X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Stefano Braghiroli: maailm on heitlikum kui 20 aasta eest

Stefano Braghiroli
Stefano Braghiroli Autor/allikas: Erakogu

Tuleval aastal möödub 20 aastat Eesti, Läti ja Leedu ühinemisest Euroopa Liiduga. Olles näinud üleilmset pandeemiat, kaht finantskriisi, pidurdamatut üleilmastumist, enneolematut rahvaste rännet ja Ukrainat laastava sõja algust, võime öelda, et maailm on ettearvamatum ja heitlikum kui 20 aastat tagasi, kirjutab Stefano Braghiroli algselt ajakirjas Universitas Tartuensis ilmunud kommentaaris.

Aastast 2004, mil liitusime nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga, on Eesti riik kujundanud Brüsselis endale usaldusväärse ja pühendunud liikme kuvandi. See on andnud võimaluse avaldada nii EL-i kui ka maailma poliitikale suuremat mõju, kui Eesti suurust arvestades eeldada võinuks.

Neli proovikivi, mis määratlevad tänapäeva maailma palju enam kui 2000. aastate alguses, on keskkonna hoidmine, tehnoloogia positiivse mõju suurendamine, keerukate geopoliitiliste olukordadega toimetulek ja demokraatia püsimine. Ent uued katsumused toovad kaasa ka uusi võimalusi oma tulevikku ise kujundada.

Esimene proovikivi: keskkond

Euroopa Liidu kliimadiplomaatiat võib määratleda kahe märgilise suundumuse kaudu.

Esiteks on EL pärast 2015. aasta Pariisi kliimakokkulepet tõestanud end teerajajana keskkonnastandardite levitamisel ja edendamisel ka mujal maailmas. Ilmekas näide on California osariigi otsus järgida Euroopa rohelepet, mis ületab USA õigusaktide ambitsioone.

Teiseks püüab liit rohepööret ellu viies säilitada oma majanduslikku konkurentsivõimet maailmaturgudel: suurendadaoma sõltumatust ja majanduse vastupanuvõimet ning tagada usaldusväärsete partnerite abiga rohepöördeks vajalike kõrgtehnoloogiliste ressursside ja toorainete varustuskindlus.

Euroopa roheleppe keskmes on eesmärk saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 55 protsenti. Lisaks nähakse ette COhinnastamise mehhanism ja stiimulid kestlikkust edendavatele ettevõtetele.

Õiglase ülemineku fondiga, millega toetatakse eelkõige fossiilkütustest sõltuvaid piirkondi nagu Ida-Virumaa, püütakse vähendada nende poliitikameetmete negatiivset sotsiaal-majanduslikku mõju.

Teine proovikivi: digitehnoloogia levik

EL-ist on saamas standardilooja ka (digi)tehnoloogia kasutamisel. Kuigi majanduslike tegurite ja bürokraatlike takistuste tõttu jääb EL innovatsioonijõuna Hiinast ja USA-st maha, on tal õnnestunud koostada tõhusad õigusaktid uute tehnoloogiate kasutuse kujundamiseks nii, et kodanike õigused digivaldkonnas oleksid selged ja kaitstud. Isikuandmete kaitse üldmääruse nõuete laialdane kasutuselevõtt ja tehisintellekti käsitlevad õigusaktid lubavad uskuda, et see tendents jätkub ka tulevikus.

Lisaks on EL-il õnnestunud laiendada digitehnoloogia ja e-valitsemise eeliseid üle liikmesriikide piiride. Just Eesti on olnud Euroopa digivaldkonna eestvedaja, mõjutades sellega kogu maailmajao digitaalset tulevikku. Eesti on juhtinud tähelepanuväärseid algatusi, mis kujundavad Euroopa kodanike tulevikku – nende hulgas on digitaalse ühtse turu lõpuleviimine ja Euroopa digiidentiteedi kasutuselevõtt.

Kolmas proovikivi: geopoliitilised olud

EL on olnud tõhus otsustaja hästi reguleeritud ja prognoositavas keskkonnas, kus kõik osalejad järgivad eeskirju ja otsustega ei pea kiirustama. Rahvusvahelised suhted on üha enam aga vastupidised: ettearvamatud ja kiiresti muutuvad.

Üleilmse tähtsusega küsimustes on üksmeele ja koostöö otsimine viimase kümne aasta jooksul järk-järgult asendunud vastasseisu ja konkurentsiga. Esile kerkivad läänele vastanduvad hegemooniad Pekingist Moskvani.

Kui 2004. aastal ei olnud Moskva aktiivselt Balti riikide EL-iga liitumise vastu, siis alates Euromaidanist on Venemaa üha enam EL-ile ja selle idanaabrussuhetele vastandunud. Venemaa valitseva eliidi silmis pole NATO-l ja EL-il suurt vahet, mõlemat peetakse otseseks ohuks oma endise impeeriumi Kremli haardes püsimisele.

On märkimisväärne, et nüüd mil Euroopa pinnal toimub hävitavaim vallutussõda alates 1945. aastast, on EL suutnud ette võtta geopoliitilise revolutsiooni. Viimase 15 kuuga on selle välistegevus muutunud rohkem kui eelnenud 15 aastaga.

Neljas proovikivi: demokraatia kaitsmine

Järgmisel aastal on tulemas Euroopa Parlamendi valimised. Nende eel tasub meenutada Euroopa integratsiooniprotsessi algust märkiva Schumani deklaratsiooni sõnu: "Rahu maailmas ei ole võimalik kaitsta ilma loominguliste pingutusteta, mis oleksid vastavuses ähvardavate ohtudega."1

Kriiside laines oleme näinud, et kui Euroopa liberaalsed demokraatlikud riigid on nõrgalt juhitud ega suuda tõhusalt reageerida, teevad autoritaarsed režiimid endale edukat üleilmset promokampaaniat. Illiberaalne mudel on ebakindlal ajal toetajaid kogunud terves Euroopas.

Euroopa integratsioon, vabadused ja saavutused võivad saada selle olukorra üheks tuntavamaks ohvriks. Rahvuslased, kes on aastaid rääkinud, et EL tuleks lammutada, süüdistavad liitu üha enam selles, et see pole teinud piisavalt. Sageli tõmbavad nad oma jutupunktidega kaasa ka poliitikud ja meedia.

Praegu on rohkem kui kunagi varem vaja kodanike demokraatlikest häältest lähtuvaid loomingulisi pingutusi, mis oleksid vastavuses meie ees seisvate katsumustega.

Kas Balti riikide häält on kuulda?

Kuigi Eestit ja teisi Balti riike arvatakse tavaliselt EL-i usaldusväärseimate liikmete hulka, on neil olnud ka raskusi liidu välispoliitika ja globaalse perspektiivi kujundamisel, eeskätt oma perifeerse asukoha ja keerukate ajalooliste suhete tõttu Moskvaga.

Alates Venemaa täieulatuslikust sissetungist Ukrainasse on Eesti aga näidanud, et geopoliitilise teadlikkuse, selgete eesmärkide ja suure usaldusväärsusega on võimalik oma ääremaisest positsioonist üle olla. Selline tegevus võimendab Balti riikide häält ning annab neile enneolematult keskse tähtsuse ja mõju poliitika kujundamisel ja otsuste tegemisel.2

Eesti ja teiste Balti riikide usaldusväärsust läänes tugevdab veelgi vankumatu toetus Ukrainale ja pühendumine liberaalse demokraatia väärtustele. See annab Eestile (erinevalt mõnest teisest siinse piirkonna riigist) tugeva moraalse aluse Venemaa imperialistliku ekspansionismi vastu võitlemiseks, kusjuures peale julgeolekuprobleemide hõlmab see liberaalse demokraatia ja illiberaalse autoritarismi vastasseisu ületamist.

Euroopas jõudu koguva illiberalismi taustal on Eestil hea väljavaade võimendada oma mõju piirkonna liberaalse eestkõnelejana. Lisaks annab Eesti usaldusväärsus e-valitsemise teerajajana meile ülesande vedada eest lahenduse otsimist võtmeküsimusele, kuidas elavdada Euroopa demokraatiat.

Eesti uuenduslike digilahenduste levik võiks aidata tuua Euroopa demokraatia 21. sajandisse ja suurendada selle vastupanuvõimet nii uutele kui ka vanadele ohtudele. Digiajastul on Eestil oma roll ka kodanikuosaluse suurendamisel ja Euroopa demokraatia aluste tugevdamisel.

Toredal kombel ja omamoodi tõendina Eesti eduloost langeb Euroopa Liiduga liitumise juubel aastale, mil Tartu kannab Euroopa kultuuripealinna tiitlit.


2 Vt lisaks: S. Braghiroli, Baltic Voices – From Fringes to the Fore. – New Eastern Europe 2023, 4.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: