel saaks Venemaa järgmise agressiooni ettevalmistuste algust kaugemale tulevikku nihutada. See oleks võidujooks ajaga, kuid selleks on ka vägagi konkreetne võimalus, nimelt Ukraina sõjaliste võimekuste kiire suurendamine.
Mida edukam on Ukraina rindel Venemaa vastu, seda kaugemale tulevikku nihkub Moskva võimalik järgmine agressioon. Ukraina on sisuliselt juba praegu Euroopa kaitsesüsteemi osa. Otsused Kiievi tulevaseks vastuvõtmiseks Euroopa Liitu ja NATO-sse vaid tugevdavad seda sidet.
Seejuures tasub Ukraina sõja kogemuste valguses NATO-s ja selle liikmesriikides valmistuda rindel ilmnenud arenguteks. Üks on elektrooniline sõjapidamine, millele juhtis tähelepanu ka nädalakiri The Economist. Venemaa tegeles selleks valmistumisega juba enne täieulatuslikku agressiooni Ukraina vastu. Praegu on see hakanud rindel ka tulemusi andma.
Venemaa on võimeline Ukraina tulistatud rakettide tabamistäpsust häirima ja droone pimestama. Londoni analüüsikeskuse RUSI andmeil on Venemaal rindel iga kümne kilomeetri kohta üks suurem elektroonilise sõjapidamise süsteem.
Ukrainlased on omalt poolt kasutusele võtnud isetehtud sarnased süsteemid, kuid NATO valmidus selles valdkonnas ei ole teada. Tasub aga valmistuda. Ja hiljuti oli uudis ka Vene ründesatelliitidest, mis on end läänemaade sidesatelliitide kõrvale sättinud ja loonud võimaluse nende hävitamiseks avaruumis. Sellegi võimalusega tuleks arvestada.
Ehk askeldamist on palju ja võidujooksu start on antud. Loodetavasti ei hakka mingid Vene-meelsed kohtunikud NATO riike sellel rajal takistama.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel