Raul Rebane: odavuse, otstarbekuse ja ilu võitlus
Ühistunne on erakordselt väärtuslik rahvuslik maavara, mida tuleb ise kaevandada ja toota. Ruutmeetrid ja ühistunne ei ole vastandlikud nähtused, igal asjal on oma koht. Lihtsalt kõigi jaoks olulisi pindu ja iluhoonete kohavõimalusi ei tohiks valimatult täis ehitada, leiab Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.
Mu kommentaari nimi on "Odavuse, otstarbekuse ja ilu võitlus". Miks? Usun, et paljudel teist on tulnud tuttavatele või välismaalastele oma kodukoha vaatamisväärsusi tutvustada. Olen seda teinud ka mina.
Selgub, et Tallinnas viimase 30 aasta jooksul tehtud ehitisi suurt näidata ei ole. Kumu on, kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel jätab vägeva mulje, see on suur asi. Veel on üht-teist, aga suurem osa vaatamisväärsusi on valminud varem, tihti sadu aastaid tagasi. Tallinna superministeeriumi ja Viru keskuse juurde ei ole ju ilma näinud inimesi mõtet viia.
"Arhitektuur on ruumi tõlgitud ajastu mõte," ütles saksa-ameerika arhitekt Ludwig Mies van der Rohe. Mis siis on meie ajastu mõte? Ilmselt palju elamispinda, odavalt ja igale poole. Sellest etapist pole enamik riike pääsenud.
Olla üleilmne nähtus, et täis ehitamata pinna nägemine pidi arendajal esile kutsuma suurema kire kui sugutung ja tulemuseks on reeglina teineteisele võimalikult lähedale ehitatud kortermajade hunnik.
Neid niinimetatud kobarkäkke on meilgi piisavalt. Täis ehitatakse ka rahvuslike iluvaadete piirkondi. Kuidas ikkagi on lauluväljaku piirkonda sattunud majad, mis on selgelt vaatereostus? See termin aitab paremini mõista, mida oleks vaja kaitsta. Linnad ja riigid võitlevad iluvaadete eest Sydney ooperiteatrist Eiffeli tornini välja, loodan, et see mõtteviis jõuab ka meile.
Elame suuresti veel ajas, mil odavus ja otstarbekus võidavad ilu. Winston Churchill ütles, et "meie kujundame ehitusi, pärast kujundavad ehitused meid." Kas keegi julgeb öelda, et Lasnamäe kui mõtteviis ei ole meie mõtlemist ja vaateid kujundanud? On küll.
Ilmselt on palju põhjuseid arenguetapis. Praegu kulub veel palju raha kunagiste kehvkvaliteetide renoveerimiseks. Näiteks rahvusraamatukogu kordategemine on suur projekt, kortermaju tuleb soojustada, aga proovime mõelda suurelt.
Praegu on käimas diskussioon mitme uue suurehituse ümber. Ma ei tea, millega lõpeb linnahalli arutelu, kas see lammutatakse maha või jääb midagi alles. Aga linnahalli asukoht on unikaalne, üks viimaseid uhkeid alasid, mis Tallinnasse jäänud.
Tahaks küll hoiatada, et kui asjaks läheb, siis sellesse kohta tohib ehitada ainult hoone, mis väärib iseseisvat riiki ja oleks uhkuse allikas. Kui raha ei ole, siis ei ehita ja oodatakse aega, millal oleme valmis. Aga mingit poolpidust asja sinna lubada ei tohi. Loodan, et avalikkus ja meedia hoiavad sellel objektil pilku teravalt peal.
Eesti ei ole enam vaene ja õnnetu riik. Iseseisvuse uhkus ei saa peamiseks strateegiaks võtta odavust. "Kehvast kvaliteedist jäänud kibedus jääb kauaks pärast seda, kui rõõm madalast hinnast on unustatud," ütles juba Benjamin Franklin rohkem kui 200 aastat tagasi. Selles mõttes pole midagi muutunud.
Võib-olla aitaks meie mõtteviisi kohendada, kui võtaksime tarvitusse kommunikatsioonist tuntud termini ankur. Ankur on pilt, heli, tegevus, ehitus mis tekitab ühistunde. Ühistunne on erakordselt väärtuslik rahvuslik maavara, mida tuleb ise kaevandada ja toota. Ruutmeetrid ja ühistunne ei ole vastandlikud nähtused, igal asjal on oma koht. Lihtsalt kõigi jaoks olulisi pindu ja iluhoonete kohavõimalusi ei tohiks valimatult täis ehitada.
Teen mõned mittestandardsed ettepanekud.
Võiks luua arhitektuuriauhinna "Inetuse imetegu". Mark Twaini ütluse tõlkis sellisel toredal kujul eesti keelde Hardi Tiidus. See paneks ehk mõtlema, et äkki oleks hea, kui seda auhinda ei saaks. Usun, et me kõik oskaksime juba praegu kandidaate nimetada. Proovige ka, mul mõned variandid on.
Eesti vajaks dünamiiditehast. Nõukogude ajal ehitati tuhandeid väga koledaid tootmishooneid ja seda eriti maapiirkondadesse. Need püsivad siiani, lagunevad, reostavad loodust ja vaateid. Loodan, et kunagi jõuab kätte aeg, kui tekib võimalus need õhku lasta ja ära koristada. Dünamiiti oleks vaja ka juba iseseisvuse ajal valesse kohta, inetuid ja halva kvaliteediga tehtud ehitiste õhkulaskmiseks. See kõlab radikaalselt, aga on üks võimalus.
Ja veel. Presidendile tuleks ehitada residents ja selline, mis tekitab uhkust. On täiesti ebanormaalne, et iseseisva riigi president elab Konstantin Pätsu adjutandi ruumides või oma kodus. Veel ebanormaalsem on see, et me vaat et oleme selle üle uhked. Meie põhjanaabrid soomlased on nendest kompleksidest vabad ja nende telekanalites võib näha väga tunnustavaid saateid Soome presidendi residentsidest ja seal olevatest kultuuriväärtustest.
Tegin selle kommentaari seepärast, et me planeeriks meie avalikku ruumi ehitisi, mida julgeks ka saja aasta pärast vaadata ja näidata.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel