Kõlvart: Lasnamäe tivoli peaks kaunistama kogu linna

Neljapäeval hakkab Tallinna linnavolikogu arutama järgmise aasta 1,26 miljardi eurost eelarvet. Linnapea Mihhail Kõlvarti sõnul ei hoitud eelarvet koostades raha kokku. Selle asemel soovitakse võtta 125 miljonit eurot laenu, sest nii, nagu Kõlvart ütleb: tegutsema peab kontratsükliliselt.
Eelarve seletuskirjas seisab, et tuleval aastal alustab linn Kurepõllu meelelahutuspargi kontseptsiooni väljatöötamisega Lasnamäe linnaosas. "Järgmisse aastasse plaanitud kulud on vajalikud keskkonnauuringute läbiviimiseks ning Tallinna kontekstis sobiva ning äriliselt toimiva tivoli kontseptsiooni ja visiooni väljatöötamiseks," seisab seletuskirjas.
Kas võib tõesti olla, et üksikud parklates või isegi lauluväljakul üles upitatud karussellid ei jää Eesti lõbustusparkide tipuks?
No alustame sellest, et meie arvates Tallinnas on selleks sobiv ala. Ja on igati loogiline, et ühes Euroopa pealinnas on olemas unikaalse kontseptsiooniga tivoli. Sellest oli väga palju aastaid juttu. Täna me arvame, et oleks õige alustada eelkõige analüüsiga ja siis võib mõelda ka selle peale, kuidas peaks välja nägema ettevalmistustöö.
Nii nagu me töötasime kaks aastat välja Linnahalli kontseptsiooni, sest me püüdsime arvestada väga erinevate detailidega, samamoodi ma arvan ka tivoli kontseptsioon võtab aega, kuna tegemist on päris suure alaga.
Aga kas see unikaalne kontseptsioon on lihtsalt sõna, mida jutule lisada või tivoli peakski olema kuidagi teistsugune kui näiteks Soome Linnanmäki lõbustuspark?
Alustame sellest, et jutt ei ole ainult karussellidest. Tegelikult me ju soovime luua uut linnaruumi, samamoodi nagu Linnahalli kontseptsiooni puhul. Ja kuna ala on väga suur, siis kindlasti pole mõtet tulevikus karusselle lihtsalt osta ja püsti panna. Ikkagi see peaks tähendama, et tekib uus linnaruum.
Jah, see on meelelahutuse kontseptsioon, aga samas on see koht minu arvates nii väärikas, et see uus linnaruumi kontseptsioon peab kaunistama tervet linna. Ja see ei saa olla mingi koopia, et pole mõtet seda teha.
Kas see võiks olla midagi väga suurt, kuhu tullakse laiast ilmast kokku? Linnanmäkis käivad näiteks Eesti pered väikeste lastega. Kas Kurepõllule võiks tulla midagi sama uhket või vastupidi, midagi väikest ja asumikeskset?
Üldine kontseptsioon võiks olla ikkagi selline, et see, mis meelitab turiste, peab sobima ka kohalikele inimestele. Aga minu arvates ambitsioon peakski olema selline, et meil tekiks uus tõmbekeskus, mis meelitaks nii meie inimesi kui ka turiste sellisel viisil, et inimesed oleksid valmis ainult selle objekti külastamise nimel Tallinnasse tulema.
Kui me tuleval aastal mõtleme kontseptsioonile, siis millal võiks see kõik valmis saada? Kas me räägime näiteks kümneaastasest perspektiivist?
Siin, ma arvan, on tegelikult isegi natuke lihtsam seda planeerida kui Linnahalli puhul. Sest kui me aasta jooksul seda kontseptsiooni välja töötame, siis tegelikult võiks korraldada konkursi, otsida investoreid. Seda projekti on võimalik kiiremini ellu viia, vaatamata sellele, et see on päris suur.
Järgmisel aastal peaks Tallinna Haigla projekt valmis saama. Eelarves on selleks üle kaheksa miljoni euro. Veel paar kuud tagasi, kui eelarve projekt avalik ei olnud, seisis seal umbes neli miljonit eurot haigla tehnovõrkude jaoks. Ma saan aru, nüüd on ikkagi kavas Tallinna Haigla projekt pärast valmimist kuni järgmiste valimisteni ootele panna.
Järgmisel aastal on valmis eelprojekt. Siis saab võtta pausi ja vaadata, mis seis on ja tegeleda juba ehitusprojekteerimisega. Me otsustasime, et tehnovõrkudega me praegu ei tegele. See oli esialgne plaan. Kui meil oli piiratud ajaline ressurss, siis oli selline mõte, et paralleelselt tegeleme erinevate ehitustööde ja ehitusprojekteerimisega. Praegu meil ei ole sellist vajadust. Me ei hakka kiirustama ja tehnovõrkudega tegeleme juba siis, kui projekt on valmis.
Kas seda lootust, et kuidagi kohtu teel haigla ehituseks vajalik raha riigilt või Euroopa Liidult kätte saada, teil enam ei ole? Kas ikkagi tuleb oodata poliitiliste tuulte muutumist?
Euroopa Liidult kohtu teel me kindlasti midagi ise ei nõua. Aga jätkuvalt, riigi otsus polnud meie arvates korrektne. Linnale oli tekitatud õiguspärane ootus, et see rahastus tuleb.
Seda enam, et tuli ka väga selge signaal riigi poolt, et me peame projektiga kiirustama. Ehk me jätkuvalt arvame, et vähemalt see kulu, mis oli juba tehtud selleks ajaks, peab olema riigi poolt kaetud. Aga see ei ole summa, mis annaks võimaluse projektiga edasi minna.
Vahepeal ma vaatan, te esitate teabenõudeid, Tallinna linn küsib riigilt välja haiglaga seotud otsustusprotsessi puudutanud dokumente. Kas te valmistate ette mingisugust nõuet, millega riigi vastu minna?
Tegelikult see analüüs meil jätkuvalt käib. Me soovime koguda infot, et aru saada, mis on õiguslik perspektiiv. Meie arvates peaks riik meile kompenseerima tehtud kulusid, aga õiguslikud aspektid on alati peenemad ehk siis analüüs tuleb lõpuni viia.
Eelarve seletuskirjas seisab, et linn plaanib tuleval aastal minna edasi bussiliinide ühendamisega. See, kui üheksa lühemat liini neljaks pikaks liiniks liideti tekitas üksjagu tüli. Pirita-Kose inimesed oleks ilmselt presidendini välja läinud oma murega viienda liini pärast. Miks siis liinivõrku edasi optimeeritakse?
Peab tunnistama, et see protsess ei ole lihtne. Samas on see jätkuvalt meie arvates vajalik.
Ei ole võimalik ühistranspordisüsteemi ümber korraldada ilma selleta, et me mõnda liini pikendame. See on üldise kontseptsiooni osa, et linnal peavad olema liinid, mis ühendavad erinevaid linnaosasid ja liinid, mis toovad inimesi nende pikemate liinide juurde.
Mõned otsused olid optimeerimise kontekstis õiged, aga inimesed ei võtnud neid omaks. Ja siin pole midagi teha, seda oli vaja tunnistada ja vajadusel tehti teised otsused. Aga suuremas plaanis selle protsessiga tuleb edasi minna.
Järgmised uuendused tulevad nii, et inimesi teavitatakse varem ja tehakse rohkem koostööd. Selleks, et arusaam, milleks seda tehakse, kus seda tehakse ja millal seda tehakse, oleks ikkagi kõigil olemas.
Mulle tundub, et protsessi vedaja saab aru, miks midagi tehakse. Ka inimene võib objektiivsetest asjaoludest aru saada, aga kui temast läheb bussipeatus kaugemale või tema juurde jõuab buss harvem, siis ta protesteerib. Kas Pirita-Kose näide õpetas, et kui sul kohalik kogukond teeb piisavalt kõva häält, siis ka objektiivselt mõistlikud otsused jäetakse tegemata?
Ma arvan, et viienda bussi puhul peame tunnistama, et tegelikult me ei arvestanud iga aspektiga, mis seda liini puudutas. Ka see, et inimesed andsid väga aktiivselt tagasisidet, pani meid otsustama, et sellest muutusest tuleb loobuda.
Ma ise kohtusin inimestega ja ka seda ütlesin, et kui me saame aru, et see ei olnud kõige õigem muutus, siis me oleme valmis seda tunnistama ja muutusest loobuma.
Eestikeelsele õppele ülemineku toetamiseks on mitmesugusteks tegevusteks eelarvesse planeeritud umbes 8,8 miljonit eurot. Kas järgmise aasta esimeseks septembriks on kõigis Tallinna koolides ja lasteaedades täidetud eestikeelse hariduse nõue nii, nagu seadus ette näeb?
Minu arvates see programm, millega meie välja tulime, on süsteemne. Kõik meetmed on omavahel seotud ja üksteist toetavad. Kahjuks me ei näinud riigi poolt samalaadset programmi. Me jätkuvalt arvame, et see on tegelikult riigi kohustus ja selleks on vaja riigi ressurssi eraldada. Aga vaidlemiseks ei ole enam aega.
Me peame inimesi ja protsessi toetama. Sellepärast tegelesime pool aastat analüüsiga. Ekspertide grupp on töötanud välja programmi, milleks on leitud rahastus. Selle programmi osaks on ka uute õpetajate värbamine ja ettevalmistamine, mis ei peaks samuti olema linna kohustus. Aga meie peame sellega tegelema, sest reaalsus on, et esimeseks septembriks loomulikult meil ei ole nii palju õpetajaid.
Kas siis järgmise aasta esimesel septembril, kui haridus-teadusministeeriumist inspektor kooli tuleb, on esimestes ja neljandates klassides ning lasteaedades eestikeelne õpe?
Ma arvan, et eestikeelne õpe on olemas, küsimus on selles, mis see kvaliteet on ja mis on õpetajate kvalifikatsioon. Kui palju on neid õpetajaid, kes sajaprotsendiliselt vastavad kvalifikatsioonile.
Võib-olla see esimene aasta koolides ei ole isegi probleem. Koolides hakkavad tulema suuremad probleemid aasta pärast, kui tekib suurem vajadus aineõpetajate osas. Aga lasteaedades muidugi on probleeme alates esimesest aastast.
Linn saab tuleval aastal 25 miljonit eurot maamaksust ja 15 miljonit teistest kohalikest maksudest. Riik plaanib omavalitsuste võimalusi makse koguda laiendada. Kas Tallinn peaks seda võimalust järgmistel aastatel kasutama?
Kui riik tuli käesoleval aastal välja maksuinitsiatiividega, siis tegelikult need kõik muutused ei olnud läbimõeldud. Rääkimata sellest, et ei analüüsitud maksude koosmõju.
Kui ka kohalikud omavalitsused tulevad välja enda maksudega olukorras, kui majandusolukord halveneb, inimeste sissetulek langeb ja sotsiaalne seis halveneb, siis see mõju kindlasti oleks väga negatiivne.
Me rääkisime päris mitu aastat tagasi, et üheks omavalitsuste autonoomia tunnuseks on autonoomne maksusüsteem. Aga kehtestada makse praegu, kui majandus on languses, pole pehmelt öeldes väga mõistlik. Meie kindlasti sellega ei tuleks välja.
Linn võtab tuleval aastal 125 miljonit eurot laenu. Miks nii vähe? Linna laenukoormus võimaldab ka rohkem võtta. Te ütlesite ju ka ise, et kriisi ajal tuleb avalikul sektoril toetada inimesi ja investeerida majandusse. Miks te teete nii vähe?
Tegelikult ju päris palju. Investeeringuteks on järgmisel aastal ette nähtud 250 miljonit, see on 20 protsendi võrra rohkem kui käesoleval aastal. Ja me tegelikult kunagi varem pole nii palju laenu võtnud. Ma arvan, et see otsus võiks olla eeskujuks ka riigile.
Aga miks te ei võta rohkem?
Me ikkagi peame lähtuma ka finantsstabiilsuse printsiibist. Ja meil on veel üks printsiip, mis kõlab nii, et alati võivad tulla veel halvemad ajad ja selleks peab olema valmis. Rääkimata sellest, et intressid praegu pole eriti soodsad laenu võtmiseks.
Kas te eelarvet kokku pannes üleüldse pidite valikuid tegema ja midagi kõrvale jätma?
Loomulikult, see on tavaline protsess.
Kui teil oleks olnud veel sada miljonit, mille te siis oleks ära teinud?
Tegelikult ma arvan, et isegi, kui oleks veel 100 miljonit vaba raha, me ei võtaks rohkem objekte. Linn lihtsalt ei suuda realiseerida nii palju investeeringuid ühe aasta jooksul ja siis lihtsalt see raha jääks ülejärgmiseks aastaks. See ei ole eriti mõistlik, et raha jääb lihtsalt numbrina eelarvesse.
Euroopa Keskpank näeb tohutult vaeva, et inimeste kodulaenud oleksid kallimad selleks, et turul raha kokku korjata ja inflatsioon väheneb. Riik hoiab samuti raha kokku. Tallinna linnavalitsus aga ütleb, et kriisi ajal tuleb investeerida ja süsteemi raha juurde panna. Kas need tegevused üksteisele vastuoksa ei käi?
Meil ongi erinev arusaam. Minu arvates avalikul sektoril peab olema kontratsükliline lähenemine. Just siis, kui majandus kasvab või on tipus, pole mõtet investeeringutega turgu täiendavalt kütta. Aga siis, kui ta on languses, peab investeeringutega välja tulema. Ja kui me siis seda ei tee, ei ole ka ettevõtetel raha, mida investeerida. Minu arvates riigi lähenemine ei ole õige.
Seitsme miljoni eurosest putukaväilast on rohkem juttu tehtud, aga tegelikult algab uuel aastal ka 16 miljoni eurone Klindipargi projekt. Tõsi, tuleval aastal algab projekteerimine. Millal on oodata, et Valgel tänaval kopp maasse lüüakse?
Projekteerimine võtab aega. Samas, ma arvan, et mõnede töödega saab juba alustada. See on ka üheks meie rohepealinna lipulaevaprojektiks ja see on ka rohelise Tallinna kontseptsioon, et kõik rohealad peaksid omavahel seotud olema.
Rohepealinn viis mu mõttes kommunikatsioonikuludele. Ajalehtede Stolitsa ja Pealinn tootmisele on planeeritud 800 000 eurot, telesaadetele 1,4 miljonit. 100 000 euro eest ostetakse fototeenuseid. Kas linn ei ole mõelnud oma kommunikatsioonis digihüppele? Näiteks, kas raha ei võiks panna hoopis sellesse, et linnavolikogu istungitest tekiks automaatselt mugav stenogramm? Või sellesse, et volikogu istungit saaks kohe järele vaadata, mitte kahe nädala pärast? Kas linnakodanik ei võiks saada ise infole ligi nii, et ta ei peaks seda lugema toimetatult Pealinna lehest?
Vaatamata sellele, et riigikogus on stenogrammile juurdepääs olemas ja on tagatud ka ülekanne, tehakse istungitest regulaarselt ka reportaaže. Ehk siis minu meelest on ikkagi vaja linna tegevustest konstrueeritud kujul infot jagada. Ja ka linnakodanikud tunnevad selle vastu huvi. Need erinevad aspektid ei ole omavahel vastuolus. Jah, digitaliseerimisega tuleb tegeleda, aga ma ei arva, et me peame loobuma tallinlaste kontsentreeritud teavitamisest.
Ma saan aru, et väike digihüpe ikkagi tuleb. 400 000 euro eest on plaanis ristmeedia arendus. Luuakse portaal, mis ühendab kirjutava meedia ja telesaated.
Sellest on ju olnud alati palju juttu, et tulevikus televisiooni sellisel kujul, nagu see praegu on, ei ole. Ja tulevik on ristmeedia taga. Ka Tallinn peaks olema selleks valmis.
Millal Sergei Dovlatovi mälestusmärk püsti pannakse? Igal aastal on ta eelarves. Taas kirjutati sinna erinevate monumentide ettevalmistamiseks 125 000 eurot.
Siinkohal tuleb öelda, et jah, plaan võeti vastu neli aastat tagasi. Ja see asi tõepoolest venib. Mõne asjaga kahjuks nii on. Eriti siis, kui tulevad ideekonkursid ja siis vaidlused ja üks või teine valik ei sobi. Siis asi jääb venima, seda tuleb lihtsalt tunnistada.
Aga Gandhi kuju? Selleks on linn Mustamäele isegi aluse valanud.
Seda tuleb küsida India saatkonna käest. Tegelikult see oli välisministeeriumi, mitte Tallinna linna initsiatiiv.