X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Tõnis Arjus: kliimakohanemisest kohalikes omavalitsustes

Tõnis Arjus
Tõnis Arjus Autor/allikas: Raul Mee

Omavalitsustes on kasutusel ka mitmeid kliimaga kohanemise meetmeid, kuid tihti ei osata neid sellisena esitada. Seda tasub alati silmas pidada ja mitte asuda omavalitsust asjata kritiseerima, isegi kui ei leia arengudokumendist sõnakestki kliima või rohepöörde kohta, kirjutab Tõnis Arjus.

Motivatsiooni üldine reeglipära on see, et enne muutust sisse ei viida, kui päriselt valus ei hakka. Sellest tulenevalt on Eestis omavalitsusi, mis on kohanemise küsimustega pikemalt tegelenud (eelkõige üleujutustega seotud piirkonnad), ning neid, mis ei ole probleemi näinud kuni viimaste suurte valingvihmade ja kuumalaineteni. Lisaks on motivatsiooniks toetused, ehk nn tasuta raha.

See on ka üks põhjus, miks viimastel aastatel on paljud kohalikud omavalitsused võtnud järk-järgult ette energia- ja kliimakavade koostamise, mille raames on ka kliimakohanemise küsimusele tähelepanu pööratud.

Ülevaatliku analüüsi rohepöördest omavalitsuste vaatest koostanud sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus uuringuga "Kohalike omavalitsuste roll rohepöörde elluviimisel" (Tartu Ülikool RAKE, 2022).

Kokkuvõtvalt võib välja tuua, et kuna rohepööret mõtestatakse väga erineval moel, siis on sellega seonduvalt ka rohepoliitikaga seostatavad tegevused sisustatud ebaühtlaselt. Selle tingib vähene teadlikkus, mis kahandab rohepöördega tegelemise motiveeritust. Ühtlasi on esile tulnud ka kogukonna nõudluse nõrkus, et mitte öelda vastutöötamine, sest konkreetsed muutused, mis pikas perspektiivis võiksid kasulikud olla kõigile, toovad lühiajalisi ebamugavusi.

Viimaks toob uuring välja, et rohepööret toetavad tegevused on need, mida tehakse toetusmeetmete toel. Suuremad investeeringud ning igapäevased teenused ei haaku tihti rohepoliitika eesmärkide ja sihtidega. Lihtsaks näiteks on taristu rajamine. Kui jalgratta- ning ühistransporditaristu väljaehitamine on enamasti mõeldav toetuste abil, siis maanteetransporti toetavad ümbersõidud ja viaduktid toetusi ei vaja. Viimaste vajadus on rahvasaadikutele iseenesestmõistetav.

Linnad ei tule muutuvate oludega toime

Eelnevast sõltumata ei tohi alahinnata kõikvõimalikke toetuste abil tehtavaid tegevusi, millega katsetatakse uuteks suundadeks valmisolekuid ning nügitakse uute praktikate poole. Viimastel aastatel on üksjagu tähelepanu pööratud elurikkusele, rajatud siin-seal suuremaid ja väiksemaid looduspõhiseid lahendusi ja töötatud välja vastavasisulisi juhendeid.

Omavalitsustes on kasutusel ka mitmeid kliimaga kohanemise meetmeid, kuid tihti ei osata neid sellisena esitada. See kehtib paljude kestliku arengu eesmärke toetavate tegevuste kohta, mida jõudsalt töös hoitakse ja arendatakse, kuid ei ole alati silmnähtavalt vastava nimega peatükis esile toodud. Seda tasub alati silmas pidada ja mitte asuda omavalitsust asjata kritiseerima, isegi kui ei leia arengudokumendist sõnakestki kliima või rohepöörde kohta.

Näitena võib tuua nii minimaalsete kinnistute rohealade osakaalu piiranguid üldplaneeringutes, asendusistutuskorda, lahkvoolse kanalisatsiooni loomist, arendatavatele kinnistutele sadevee hulga piiride määramist ja kohaliku immutamise või viibe tingimuste loomist. Hea näide on ka korruselisuse piiramine sellisel moel, et täiskasvanud puud suudaksid anda hoonetele passiivselt varju ja vähendada kuumadel suvedel ülekuumenemise ohtu.

Nendest ja paljudest teistes meetmetest hoolimata on meie linnaehitus pikemat aega irdunud praktikatest, mis toimiksid orgaaniliselt põimununa loodusega. See ei tähenda lihtsalt rohealade ja tehiskeskkonna tasakaalu, vaid lahendusi, mis korraga on inimsõbralikud, loodust säästvad, riskikindlad ja kohanevad. Kui rõhutada, et inimene ja ka inimloodud keskkond ongi osa loodusest – sealjuures on loodusele antud loomuldane kohanemisvõime –, siis on need mõisted kõik põimunud ja õnnestumise korral ka sünonüümsed.

Linnade kujunemine on meid viinud mujale. Linnade plahvatuslik kasv lõi olukorra, mis eeldas tohutut hulka tehnilist innovatsiooni. Rahvastik kasvas ja tihenes suure hooga ning seega ei saanud senine taristu olukorraga hakkama ilma suurte mõjudeta tervisele ja turvalisusele. Inimene reageeris ja tehnoloogia arenes. Insenertehnilised uuendused nagu kanalisatsioon, metroo, auto jpm viisid linnade arengut oluliselt edasi.

Usk tehnoloogilisse utoopiasse oli nii suur, et modernistlik planeerimine eelkõige Le Corbusier eestvedamisel kuulutas ideaallinna masinaks. Selle masina tootmine käis nagu tehases ikka, ühe disaineri käe läbi, kuid ta ei disaininud nüüd väikese mastaabi ja mõjuga objekte, vaid väga suure hulga inimeste paiknemist.

Üks võte modernistlikust planeerimisviisist on meil siiamaani ulatuslikult kasutuses. See on tsoneerimine, meetod, mis sisuliselt lahterdab planeeringute toel linnad värvilisteks lapitekkideks. Iga värv tähistab (enamasti) ühte funktsiooni, mis on viinud linnade arengu eraldiseisvate monofunktsionaalsete piirkondade suunas.

Lapitekiga on määratud ühte kohta elamine, teise töötamine, kolmandasse rekreatsioon, neljandasse õppimine jne. Loomulikult on masinlinnale iseloomulik tohutu liikumisvajadus erinevate tsoonide vahel, mille jaoks sobis juba modernistliku lähenemise väljatöötamise ajal suurepäraselt isiklik sõiduauto.

See utoopiline masinavärk on viinud meid olukorda, et loodud linnad ei tule oma funktsioonide ega muutuvate oludega toime. Unistus puhtast turvalisest ja laitmatult toimivast keskkonnast on kujunenud vastupidiseks. Tehniliste regulatsioonide toel kasvav linn on orienteeritud transiidile, avalik ruum on ulatuslikult vaesunud mitmekesisusest monofunktsionaalseks, inimsõbralikkus on andnud teed kiirusele orienteeritud tänavaruumile.

Loomulikult valdab sellises tehnilises linnas inimkäe läbi loodud taristu ja siin lasubki väljakutse. Kui senine tehno-utopistlik lähenemine on sündinud usus, et igale väljakutsele leidub tehnoloogiliselt leitav lahendus, siis kliimamuutuste valguses on ilmnenud, et ees ootavad ja käesolevad ekstreemsused vajavad midagi enamat.

Mängu tuleb taas looduslikkus. Looduspõhised lahendused, loosung, mis üha enam hoogu kogub, ei tähenda muud kui loodusele omast kohanemisvõimelist keskkonda. See on miski, mis suudab pakkuda linnaruumile korraga nii väljakutsetele vastupidavaid lahendusi kui ka esteetiliselt nauditavaid ruume, olgu need haljastatud vihmapeenrad, viibetiigid, kraavid või lihtsalt suurem ja rikkalikum haljastuse osakaal tänavaruumi kujundamisel.

Kliimakohanemise võtted ei ole sageli keerulised. Väljakutseks on kehtivate takistuste tuvastamine ja nende lahti kangutamine. Lisaks regulatsioonidele on oluliseks lukustuseks hoiakud, olgu see oma maja ihalus, usk, et vesi kuulub torru, hirm liigse looduse ees linnalises keskkonnas ja arvamus, et mida rohkem sõiduradu, seda turvalisem linnaruum.

Milline on elamisväärne linn?

On neid, kes kuulutavad 15-minuti linna kontseptsiooni, kuid mul on üks veel parem pakkuda. Selle nimi on lihtsalt linn. Linn on kontseptsioon, mida juba tuhandeid aastaid tagasi defineeris Aristoteles läbi mitmekesisuse, mis on mistahes süsteemi toimepidevuse võtmetegur.

Nii on mitmekesises linnas omal kohal erinevate inimeste kokku toomise eesmärk, et tagada võimalikult rikkalik, üksteist täiendav koostöö. Selle eelduseks on läbi erinevate ruumiliste tingimuste erinevate elamisviiside soodustamine, tagades nii väiksemale kui ka suurema leibkonnale sobivad elupinnad ka linnalises kontekstis. Linn, kus tahetakse elada, tõstab esile mitmekesisust avalikus ruumis, pidades haljastuid mitte viimaseks juhul-kui-mahub boonuseks, vaid elementaarseks ruumiosiseks.

Tallinna rahvastiku uuringus (Tartu Ülikool, 2023) on välja toodud, et elukohavahetust soovivatest pealinlastest soovib iga teine kolida linnast lähivalda või maale. Valglinnastumise näol on tegu juba pikaajalise trendiga, mille negatiivseid mõjusid ei hakka üle kordama, kuid linnakeskkonna vaatest on tegu nähtusega, mis jätkuvalt suurendab liikumisvajadust, vastava taristu koormust ja rajamiskulusid ning vähendab veelgi linnas elamisväärse ja kliimamuutustega kohanemisvõimelise keskkonna loomise võimalusi.

Linnade edasise kujunemise visioon peab olema kompaktsust ja mitmekesisust toetavate põhimõtete toel turvalise, loodussõbraliku (st ka inimsõbraliku) ja atraktiivse (taskukohase) keskkonna tagamine. Selle saavutamine saab olla võimalik vaid siis, kui eesmärgid on rakendatud iga investeeringu ja hüvise koosseisu ega jää pelgalt üksikute katsetuste pärusmaaks.

See omakorda tähendab, et riigi strateegia, üleriigiline planeering, maakonna planeering, üldplaneeringud, detailplaneeringud ja viimaks konkreetsed projekteerimisnormid ja -tingimused lähtuvad kokkulepitud eesmärkidest. Strateegia "Eesti 2035" ütleb selle kohta juba päris hästi: "Kasutusel on uuenduslikud tehnoloogiad ja looduslähedased lahendused, mis vähendavad ajakulu vahemaade läbimisel ja tagavad hea elukeskkonna terves Eestis".


Kommentaar põhineb keskkonnaõiguse keskuse korraldatud konverentsil "Aeg kohaneda kliimamuutusega, aga kuidas?" peetud ettekandel. Tõnis Arjus on olnud Tartu linnaarhitekt ja kliimanõukogu esimees.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: