2024. aasta kevadel leidsid Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK) aset ajaloolised sündmused: jüripäeval, 23.04 pühitses peapiiskop Urmas Viilma Tallinna Toomkirikus piiskoppideks Ove Sanderi, Anti Toplaane ja Marko Tiituse. Teadaolevalt ei ole Eesti luterlikus kirikus kunagi varem pühitsetud korraga nii palju piiskoppe ning see on suhteliselt tavatu ka palju suuremates luterlikes kirikutes, Skandinaavias ja Saksamaal.

Vaid nädal hiljem, 30. aprillil otsustas Jõgeval kogunenud EELK kirikukogu moodustada neli piiskopkonda: Tallinna peapiiskopkond, Põhja-Eesti piiskopkond (Ida-Harju, Lääne-Harju, Järva ja Viru praostkond), Lõuna-Eesti piiskopkond (Tartu, Valga, Viljandi ja Võru praostkond) ja Saare-Lääne piiskopkond (Lääne, Pärnu ja Saarte praostkond).

Konsistooriumi ehk kirikuvalitsuse otsuse alusel asub Põhja-Eesti piiskopkonda juhtima piiskop Ove Sander, Saare-Lääne piiskopkonda piiskop Anti Toplaan ja Lõuna-Eesti piiskopkonda piiskop Marko Tiitus, kes seati ametisse vastavalt 1. mail Tallinna Toomkirikus, 9. mail Kuressaare Laurentiuse kirikus ja 20. mail Viljandi Jaani kirikus.

Peapiiskop Urmas Viilma jääb piiskopina juhtima Tallinna peapiiskopkonda, olles ühtlasi kogu EELK kõrgeim vaimulik juht ja ülemkarjane.

Kirjeldatud struktuurimuudatuste mõistmiseks peab heitma põgusa pilgu nii kiriku ajalukku kui ka praegusesse teenimispilti.

Pilk ajalukku

Luterlik kirik mõistab ja praktiseerib sarnaselt teiste ajalooliste kirikutega (katoliku, anglikaani ja õigeusu kirikud) kolmeastmelist vaimulikku ametit: diakoni, preestri või pastori (eesti luterlikus kontekstis nimetatakse preestrit tavaliselt õpetajaks või kirikuõpetajaks) ja piiskopi amet.

Kui preester ehk õpetaja on kohaliku koguduse vaimulik juht ja karjane, kelle ülesandeks on Jumala Sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning diakon teenib preestri abilisena, siis piiskop vastutab ülemkarjasena kirikus õpetuse ja vaimulike ordineerimise eest. Apostlite järjepidevuse kandjana juhib ta kirikut ning on kiriku ühtsust esindav hingekarjane.

Katoliiklikul ajajärgul, keskaegsel Vana-Liivimaal olid piiskopkondade keskusteks Tallinn, Tartu, Haapsalu (Saare-Lääne piiskopkonna teiseks keskuseks kujunes seoses piiskopilinnuse valmimisega Kuressaare) ja lühikest aega Lihula. Luterlikul perioodil säilisid piiskopiamet ja piiskopkonnad vaid osaliselt ja katkendlikult.

Kuningas Erik XIV kinnitas 1565. aastal Eestimaa piiskopiks Johannes Robertus von Gelderni ning pani seega aluse piiskopiametile luterlikus kirikus, XVIII sajandil aga otsustati piiskopiamet vastavalt rüütelkonna soovidele kaotada ning määrata konsistooriumi (kirikuvalitsuse) eesistujaks maanõunik.

1832. aasta kirikuseadusega jagati luterlik kirik Vene keisririigis konsistoriaalringkondadeks, mida juhtisid konsistooriumi esimeestena mittevaimulikud (baltisaksa aadlikud) ja aseesimeestena superintendendid (kõrgem vaimulik, kes täitis paljus piiskopi funktsioone ja ülesandeid, omamata selleks korrakohast vaimulikku meelevalda ehk piiskopi pühitsust).

Iseseisva luterliku rahvakiriku rajamisega 1917. aasta kirikukongressil võeti suund Eestimaa piiskopkonna taastamisele ja kirikupäeva poolt valitava eluaegse piiskopiameti sisseseadmisele, milles nähti orientatsiooni muutust rahvakiriku poole, võrreldes senise baltisakslaste poolt juhitud härraskirikuga.

1920. aasta Esimesel Kirikupäeval valiti piiskopiks Jakob Kukk, kes pühitseti sellesse ametisse aasta hiljem Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomi ja Porvoo piiskop Jaakko Gummeruse poolt.

Kiriku struktuurireformi kava, mis sisaldas endas ettepanekut jagada EELK neljaks piiskopkonnaks ning muuta senine piiskopiamet peapiiskopi ametiks, esitas kirikukogule 1936. aastal piiskop Hugo Bernhard Rahamägi poolt, kelle ametiajal oli suurenenud kiriku kaasamine avalikku ellu ja kes vajas oma ametiülesannete täitmisel abilisi (Priit Rohtmets, "Piiskopkondadest ja piiskoppidest Eesti omariikluse esimestel kümnenditel"). Juba aasta varem oli Rahamägi ametisse nimetanud neli piiskoplikku vikaari.

Kui esialgu pälvis reformikava kirikukogu enamuse toetuse, siis aasta hiljem oldi selle suhtes juba eri meelt ning 1938. aastal otsustas Rahamägi selle kirikukogu päevakorrast hoopis maha võtta.

1939. aasta suvel puhkenud kirikukriis, mille keskmes olid Rahamäe abieluprobleemid, kuid mille taustana võib välja tuua ka tema oponentide rahulolematust kavandatava struktuurireformiga, päädis Rahamäe ametist tagandamisega valitsuse poolt ning Johan Kõpu valimisega luteri kiriku kolmandaks piiskopiks.

Need arengud, samuti järgnevad okupatsiooniaastad ning kahe Eesti luterliku kiriku paralleelne tegutsemine (üks kodumaal ja teine eksiilis) tõmbasid kriipsu peale kiriku struktuurireformiga edasisele tegelemisele (Priit Rohtmets, "1939. aasta ärev sügis – kirikukriis ja EELK kolmanda piiskopi valimine"). Tõsi, Kõpu ettepanekul oli kirikukogu 1943. aastal ametisse nimetanud vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri.

Peapiiskopi tiitlit kandis Eesti kirikupea alates 1949. aastast, kuna riigiorganitele oli oluline näidata, et toona peapiiskopiks valitud, kuid sisuliselt ainsa piiskopina kirikut juhtiv Jaan Kiivit seenior ei ole sõltuv eksiilkiriku piiskopist. Samadel argumentidel sai Välis-Eesti kirikupeast Johan Kõpust 1957. aastal peapiiskop ning tema abilisest, senisest vikaarpiiskop Johannes Oskar Laurist omakorda piiskop.

Uuesti kerkis piiskopkondade teema päevakorda 1990. aastate alguses, mil selle peamiseks eestkõnelejaks sai 1992. aastal piiskopiks (peapiiskop Kuno Pajula abiliseks ehk ilma oma piiskopkonnata piiskopiks) ordineeritud Einar Soone.

Kuna 1994. aasta peapiiskopi valimistel saavutas võidu Jaan Kiivit juunior, kes oli piiskopkondade suhtes skeptiliselt meelestatud, siis lükati reformikava teiskordselt kalevi alla.

Kolmandat korda juhtus see 2005. aastal, kui peapiiskopiks valitud Andres Põderi eestvõttel moodustati kolm erineva koosseisuga ja teineteisest sõltumatult töötavat komisjoni ülesandega analüüsida kiriku struktuuri ja teha ettepanekud vajalikeks muudatusteks, kuid nende komisjonide lõppjäreldused olid üsna erinevad ning konkreetse reformikavani ei jõutud ka tol korral.

Tuleb nõustuda Priit Rohtmetsa järeldusega:

"Kokkuvõttes on arutelu piiskopiameti, piiskoppide arvu ja piiskopkondade loomise teemal olnud viimase saja aasta jooksul võrdlemisi käänuline ja piiskopiameti juurutamise lineaarsest ajaloost ei ole võimalik kiriku lähiajaloo kontekstis rääkida. Küll aga võib öelda, et kirik on aastakümnete jooksul piiskopiametiga aina rohkem harjunud ja seetõttu on sel teemal peetud lahingud jäänud aja jooksul aina tagasihoidlikumaks."

Uus olukord saabus pärast Urmas Viilma valimist EELK peapiiskopiks 2014. aasta sügisel: juba järgmise aasta jaanuaris valis kirikukogu Viilma ettepanekul piiskoppideks Tiit Salumäe ja Joel Luhametsa ning seega oli EELK esmakordselt olukorras, kus ametis oli lisaks peapiiskopile veel kolm (abi)piiskoppi: Salumäe, Soone ja Luhamets, kelle vahel ametiülesanded olid jagatud muuhulgas ka piirkondlikult.

Einar Soone oli Põhja piirkonna, Joel Luhamets Lõuna piirkonna ning Tiit Salumäe Lääne piirkonna ja diasporaa (Eesti kogudused välismaal) piiskop.

Peale Einar Soone siirdumist emerituuri 2017. aastal ning EELK õigusreformi käivitumist 2016. aastal hakati taas tõsisemalt arutlema piiskopkondade ja piiskopiameti tuleviku teemal. 27.-28 aprillil otsustas kirikukogu täiendada EELK põhikirja mõistega "piiskopkond": "Piiskopkond on EELK struktuuriüksus, mis koosneb kirikukogu kindlaks määratud praostkondadest."

Kaido Soom kirjeldus toonastest aruteludest iseloomustab tegelikult kogu viimaste aastakümnete mõttevahetust antud teemal:

"Arutelus toodi esile nii piiskopkondi toetavaid kui ka vastuargumente. Kõlama jäid mõtted praostkondade rolli vähenemisest. Esitati küsimus, kas ikka nii väiksel kirikul on vaja piiskopkondi. Seati küsimärgi alla piiskopkondadega seonduvad kulud. Samas leiti, et piiskopkonnad on igati loogilised territoriaalsed jaotused. Piiskopkond väldib ebamäärasust piiskoppide teenimisterritooriumi määramisega, milles praostkond võib paljus mõjutada, millise piiskopi haldusalasse ta kuulub ja milles puudub loogika." (Kaido Soom, "Kirikukogu andis loa piiskopkondade moodustamiseks", Eesti Kirik 05.05.2021)

Selgituseks tuleb öelda, et piiskopkond EELK struktuuriüksusena ei ole kanooniliselt (kirikuõiguslikult) ega majanduslikult iseseisev sellises mõttes, nagu seda on piiskopkonnad katoliku ja õigeusu kirikus või ka Skandinaavia luterlikes kirikutes.

EELK piiskopkondade piiskopid on samaaegselt peapiiskopi abilised ja asetäitjad, neil ei ole õigus iseseisvalt otsustada vaimulike ordinatsiooni, ametikohtadele kandideerimise ja määramise üle (see õigus jääb endiselt peapiiskopile, piiskopkondade piiskopid võivad ordineerida preestreid ja diakone peapiiskopi volitusel), samuti puudub neil oma kantselei ja eelarve.

Küll aga loob piiskopkonna kui kindlapiirilise ja püsiva struktuuriüksuse olemasolu selgust ja süsteemsust piiskopi kui ülemkarjase ja piiskopkonna vaimuliku juhi pastoraalse (hingehoidliku) teenimistöö korraldamisel.

Oponendid on korduvalt viidanud sellele, et piiskopkondade loomine kahaneva liikmeskonnaga kirikus on ebamõistlik ja ülepaisutatud. Ometigi ei ole koguduste arv EELK-s viimastel kümnenditel kahanenud, kogudusi pole suletud ega liidetud, vaid vastupidi, siin-seal on rajatud uusi kogudusi (näiteks Mustamäel, Lasnamäel ja Sakus). Luterlikul kirikul on Eestis praeguse seisuga 170 kogudust.

Elust Lõuna-Eesti piiskopkonnas

Äsja moodustatud Lõuna-Eesti piiskopkonnas on 56 kogudust ning olen oma ametiaega alustades pidanud tõdema, et nendegi külastamiseks kulub ühel piiskopil mitu aastat. Nii mõnedki nendest kogudustest võivad olla liikmete või annetajate arvu poolest väikesed, kuid see ei tähenda, et nad oleksid oma kogukonnas ja kohalike inimeste jaoks tähtsusetud. Igaühel neist on oma lugu, oma rõõmud ja mured, ülesanded ja väljakutsed.

Nii nagu väike maakool peab tagama kõigi ainete õpetamise või väike omavalitsus oma kodanikele kõigi teenuste osutamise, oodatakse ka pisikese koguduse õpetajat osalema kogukondlikel tähtpäevadel, külastama koole ja hooldekodusid, olema "maa soolaks" mitte ainult kirikuliikmetele, vaid kõigile elanikele.

Luterlik kirik on Eestis ainuke kristlik kirik, kellel on olemas ajalooliselt välja kujunenud ning toimiv kogu maad kattev koguduste võrgustik, mis tugineb kihelkondlikule printsiibile, ning seda võrgustikku tuleb mitte ainult säilitada, vaid ka tugevdada. Nn ääremaadel, kus on suletud riigiasutusi, koole ja teenindusettevõtteid, on kohalik kogudus sageli selleks koosluseks, mis säilitab ja kannab edasi paikkondlikku mälu, identiteeti ja kokkukuuluvustunnet.

Piiskopi kui koguduste ülevaataja ülesandeks on seda võrgustikku tugevdada, kogudusi külastada, neid innustada ja toetada ning aidata otsida probleemidele lahendusi. Mõeldes võimalikule sõjalise konflikti ohule on koguduste ja vaimulike tegutsemine kõigis kihelkondades ka riikliku ja rahvusliku julgeoleku küsimus, sest just nende roll on pakkuda ka kriisiaegadel hingepidet, lootust ja lohutust.

Niisiis on piiskopkondade loomise üks eesmärk tuua piiskopi kui ülevaataja ja ülemkarjase amet lähemale rohujuuretasandile ning koguduse igapäevaelu rõõmudele ja muredele. Teine eesmärk on vaimulike (koguduste õpetajate ja diakonite) hingehoiu ja mentorluse tõhustamine.

Peapiiskop Urmas Viilma on korduvalt viidanud tõsiasjale, et Eesti luterliku kiriku vaimulikkond on nüüdseks kasvanud ajaloo suurimaks: koos vikaar- ja emeriitvaimulikega on vaimulike arv 245, mis on ilmselgelt ühele (pea)piiskopile suhete haldamise mõttes üle jõu käiv. Kuna piiskopid on eeskätt karjaste karjased, siis on piiskoppide arv ja nende töökoormus otseselt sõltuvuses mitte koguduseliikmete, vaid vaimulike arvust. (Urmas Viilma, Käes on aeg valida järgmised piiskopid, Eesti Kirik, 15.11.2023)

Praegugi on kogudusevaimulikel võimalik murede või probleemide korral pöörduda praosti või piiskopi poole, samuti külastab peapiiskop või piiskop kogudusi pidulike tähtpäevade ja -sündmuste puhul, olgu selleks siis mõne kirikuga seotud eseme, kirikukella või vitraaži pühitsemine, koguduse või vaimuliku juubel vm.

Siiski kurdavad vaimulikud üsna sageli, et nad on oma igapäevatöös üksi – reeglina ei teeni Eestis ühes koguduses rohkem kui üks vaimulik. Seetõttu on peapiiskopil ja piiskoppidel kavas töötada välja ja rakendada regulaarsete ja süsteemsete visitatsioonide (koguduste külastused nende tegevuse analüüsimiseks, nõustamiseks ja võimestamiseks) kava, mille kohaselt piiskopid hakkaksid koos praostidega reeglipäraselt kogudusi visiteerima.

Samuti soovime sisse seada regulaarsed ametivestlused vaimulikega, et saada ülevaade nende teenimispildist, koolitus- ja arenguvajadustest, aga ka ohukohtadest ja probleemidest, et aidata ennetada ja vältida läbipõlemist, kriise lähisuhetes jm.

Pole saladus, et vaimuliku töö, nagu kõigis missioonipõhistes ja kaasinimeste aitamisele suunatud elukutsetes, toob endaga kaasa pingeid, mida võivad veelgi võimendada olme- ja majandusmured, ebapiisav töö ja puhkeaja tasakaal, ametiga kaasas käivad kõrgendatud ootused jm. Piiskopi ülesandeks on oma vaimulikke hoida ja aidata neil ennast väärtustada, hoida ja oma jõuvarusid uuendada.

Piiskoppide tööülesannetest kõneldes tuleb eraldi ära märkida ka oikumeeniliste ja rahvusvaheliste suhete hoidmise ja edendamise.

EELK on küll väike, kuid rikas erinevate partnerlussuhete poolest, olles Kirikute Maailmanõukogu, Luterliku Maailmaliidu, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas, Euroopa Kirikute Konverentsi ja Porvoo Osaduskonna liige, lisaks veel suhted erinevate üksikute luterlike kirikutega Skandinaavias, Saksamaal, Baltimaades ja Ameerikas ning oikumeeniliste partnerkirikutega Eesti Kirikute Nõukogus.

Sageli oodatakse ja eeldatakse ka nendes suhetes meie esindatust kirikuvalitsuse või piiskoppide tasandil, eriti siis, kui tegemist on partnerkirikute piiskoppide pühitsemisega või meie kiriku seisukohtade väljendamisega rahvusvahelistel foorumitel. Nii osalen mina koos praost Hedi Vilumaaga Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) täiskogul, mis toimub tänavu septembris Sibius, ning kandideerin EELK esindajana EKOE nõukokku.

Piiskopid ja kirikud

Piiskopkondade piiskoppidele on kirikukogu määranud katedraalkirikud: Tallinna Toomkirik (Põhja-Eesti), Kuressaare Laurentiuse kirik (Saare-Lääne) ja Viljandi Jaani kirik (Lõuna-Eesti).

Kui Tallinna Toomkirik, mis on ka EELK peapiiskopi katedraal, ei vaja selles seoses eraldi põhjendamist, siis Kuressaare ja Viljandi Jaani kiriku valiku on tinginud tõsiasi, et nii Anti Toplaan kui Marko Tiitus jätkavad oma seniste koguduste teenimist vähendatud koormusega, olles piiskopiameti kõrvalt Kuressaare Laurentiuse ja Viljandi Jaani koguduste õpetajad.

Kui rahva ajaloolises mälus võib katedraal tähendada kõige suuremat ja uhkemat kirikut, siis kiriklikus tähenduses on katedraal seotud eelkõige ametisoleva piiskopi ja tema piiskopitooli ehk kateedriga, mis võib paikneda ka märksa tagasihoidlikumas ja väiksemas kirikus (nii on näiteks Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku katedraaliks on Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirik Tallinnas).

Kui Kuressaare on olnud Saare-Lääne piiskopkonnas Haapsalu kõrval piiskopi residentsiks, siis Viljandi sai piiskopilinnaks esimest korda oma ajaloos. Viljandi Jaani kirik on valminud aastal 1472 ning endise frantsisklaste kloostrikirikuna pigem tagasihoidlik ja askeetlik, kuid võib-olla just oma maaläheduse ja lihtsuse tõttu Lõuna-Eesti piiskopkonna katedraaliks sobiv.

Ehk võib selleski näha uusi võimalusi, kui piiskopkonna keskus ei ole aastasadadeks jäigalt fikseeritud, vaid võib teatava perioodi möödudes liikuda ühest maakonnast teise. Just tänavu toimub Viljandis kogu EELK suurüritus kirikupäev ja vaimulik laulupidu ning juba on välja käidud idee hakata Viljandis edaspidi 20. mail tähistama piiskopi päeva.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et piiskopkondade moodustamine ja piiskoppide valimine ning ametisse seadmine ei ole kiirustades sündinud otsus, vaid pikkade arutelude ja kaalumiste tulemus, mida sobib iseloomustama vanasõna: üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Piiskoppide eesmärgid

Millised on ametisse astunud piiskoppide sisulised eesmärgid? Mida soovivad nad oma kiriku ja rahva heaks ära teha?

Küllap on igaühel kolmest piiskopist ühistele ja üldistele ülesannetele lisaks ka isiklik fookus, millele oma kuulutuses ja teenimises keskenduda. Lõuna-Eesti piiskopina olen kirjeldanud oma rõhuasetusi kolme märksõna kaudu.

Esiteks, nooruslikkus, mis ei tähendab nii vanuselt nooremate põlvkondade suuremat kõnetamist ja kaasamist kui ka ärksust ja erksust, teotahet ja riskivalmidust Jumala Kuningriigi saabumisest tunnistamisel. Kui nii kiriku liikmeskond kui ka vaimulikkond vananeb, peame sihikindlalt suunama oma fookuse noortele ning küllap õppima selleks midagi ka teisiti tegema, kui senini oleme harjunud.

Teiseks, sünergia, osaduslikkus. Tahaksin meie kirikus vähem näha koondumist üksikute karismaatiliste liidrite ja teoloogiliste voolude ümber, samuti mitte isepäisust ja individualismi, seevastu aga rohkem koostööd, külalislahkust, teineteisemõistmist, lepitust ja armu. Kogudused ei ole eraldiseisvad MTÜ-d ja vaimulikud religioosseid teenuseid pakkuvad FIE-d, vaid me oleme ühe kiriku, st ühe Jumala rahva ja Kristuse ihu liikmed, kelle koostöös ja sünergias peitub tohutu potentsiaal.

Kolmandaks, vaimulik süvenemine. Usun ja loodan, et meie kirikus väärtustatakse tulevikus aina enam palveelu, vaimulikke praktikaid ja juhendamist, sisekaemust ja vaikust, hingamispäeva pühitsemist, Jumala Sõna ja sakramente, kõike seda, mis seostub mitte niivõrd meie tõhususe ja saavutustega, vaid meie olemise või seisundiga Jumalas.

Kirik ei peaks olema inimese saatja üksnes pühade ja isikliku elu tähtpäevade ringis, vaid aitama tal kogu oma teekonda ja elutervikut vaimselt suunata ja mõtestada. Oma unistustes näeksin meie kirikus retriidikeskuse või isegi avatud kloostri loomist, mis suudaks hektilises elus pakkuda võimalusi vaimseks korrastumiseks ning töö, puhkuse ja vaimuliku elu vahelise tasakaalu leidmiseks.