Alustaks üldisemalt. Kui ma vaatan statistikat, siis Eesti majandus on languses olnud kuus kvartalit, tööstus kiratseb, eksport langeb, tööpuudus suureneb. Need on statistiliselt ikkagi üsna halvad märgid. Teil on üsna lai pilt Eesti majanduse toimimisest. Kui halvasti meil läheb?

Mul on pikk kogemus. Ma olen üle elamas juba neljandat majanduskriisi. Esimeses kolmes majanduskriisis ma sain alati pihta ja siis oligi mu unistus, et lõpuks peaks tegema firma, mis elab üle kõikvõimalikud kriisid ja inflatsioonid ja nii edasi.

Kui nüüd seda kriisistruktuuri vaadata, siis esimesena hakkab kriis pihta sellest, et finantssektor saab pihta, börsid kukuvad, pangad on raskustes, pangad panevad laenamised kinni. Järgmisena läheb see tööstusesse, ehitusse ja siis jõuab tööjõuturule. Aga kui täna neid kolme kolme sektorit vaadata, siis pangad ei ole pihta saanud, börsid, noh, on punases, aga mitte nii hullult.

Tööstus, ehitus on pihta saanud, seal on suur langus, ja tööjõuturule tegelikult tööpuudus ei ole jõudnud. Tööpuudus on praegu mingi 7,5 protsenti. Ennustatakse, et see suureneb, aga tegelikkuses on 7,5 protsenti. Selles suhtes on see kriis natukene kummaline. Teiselt poolt oleme kuuendat kvartalit järjest languses. Defineeritakse vist, et kui on kolm kvartalit järjest languses, on tegemist juba majanduskriisiga. Praegu on juba kuues kvartal järjest. Selles suhtes on ettevõtjad natukene nagu haamri ja alasi vahel. Ühelt poolt on majanduskeskkond oluliselt halvemaks läinud, teiselt poolt Euroopa Keskpank või need asutused, kes peaksid meid toetama, tõstavad hoopis intresse. Euribor on tõusnud juba üle nelja protsendi, nüüd paneme marginaalid juurde – seitse protsenti. Kui keegi võtab seitsme protsendiga laenu, on väheusutav, et ta ellu jääb oma ettevõtluses.

Siis on sõda sisuliselt ümberringi. Vaatame seda keskkonda - me oleme piiririik. Meil on kõrval Ukrainas sõda. Tarneahelad katkesid ära, nüüd juba enam-vähem taastuvad. Siis on inflatsioon kõrge ja samas keskpangad tõstavad nii oluliselt intresse. Meie eksporditurud on ära kukkunud. Ära on kukkunud ka meie, ütleme, imporditurud. Nüüd me näeme tagantjärele, kui palju me tegelikult Venemaalt importisime kas või puitu ja odavat metalli, tänu millele meie metallitööstus õitses ja puidutööstus õitses. Tagatipuks valitsus tõstab veel maksusid.

Lihtne see keskkond ei ole. Aga ma tuleviku suhtes olen natukene optimistlikum. Mulle tundub, et kaine mõistus võidab. Juba praegu on olnud näha, et Euroopa Keskpank on intresside tõusu peatanud. Loodame, et järgmise aasta teisel poolel hakkavad ka need langema, sest inflatsioon Euroopas on juba enam-vähem, hakkab juba kontrolli alla saama. Meil kahjuks on see viis protsenti. Kui nüüd valitsus tõstab maksusid, siis maksutõus alati toob kaasa inflatsiooni tõusu.

Hirm on jälle rohepoliitika osas, et kui need rohemaksud tulevad väga suured peale, siis see ju tõstab jälle inflatsiooni. Tegelikult rohepööre tuleks väga tasakaalukalt ja läbimõeldult teha.

Te ütlete, et oleks tahtnud ehitada ettevõtte, mis on kriisikindel. Kas praegu Infortar on kriisikindel? Kas teie ettevõtmisel praegu läheb hästi?

Kui ma siin aastal 1992, 1993 sain pihta, siis ma õppisin sellest, et kõik, mis on paberi peal kirjas, ei pruugi vastata tõele. Vaatad, et ilus, tore bilanss, aga tegelikult peab kontrollima, kas need asjad tegelikkuses on ka tugevad. 1997-1998 kriisist õppisin seda, et ise võid tugev olla, aga kui sa teed koostööd partneritega, kes on nõrgad, siis need hakkavad sind ka sinna sohu tõmbama. Ja 2008 õppisin seda, et kõiki oma rahasid ja kohustusi, aktivaid ja passivaid ei tohi hoida ainult ühes pangas, vaid ikka erinevates. Kui ühes pangas on laenud ja teises ainult raha, siis oled mõlemas pangas lugupeetud inimene. Tol hetkel lihtsalt pangad reageerisid üle.

Minu unistus oligi teha firma, mis oleks kriisikindel, inflatsioonikindel ja dividendi aristokraat, mis tähendab, et sõltumata sellest, missugune on majanduskeskkond, me ikkagi maksame dividende.

See mõte tuli sellest, et ma kunagi ostsin ühe Põhja-Euroopa firma aktsiaid, Soome ja Rootsi suurfirma aktsiaid, ja siis ta tegi tükk aega kahjumeid, aga ikka maksis dividende. Ma ei müünud ka maha ja aegade jooksul on see aktsia jälle tõusnud. Tegelikult on meil samasugune mõte, et ehitada valimis firma, mis läheb nendest lainetest läbi. Majandus käib ikka ju tõusude ja mõõnadega, ja et me siis ikkagi purjetame alati sellest läbi.

Kui see kriis nüüd tuli aastal 2020, kõigepealt Covidiga seoses, siis me ennustasime ka, et milline ta siis on: U-kujuline või L-kujuline või K-kujuline. Tundus, et ta tuleb K-kujuline, et osadel läheb väga hästi ja osadel läheb halvasti. Kui see pandeemia algas, siis ju poliitiliste otsustega pandi Tallinki laevad seisma, mitte Tallinki laevad ise ei tahtnud seisma jääda. Nad oleks võinud ju Soome vahet edasi sõita.

Rootsi valitsus oli ainuke, kes kinni ei pannud: lubas sõita ja lubas teha ja elas pandeemia tagantjärele vaadates veel kõige paremini üle. Aga kriisikindel saabki olla siis, kui sinu ärid on mitmekesised, kui sul on rohkem tegevussuundasid kui üks. Oleks meil ainult merelaevandus olnud, oleks me käpuli olnud. Aga tänu sellele, et meil oli energeetika, kinnisvara, meil olid toetavad pooled, me elame seda kriisi suhteliselt edukalt üle.

Kinnisvaras, eriti mis puudutab ärikinnisvara, on olukord pigem languses. Kui ma mõtlen energiaäri peale, siis gaasi ikka tarbitakse, kuigi ka selles võib teataval määral langus olla, sest hind on lihtsalt kasvanud. Ja kui ma mõtlen Tallinki peale, siis Tallinkil läheb praegu justkui hästi.

Väga hästi. Tallinki üheksa kuu tulemused just avalikustati. Tallinki tulemused on kõigi aegade kõige paremad. 177 miljonit EBIDTA, 79 miljonit eurot kasum. Tallink ei ole kunagi nii edukalt tegutsenud. Tänu pandeemiale tõmmati ennast hästi pingule ja nüüd töötab väga efektiivselt.

-Kas seal on mingi seda tüüpi loogika, et kui majandusel tervikuna näiteks Soomes ja ka Eestis läheb halvasti, siis inimesed ei jaksa kuskile kaugele sõita ja võtavad Tallinki, et sõita kasvõi päevaks naaberriiki?

Tundub tundub küll nii. Kui inimene tahab puhkusele või reisile kuhugi minna, siis ta tahab pikalt ette planeerida, aga Tallinki puhul vaatad lihtsalt reklaami ja viimasel hetkel mõtled, et oh, ma puhkan natukene ja sõidan edasi-tagasi kas Stockholmi või Helsingisse või Tallinna, ja vastupidi ka.

Aga kui ma vaatan, kuidas Soome ehitussektor näiteks on väga suures languses, siis kas neid Eesti pendelrändajaid ei ole teil vähemaks jäänud või nende kadumine teilt väga suurt tükki ei hammusta?

Ei, nad ole ära kadunud. Tegelikult integratsioon Eesti, Soome ja Rootsi vahel on väga suur. Praegu ongi see, et Soome ja Rootsi majandus võbelevad ja see annab meil tunda. Sellest ongi moraal, et tegelikkuses me peaksime muutuma ise rohkem rahvusvaheliseks. Mitte ainult Soome või Rootsiga ennast integreerima, vaid minema ka Kesk-Euroopasse edasi.

Kui meie ärisid vaadata, siis just Eesti Gaas on läinud Lätti, Leetu, Soome, Poola, ja me vaatame võimalusi, kuidas laieneda. Kui me siin Eestis müüme gaasi, ütleme, kaks ja pool teravatti, siis kokku me sel aastal toome laevasid sisse 17 teravatti. Osa sellest gaasist läheb muidugi lattu ootama, on reservis igaks juhuks. Väga suure osa müüme maha. Meil on Soomes turuosa juba 50-60 protsenti. Soome majandus on väga suur. Lätis me oleme väga hästi positsioneerinud, Leedus ja Poolas selles suunas tegutseme. Mina näen, et Eesti ettevõtjate võimalus või meie eesmärk praegu ongi see, et me peaksime muutuma rohkem globaalseks. Kui me enne olime nagu ida ja lääne vahel, siis täna me oleme piiririik.

Mis tundega te vaatasite üldse seda, kui Balticconnector purustati või katki läks? Mis tundeid see tekitab?

Väga halbasid tundeid. Ma olin just Hispaanias teiste lääne ärimeestega koos ja siis sa vaatad natuke nagu võõraste silmadega, et seal on sõda ja siis on hübriidsõda, ma mõtlen selle all, et koolidele tehti siin pommiähvardused, mingid libakõned poliitikutele, siis tõmmati sidekaablid puruks, siis lõpuks läks Balticconnector puruks. See ei ole julgustav keskkond, et sa julgeks investeerida Eestisse või Lätti.

Jube olulised on tegelikult välisinvesteeringud, kui me tahame oma taset tõsta. Kindlasti Balticconnectori lõhkumine tekitas meile ka mingil määral kahjumit, ma ei oska öelda kui suurelt. Me olime ju lepingud teinud, kus me Soomet varustame. Me peamegi tööd tegema, et kõik ilusti paika saada. Kui enne oli meil Lätis laos gaas olemas ja läbi Balticcoonnectori viime seda Soome, siis meil need kohustused ju jäid, et me peame Soome ettevõtteid varustama. Nüüd me peame läbi Inkoo tooma. Ma arvan, et meie olemegi Inkoo terminali kõige suuremad kasutajad.

Ma räägin nüüd, kuidas Eesti majandust tuleks arendada. Tallink on ju tänu sellele edukas, et on investeerinud kõige moodsamatesse laevadesse. Riigil tuleks esimese asjana teha strateegia või niisugune pikk plaan, kus me tahaksime jõuda näiteks Luksemburgi tasemele. Luksemburgis elab 600 000 inimest, Luksemburgi SKP on 80 miljardit, meil 40 miljardit. Võtame teadlased, ettevõtjad ja kõik kokku ja mõtleme läbi, kuidas jõuda 80 miljardi peale või veel parem, kuidas jõuda 100 miljardi euro peale SKP-ga. Arutame, mis me selleks tegema peame, kaardistame olukorra, kus me oleme, mis meil geograafiline asend on, missugune osa peaks meil olema rahvusvahelises tööjaotuses, missugused loodusvarad meil on. Me istume ju tegelikult fosforiidi otsas, meil on Euroopa kõige paremad varud. Võib-olla selle saaks kõik pöörata rahva rikkuseks.

Kui me tõstakssime Luksemburgi või Šveitsi Vene piiri äärde ja laseksime seda 50 aastat okupeerida, ei oleks ka sealsed SKP-d sellised, nagu nad praegu on.

Selles suhtes ma olen nõus, aga sul peab olema mingi pikk plaan. Iseenesest need asjad ei juhtu. Kunagi üks poliitik ütles, et ah, ettevõtjad on meil Eestis sitked, küll nad välja rabelevad, aga tegelikkuses oleks parem, kui ikkagi mõtleksime need plaanid läbi, kuidas mingis suunas liikuda.

Näiteks, kui me 2015 investeerisime Eesti Gaasi, siis oli Eesti Gaasi käive kolm teravatti. Täna, nagu ma ütlesin, ostame sisse 17 teravatti ja oleme muutunud rahvusvaheliseks, aga me tegime ka äriplaani. Me muidugi ei näinud nii suurt edu ette, aga ikkagi me nägime, et kui sul läheb süsteem tööle, siis on alati tulemused paremad kui me arvasime. Mina arvan, et selles suunas tuleb tegutseda, see on üks asi. Teine asi – moodsalt riiki ilma laenudeta üles ei ehita, moodsat majandust ilma laenudeta üles ei ehita. Jälle toon Tallinki näite. Aastal 2012 oli Tallinki laenukoormus üks miljard 280 miljonit eurot. Sattusime sellesse Lehman Brothersi kriisi. EBIDTA oli mingi 100 miljoni juures, mis tähendab, et 13 aastaga suudad need laenud tagasi maksta. Pankade jaoks oli see katastroof, jube keeruline oli. Täna on Tallinki rahavoog laenudesse 2,7. Kui me oleks tahtnud Tallinki arendada, siis 50 aastat korjad laenusid ja siis ostad esimese laeva. Praegu on meil 15 laeva. Me oleme võtnud võõrkapitali. Võõrkapitaliga saad ikkagi moodsat riiki arendada. Näiteks, kui oleks Tallinna-Ikla maantee aastal 2000-2005 valmis ehitatud, laenud võetud, siis täna oleks see juba olnud ära tasunud ennast.

Jaa, aga võtame teistpidi. Teil on Tallinki meeskond ja ma mõtlen siinkohal ettevõtte juhtkonda, mis on valitud spetsiifiliselt sellepärast, et nad suudavad Tallinki juhtida. Et kui me teeksime Tallinki meeskonna rahvahääletusega, kus iga inimene saab Eestis valida, milliseks oleks Tallinki käekäik siis kujunenud. Demokraatias selliseid asju niiviisi ju ei tee.

Demokraatia on ikkagi kõige õigem, selle vastu ma ei vaidle. Aga ettevõtteid ei arendata niiviisi, et sa demokraatlikult valid sinna nõukogu või juhtkonna, et see toimub natuke teistpidi.

Me võtame järgmisel aastal 1,7 miljardit eurot laenu. Seda on vähe. Tegelikult peaks võtma oluliselt rohkem ja hakkama kontratsükliliselt tegutsema. Küsimus on see, et kuhu laen läheb, laen peaks minema infrastruktuuri: Rail Baltic ehitusse, Ikla-Tallinna neljarealine maantee. Isegi Läti on lubanud ehitada maantee juba neljarealiseks - et igal juhul oleks seda vaja ja see toob kindlasti tagasi.

Kontratsükliine majanduspoliitika on selline asi, mida on lihtne öelda, aga Eesti on see väike riik, kus kõik raha liigub kohe välja. Me võime tegelikult ju seda teha, aga selle tulemiks on see, et meil on lihtsalt laenukoormus kõrgem. See sama 1,7 miljardit aastas nelja protsendiga - 60 miljonit eurot tuleb selle eest maksta intressi ainuüksi. 25 aastaga on teine sama suur summa lihtsalt intressiks makstud. Mis saab siis, kui me ei tee sellega midagi kasulikku, kui me selle lihtsalt ära raiskame.

Kui meil infrastruktuur on parem, siis tuleb ka siia rohkem eraettevõtete investeeringuid. Infrastruktuur ju tegelikult tasub ära: kui sa täna sõidad Pärnusse, siis on sul ikkagi närvid läbi ja sa ei taha nii palju Pärnusse sõita. Aga kui Rail Baltic saab valmis ja 45 minutiga jõuad Pärnust Tallinnasse, siis on ju Pärnu juba Tallinna eeslinn. Sul tasub Pärnus elada ja Tallinnas tööl käia, eks.

Klassikaliselt on nendest kriisidest üle mindud ikkagi nii, et on tehtud kontratsüklilisi investeeringuid.

No me nägime ka kontratsüklilist investeeringut Pärnusse lennujaama rajamisega, mis on samasugune infrastruktuuri objekt, mida ei ole mitte kellelegi tarvis.

Täna täna Infortari tütarettevõte Infehitus ehitab Pärnusse Eesti kõige pikemat silda 120 meetrit ja 8. novembril on nurgakivi panek panek ja mina arvan, et see on Pärnu linnal väga kontratsükliline investeering.

Nagu te ütlesite, et teil on mitmes Euroopa riigis ärihuvid, et kas te oskate kuidagi võrrelda raadiokuulaja jaoks, et kuidas siis Eesti ettevõtluse-ärikeskkond erineb näiteks Soome, Läti, Leedu, Poola, kas siis Saksamaa omast? Mis on need võib-olla Eesti eelised ja võib-olla Eesti miinused?

Mulle tundub, et Eestis veel nagu ei tunnetada seda, et ettevõtja roll tegelikult Eesti majanduses on suurem, kui arvatakse. Kuidagi arvatakse, et see majandus iseenesest tõuseb ja langeb, aga tegelikult on ju majandus ettevõtete tegevuste summa. Kui ma vaatan Soome, siis Soomes on riigiametnikud väga orienteeritud sellele, et sa investeeriks Soomes või et sa Soomes ehitaks või mis tahes, et igatpidi on nad väga lahked ja väga kiirelt reageerivad ja aitavad läbi mõelda. Ütleme, et väga teretulnud oled.

Aga ausalt öeldes Poolas me ei tunneta seda, et me oleme teretulnud.

Lätis, kui me ostsime Gaso, olime ka väga teretulnud, isegi valitsuse otsuse tasemel. Me tunnetasime ka, et Eesti investorid on Lätis väga teretulnud. Eestis me ise ei tunneta seda nii hästi.

Saksamaal olime väga welcome kui Saksamaal, oleme nagu läbirääkimisi pidanud või käinud või kohtunud ametnikega - teeme praegu väikseid pilootprojekte, et kuidas seal äri teha - ei uskunud, et nii lahke ollakse ja et me nii teretulnud oleme. Saksamaal oli ikkagi, kui läksime, siis sakslased tulid, ütlesid eesti keeles tere tulemast ja siis ma ehmatasin ära.

Selgus, et nad on küll Tallinnas käinud, eks. Ja na tu ainult ühe lause selgeks õppinud. Aga nad teadsid väga põhjalikult kõiki meie kõikide meie laevadest, meie LNG punkerdamise laevast, kus ta on, ta praegu teeb Rotterdamis tööd ja nii edasi, kõik ju teadsid, et ja olime nagu väga welcome ja nad kutsuvad, tulge investeerige. Nii suur riik nagu Saksamaa, et see on fantastiline. Mulle tundub, et praegusel momendil veel läheb aega, enne kui saadakse aru, et maksukoormuse alus või maksumaksumaksjate alus on ikkagi Eesti ettevõtjad, Eesti ettevõtted koos inimestega.

Kas te siis ootaksite kuskilt, näiteks majandusministeeriumist, et nad teiega rohkem arutasid või teile midagi pakuksid või uksi lahti teeksid?

Väga keeruline niimoodi öelda, et mida me niimoodi otseselt tahame. Jah, tahaks väga sellist ettevõtlussõbralikku keskkonda. Ma võin tuua minevikust näiteid. Kui me kunagi Tallinkile peahoonet ehitasime, siis oli see ikka hull peavalu küll. Igal pool on õigus olnud ehitada kuus korrust, aga meile anti neli. Me me ehitasime veel ja siis anti seal väga kõrged korrused küll.

Öeldi küll, et võite ka viis saada, võite ka võib-olla tulevikus kuus saada - me tegime vundamendid tugevamad. See oli nagu hea näide, et tegelikult kiusati jälle. Sa tood peakontori Tallinnasse, ja ma mäletan, tol ajal oli linnapea Jüri Ratas ja ma hiljem küsisin, et kuidas me selle loa siis saime. Ta ütles, et loa saime alles siis, kui ma olin püha viha täis ja ütlesin, et kui te ei lase Tallinki peakontorit siia ehitada, siis me ehitame selle Helsingisse, kuna põhiäri on ka Helsingis. See sai kaalukeeleks. Niisugused pisiasjad, et saaks detailplaneeringuid kiiremini teha, et sellest bürokraatiast läbi minna.

See ei ole muidugi ainult meie probleem, täna on see globaalne tulumaks, eks. Eraettevõtetest puudutab see Infortari ka: peame 15 protsenti hakkama tulumaksu maksma. Nüüd see bürokraatia - kuidas seda arvestust pidada. Lugesin eelmisel nädalal Kauppalehtist, kus Fortumi esindaja ütles, et tal on läinud 2500 inimtundi, et aru saada sellest bürokraatiast ja nendest aruannetest. 2500 inimtundi tähendab, et üks inimene on 15 kuud tööd teinud ainult ühe maksu pärast ja Soome riik nende maksudega võidab ainult 20 miljonit. Bürokraatiat võiks vähem olla.

Kui ma Leeduga võrdlen, siis pikaaegselt Eesti majanduspoliitika või majandusministeeriumi poliitika, oli see, et toetame väikeseid ja keskmisi ettevõtteid, aga leedulased läksid seda teed, et nad toetasid vedureid. Näiteks Tallink on piisavalt suur ettevõte, kui aastal 2020 pandi liiklus seisma ja sa pead üle elama selle ja siis meil oli igaks juhuks laenu vaja riigi käest. Siis käis ju hull möll - ei tahetud anda, kõik rääkisid, et äririsk ja nii edasi.

Õnneks saime 100 miljonit laenu Eesti riigilt. Soome riigi käest ilma igasuguse debatita saime väga kiiresti. Soome riik sai kohe aru, et tegelikult seda transpordiühendust Eesti ja Soome vahel on vaja. Nemad andsid ka sada miljonit, kokku 200 miljonit. Meil seda raha kriisi ajal vaja ei läinud. Aga mis oli meie probleem? Tol hetkel oli see, et meil oli ju sündikaatlaenud 10 pangaga või üheksa pangaga ja kui siis need laenuandjad näevad, et teie oma riik teid ei toeta, miks siis nemad peavad toetama. Nemad mõtlevad, et midagi on väga kardinaalselt valesti. Et jah, minevikus on meil olnud selliseid kogemusi, kus ma nagu ma mäletan, kui kui see kriis algas, siis Soome riik jube kiiresti hakkas toetama, et liinid püsiksid vaatamata sellele, et Tallink oli nagu rohkem Eesti firma kui Soome firma.

Andis ka Vikingile, andis ka teistele, midagi pärast küsis tagasi, kuna andis võib-olla valesti. Pole probleem tagasi anda, aga nad väga kiiresti tegutsesid ja toetasid, vaatasid, et just et oma majandust elus hoida.

Et siis Soomega on justkui koostöö parem kui Eestiga?

Ütleme, et minevikku vaadates on jah palju parem olnud. Tulevikus Eestis läheb paremaks, kogu aeg. Täna on Tallinna Sadama projekt juba väga okei, aga kui sa vaatad Helsingi linnast, et lähed Länsi terminali - on väga ilus terminal Helsingi linna poolt ehitatud - ilusti on trammi tee sinna toodud. Meil praegu trammi D-terminali ei toodud, viidi A-terminali, kuigi me oleme kõige suurem reisijate vedaja. Sellised pisiasjad, eks ega me elame üle, ei ole probleeme, aga palju selliseid pisiasju on minevikus olnud.

Teie hinnangul on siis Eestis bürokraatia tasemega päriselt probleem võrreldes ka teiste riikidega? Kas seda on siis Eestis päriselt ka rohkem?

Minule tundub küll, et see suureneb kogu aeg.

Tuleks bürokraatiat tegelikult vähendada?

Tuleks vähendada. Läbimõeldult tegutseda - seda riigireformi oleks hädasti vaja.

Kui ma vaatan ettevõtete toetamist Eestis, et ega ma siin mingisugust nagu väga läbimõeldud või mõtestatud tegevust tegelikult ei näe. Meil on erinevad projektid, näiteks kas või seesama Ida-Viru taasterahastus, mis ei tule täis, sest ettevõtjad ei taha raha võtta sealt.

Ma ei ole selles suhtes väga nagu proff, sest ma ei ole Eestist nii palju raha saanud, ma olen Euroopa Liidust raha saanud. See on töötanud küll.

Tegime taotluse 7,5 miljoni peale, ja kui nüüd tagantjärgi vaadata, siis kõige raskem oli meil saada allkirja Eestist. Taotlesime LNG punkerdamislaeva aastal 2017, mis oli täiesti uus äri meile, uus valdkond, mida Ida-Euroopas reeglina ei tehtud, seda teevad Norra, Holland, Prantsusmaa ja neid laevasid oli maailmas vist ainult neli tükki. Täiesti uus äri, uus valdkond ja läksime raha taotlema ja siis oli noh, kõige pikem aeg läks meil Eestis. Saime lõpuks selle allkirja kätte kohtudes väga kõrgete majandusministeeriumi juhtidega. Meile öeldi, et teil peab olema filigraanne äriplaan, et seda saada.

Siis oli pimežürii, ja kujutad ette, otsustati 100 protsenti, et meil oli võimalik saada projektist 20 protsenti. Öeldi, et me saamegi 7,2 miljonit eurot. Nagu ütleme pangas laenukomitee otsustab ära, et sa saad 7,2 miljonit eurot, aga siis lähed telleri juurde, teller vaatab sulle näkku, ütleb oi ei. Nii palju ma sulle küll ei anna, eks läksime siis INEA-sse, kes siis seda nagu raha peab välja andma, vaatasid, et oi-oi, teie siin eestlased Ida-Euroopas ei, teie raha küll ei saa. Siis me vaidlesime nendega hirmsat moodi - nad arvestasid, et me vaidleme kaks tundi, aga vaidlesime seal neli tundi -, ükski argument ei töötanud, aga siis see argument töötas, et nad ütlesid, et te olete ikkagi väiksem maksumaksja Euroopa Liidus kui Lääne-Euroopa ettevõtted, ja nad olid meie pimeda äriplaani pealt arvanud, et me oleme Lääne-Euroopa ettevõte. Sellepärast pandi 7,2 miljonit ja siis tõmmati see viie miljoni peale, millega ma olin ka väga rahul, sellepärast ma arvasin, et ma üldse ei saa raha.

Ja saime viis miljonit eurot, mis oli väga suur raha. Meie jaoks oli eriti hea, et kui selline žürii otsustab, et see on hea asi, siis enesekindlus suureneb, et seda äri teha. Täna on ju see punkerdamislaev valmis ja teeb tööd Rotterdamis praegu.

Selles suhtes meil oli väga hea meel, aga me esimest korda põrkusime Euroopa-sisese konkurentsiga. Pluss veel see, et Euroopa Liit kirjutas meile sinna sisse punkti, et me ei tohi konkureerida Lääne-Euroopas. Me praegu saime erandi seoses Covid-19 ja sõjaga. Kuna siin ei ole seda tööd lihtsalt ja Rotterdamis on laevadest puudus ja nendel on tööjõust laevades puudus. Erand tehti meile kolmeks aastaks, et me saame seal tegutseda. Et ega see konkurents on ka Euroopa-sisene.

Kas Brüsselist siis vaadatakse kuidagi idat sellise umbusaldusega?

Minu jaoks oli argument see, et nad vaatasid, et selle fondi rahast teatud protsent peab Lääne-Euroopasse tagasi minema, kuna nemad on kõige suuremad maksumaksjad ja panustajad. Nad ei olnud tõrjuvad, ja meil on nüüd juba auditid üle käinud ja nad on rahul selle tööga. Muidu reeglina tuleb hiljem audit ja vaatab, et kui sa seal kuskil oled midagi eksinud, siis küsitakse raha tagasi. Praegusel momendil on audit üle käinud ja me ei ole pidanud raha tagasi maksma.

Võibolla räägiks natukene poliitikast, et kui ma vaatan näiteks viimaste aastate parteide toetamist rikaste inimeste poolt, siis seal väga palju nimesid ei ole ja need summad on pigem marginaalsed. Kas oskate öelda, mille pärast Eesti ettevõtjad ei taha poliitikuid ja parteisid enam toetada eriti?

Mind sealt nimekirjast sa ei leidnud, eks. Me võtsime Tallinki omanikega seisukoha, et me poliitikuid püüame mitte toetada. Me isegi kirjutasime oma USA partneritega alla lepingu, et me väldime korruptsiooni ja poliitikute toetamist, mida võib tõlgendada hiljem korruptsioonina. Ma arvan, et siin ongi see suur asi, see, et väike ühiskond ja tänapäeval on riigi osatähtsus tegelikult majanduses juba nii suur, et tahes-tahtmata sa mingit teenust ju riigi käest saad või riigile pakud mingit teenust, et see korruptsiooni võimalus on nii kergelt tulemas.

Kui me vaatame, siin osad ettevõtjad on pikalt toetanud - Isamaa tagant ettevõtja on väga pikalt toetanud, järsku talle lendab kaitsepolitsei peale, eks siis Hillar Teder, kes oli pikka aega Ühispanga klient, keda ma hästi tean, toetas siin päris suurte summadega ja on kohtu all. Mulle tundub küll, et parem on sellest kõrvale hoida ja panustada lihtsalt oma teadmiste ja oskustega, sest jube kerge on seda korruptiivset sidet tõlgendada.

Et kui juhtud valet parteid toetama, et siis on kohe õiguskaitseorganitega tegemist?

Ma ei oska öelda, aga aga kui sa vaatad, siis siin paljud niinimetatud suurtoetajad on läinud kõik jõustruktuuride vaatluse alla. Siis tundub, et meie poliitika on õige olnud, et me ei ole toetanud.

No kui ka päriselt see niiviisi on, et siis sa räägid ju päris hirmsat juttu meie ühiskonna kohta.

Härra Parvel Pruunsild ju minu meelest otsiti läbi ja HiIlar Teder on kohtu all, eks.

Kui ma vaatan Ameerika Ühendriike, siis ei saa kandidaat kasvõi kuskile kohalikuks prokuröriks. kui ta ei korja ühiskonnalt raha ja ettevõtetelt raha. Eestis me seda tüüpi asju ei näe, meil on poliitika isoleeritud ühiskonnast. Kui ma siin räägin ettevõtjatega, kes ütlevad, et riik võiks teha niiviisi, riik võiks teha teisiti... Teie ka alustasite, et võiks olla suur plaan, aga mida te olete teinud selleks, et suur plaan oleks?

Mina praegu näen ikkagi seda, et ettevõtjad peavad kõigepealt oma ärid korras hoidma, eks see on ikkagi üks suure plaani osa. Ja siis ikkagi aktiivselt arvamust avaldama, et kuidas seda majandust või majanduspoliitikat kujundada, ja ma näen, ettevõtetel on ikkagi võimalus.

Kui tahtsime Euroopa Liidust raha saada ja siis me hakkasime uurima, kuidas soomlased on nii edukad ja siis avastasimegi, et Soomes on väga tugevad erialaliidud. Eestis peaks olema sama asi, et ettevõtjad peavad oma kutseliite või erialaliite arendama. Et lihtsalt poliitikutele raha anda, sellest on vähe.

Kas te muidu suhtlete poliitikutega, helistate ministritele või riigikogu komisjoni esimeestele?

Kui väga vaja on, siis helistan jah.

Me nägime sel nädalal ka ühte vahefinišit, mis puudutas Auverre ehitatavat Eesti Energia uut õlitehast. Valitsus neljapäeval põhimõtteliselt otsustas, et võiks selle ikkagi lõpuni ehitada ja tegelikult käima panna. Aga kuidas teie üldse seda tüüpi protsessi vaatate, et kas teile tekib tunne, et siin on ikkagi mingisugune sügavam poliitiline risk turul sees, kui asjad investeerimisotsusest kuni mingi protsessini võivad ikka täiesti kardinaalselt muutuda, nii et on võimalik mitmesajast miljonist eurost ilma jääda? Ja me räägime siin ju praegu riigiettevõttest ja valitsusest.

Kunagi oli siin Eesti pangas üks Poola majandusteadlane ja reformide üks autoritest ja keskpanga president ja tema käest küsiti, mis on Euroopa Liidu kõige suurem probleem, ta üks kõige suurem probleem on riigiettevõtted. Tallinkis või Infortaris me kogu aeg mõtleme, kuidas oma väärtust suurendada ja oleme fokusseerunud sellele põhitegevusele. Aga kui on riigiettevõte, siis on seal nõukogus erinevad inimesed, kellel on erinevad huvid. Kui sa oled poliitik, siis on sul kõige tähtsam järgmistel valimistel hääli saada. Mis tähendab, et sa ikkagi hakkad mõtlema nagu oma seisukohast, kuidas minu piirkonda oleks vaja mingi asi ehitada või mis tahes. Mina näen, et siin ongi see, et riigisektori osatähtsus on liiga suur. Või teine asi. Valitsus, kellel on 18,5 miljardit riigieelarve, peaks tegelema makroökonoomsete küsimustega, aga tegeleb niisuguse mikroökonoomilise küsimusega, et kas Narva külje all ettevõte võib õli toota või mitte.

Lõppude lõpuks on sealt Auverest hüpoteetiliselt ikka eksporditulu riiki 250 miljonit eurot aastas.

See on väga-väga oluline asi, pluss veel 1000 kõrgepalgalist töötajat ja nii edasi, et minu meelest jumalast õige asi, see tuleb käima panna, siin ei ole teist teed. Energeetikapoliitika peabki olema mitmekesine, meil tulebki oma toorainet, mis on siis põlevkivi, ära kasutada ja kallimalt müüa. Ja minu meelest on jumalast õige asi, kui see asi tööle läheb.

Osa küsimusest on ka selles, et kas peale seda, kui me oleme näinud olukordi, kus mõne aasta jooksul võivad poliitilised tahted nii kardinaalselt muutuda, siis kas üldse keegi hakkab riskima teha rafineerimistehast või ükskõik millist tööstusobjekti Eestisse või läheks kohe joonelt Soome?

Minu jaoks täiesti õige küsimus. Kuna tegeleme energeetika ja gaasi bisnisega, siis meie jaoks oli nagu jube oluline asi või konkurentsieelis terminal. Kogu Eesti tööstuse jaoks. Kui oleks meie LNG terminal tulnud Paldiskisse, siis oleksime varustanud Eestit, Lätit, kahjuks nüüd Soomet mitte, kuna Balticonnector tõmmati katki. Mina isiklikult küll tahaks seda terminali ehitada, ja kui ma nüüd Eestisse seda ehitada ei saanud, siis minu sisemine eesmärk - ja me oleme seda ka arutanud -, et ehitaks selle mõnda teise riiki, aga ikkagi ma tahaks seda ehitada.

Nüüd kui Balticconnector saab korda, siis me saame siin Eestit, Lätit ka varustada, Klaipedasse laevade võimekus on 40 teravatti ja 40 laeva, meie saime ainult kolm. Eesti sisuliselt sai ainult kolm teravatti, ülejäänud läksid Poola ja Leetu, tehti poliitilised otsused ja mulle tundub, et niisugust eraterminali siin piirkonnas oleks hädasti vaja. Kuna Eestisse ei saanud teha, siis ma pingutan ta kuskile mujale teha, eks.

Kas te muidu näete, et Eesti poliitikud ja valitsus tegelikult rohepöörde valguses liigub õiges suunas, kas meil on oodata tulevikus ka mingid ma ei tea, paremaid aegu, odavamaid energiahindu või on midagi praegu halvasti?

Mina mina isiklikult arvan, et väga radikaalset rohepööret teha ei tohi, seda isegi nüüd Saksa rahandusminister ütles, et nad on aastaks 2035 teinud liiga kardinaalsed või radikaalsed eesmärgid, et nad peavad natukene tagasi minema, minu arvates peaks rohepööret viima läbi tasakaalustatult ja läbi läbimõeldult, mitte nii, et inimeste elatustase langeb.

Poliitikutele meeldib alati lubada kartulikoori ja verd ja pisaraid ja et siis teeme ise probleemid ja siis hakkame lahendama. Rohepöördega ju tegelikult me maksustame majanduse hullult ära. Ma vaatan kas või Tallinki, et nüüd aastal 2024 ta hakkab juba maksma maksma üle 50 miljoni euro maksusid, et kui järgmisel aastal Tallinki piletit ostad, siis on seal juba CO2 maks piletihinnale juurde lisatud, mida me peame 2025 septembris ära maksma ja arvestama. See vähendab jälle konkurentsivõimet.

Tegelikult oli see mõte Euroopa Liidu CO2 maksul ju see, et tehakse CO2 maks, siis see investeeritakse tagasi nendesse ettevõtetesse või teadusuuringutesse, aga ma ei ole seda nagu näinud. Kõige raskem ongi see, et rohepööre tahetakse transpordisektoris läbi viia, aga meil seda tehnoloogiat veel ei ole.

Praegu uutest laevadest, mis ehitatakse, on 80 protsenti LNG laevad, mis CO2 eraldavad 20 protsenti vähem kui diisellaevad või marinoiliga laevad või merekütusega laevad. Ei ole 80 protsenti rohelisemaid vesinikulaevasid, kuna ei ole seda tehnoloogiat veel. Eks kuidagi tahetakse seda reformi läbi viia jõuga, aga ma ei usu, et neid baasteadusi või rakendusteadusi saab käsu korras arendada ja samas, kui sul ei ole seda, siis lüüakse sulle maksud selga, mis tähendab, need maksud lähevad klientidele ja meil see maksukoormus kasvab.

Tegelikult siin tuleks väga tasakaalukalt ja läbimõeldult teha. Ma olen puhta energia poolt ja ma olen puhta keskkonna poolt, aga me peaksime seda tegema niimoodi, et meie elatustase ei langeks, et inimeste elatustase ei langeks.

Teaduses peab mingi pööre käima. Me ei tohi selliseid plaane kabinettide vaikuses välja mõelda, vaid peab vaatama reaalselt ka, mis on elu. Näiteks nagu Saksamaa on loobunud tuumaenergeetikast ja muudest asjadest ja täna on 21 protsenti nende energeetikabilansis kivisüsi. Ma ei tahaks, et ollakse paavstilikum kui Rooma paavst ise, et ei võetaks vastu mingisuguseid eesmärke, mis on hullemad, kui Euroopa Liit on meile pannud ja teiselt poolt, et oleks see rohepööre nagu mõistlik, et me ei sülitaks enne vanasse kaevu, kui uus valmis on. Asi peaks olema väga nagu mitmekesine. Et energeetikas on tuule-, päikeseenergeetika, biomass, gaas, aga tuleb ka seda põlevkivi vaadata, sellepärast, et võib-olla tehnoloogia areneb nii hästi, et me püüame selle CO2 ja kõik selle saaste sealt kinni. See peaks olema mitmekesine just sellepärast, et me ei tea, kus kohas baasteaduses võib pööre toimuda.

Tallinna Sadama läheduses oleva kinnisvara arenduse teemal teatas Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, et tuleks teha tohutu kinnisvaraarendus ja võtta maha ka näiteks linnahall, kui selleks vähegi muinsuskaitseametilt loa saab. Et kuidas teie seda asja vaatate?

Ma olen selle Linnahalliga mitu korda tegutsenud. Juba aastal 2006 oli esimene kord, kui me sinna pakkumise koos aktsiaselts Merkoga tegime. Sinna peab tegema meelelahutuse, et inimesed sinna tuleksid.

Kas arvate, et tuleb ära seekord, et 10 aasta pärast on linnahall maas ja seal on uus kvartal püsti?

Ei arva. Sellepärast, et Linnahalli kui ehitis iseenesest on monumentaalkunsti ehitis, mis näitab meie ajalugu. Kunagi kui sakraalehitised kadusid, siis hakati niisuguseid monumentaalseid ehitisi tegema, mis iseenesest on nagu päris äge. Ainuke asi, et ta on nagu korrast ära lastud. [Uus arendus] peaks olema nagu sellega natukene seotud, mulle tundub.