Nii Euroopa Parlamendi saadik ja endine mitmekordne minister Sven Mikser, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Indrek Kannik kui ka riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu rõhutavad, et peasekretäri leidmine ei käi formaalse protseduuri alusel, vaid riikidevahelise konsensuse otsimise kaudu, mis teeb prognoosimise keeruliseks.

"Ega ju fikseeritud protseduuri ei ole. See on läbirääkimiste protsess liikmesriikide vahel - kombatakse, otsitakse, kelle taha on võimalik saada konsensuse ja kui tunnetatakse, et kellegi puhul on see realistlik, siis hakatakse viimaseid kõhklejaid tõenäoliselt veenma. Ma arvan, et esimese ringi teevad omavahel läbi ikkagi suured liikmesriigid ja siis hakatakse küsima, et kas see kandidaat saaks ka teiste toetuse kätte. Mingit avaliku valimise protseduuri seal ei toimugi ja kandidaate ei esitata, see on alati nii olnud," rääkis Kannik neljapäeval ERR-ile.

"Põhiline, et arutelu ei käi NATO laua taga, võib-olla ainult lõppfaasis, siis kui kandidaat on juba kuluaarides leitud, siis kiidetakse ta ka suure laua taga ametlikult heaks. Nii et selles mõttes on see kuluaaripoliitika - sisuliselt kombatakse, küsitakse teistelt riikidelt, mida nad arvavad oma kandidaadist ja nii see on," ütles Stoicescu.

Sama rääkis ka Mikser, kes rõhutas, et kuna toimub konsensuse otsimine, mis ei käi kindla reglemendi alusel, on keeruline ka "võitjat" ennustada.

"Need ei käi kunagi väga avalikult, tihti on tulnud täielikud üllatuskandidaadid, kelle puhul kaua aega pole arvatudki, et nad võiks kandidaatide hulgas olla," lisas ka Kannik.

Eelistatakse ilmselt riigijuhti

Kui paarkümmend aastat tagasi oli NATO peasekretär enamasti olnud mõne liikmesriigi välis- või kaitseminister, siis viimased kaks alliansi tegevjuhti on olnud endised peaministrid.

"NATO peasekretärid on varasemas ajaloos olnud reeglina liikmesriikide endised kaitse- või välisministrid, aga nüüd viimase paari peasekretäri puhul on seda taset tõstetud - on olnud vastavalt siis Norra ja Taani endised peaministrid," rääkis Mikser.

Sama märkis ka Kannik: "Üks asi, mida tuleb veel mainida, on see, et kui ajalooliselt tulid NATO peasekretärid pigem riikide endiste välis- ja kaitseministrite hulgast, siis nüüd on see tase läinud üles valitsusjuhtide tasemele. Kaks viimast NATO peasekretäri, Taani peaminister, Norra endine peaminister on olnud valitsusjuhid ja on vägagi arvestatav tõenäosus, et ka seekord valivad valitsusjuhid lõpuks kellegi enda hulgast,  valitsus- või riigijuhi, see tõenäosus on suur."

Stoicescu viitas ka Eesti positsioonile, mille kohaselt peaks NATO uus peasekretär olema kas praegune või endine valitsusjuht, kellel on hea poliitiline kogemus.

Mikser leidis siiski, see ei pruugi niimoodi minna: "Kindlasti on võimalik, et ka mõni hea renomeega endine kaitse- või välisminister maandub selles ametis."

Regiooni ja soo aspekt loeb samuti

Kuna uue peasekretäri valimisel arvestatakse ka regionaalset aspekti, võib valikut kitsendada riikide hulk, kust uut juhti otsitakse. Viimases peasekretärid on olnud kõik põhjapoolsetest liikmesriikidest, nüüd sooviks oma inimest sel ametikohal näha aga viimasema liitunud Ida-Euroopa riigid.

Lisaks rõhutatakse ka seda, et seni on kõik peasekretärid olnud mehed ning nüüd võiks olla aeg, kui sellele kohale asub mõni naispoliitik.

"Kui praegu vaadata viimaseid peasekretäre, siis lausa kõik neli on tulnud pigem põhjapoolsemast NATO tiivast: seal on olnud norralane Jens Stoltenberg (alates 2014), taanlane Anders Fogh Rasmussen (ametis 2009-2014), hollandlane Jaap de Hoop Scheffer (2004-2009) ja britt, kes oli šotlane (George Robertson 1999-2003). Nii et see võib raskendada samast regioonis inimese otsimist," tõdes Kannik.

"Kindlasti rõhutavad Ida-Euroopast pärit kandidaadid seda, et tegelikult oleks nüüd juba aeg lõpetada see vahetegemine vanade uute vahel ja Ida-Euroopa peaks kindlasti mingi prominentse positsiooni saama," märkis Mikser, kelle sõnul leiaks regiooni riikidest ka teisi väärikaid naiskandidaate lisaks Eesti peaministrile Kaja Kallasele.

"Siin on mingitel aegadel räägitud ju näiteks ka praegusest Slovakkia presidendist (Zuzana Čaputová- toim), kes võiks tunduda sakslastele, prantslastele, ameeriklastele vähem radikaalne variant kui Balti riikidest tulev inimene," viitas Kannik.

Stoicescu tõi välja endise Horvaatia presidendi Kolinda Grabar-Kitarovići, kellest samuti on räägitud NATO kontekstis ning lisas, et tema isiklikult pooldaks ka Poola endist peaministrit ja kunagist Euroopa Ülemkogu alalist eesistujat Donald Tuski, kes praegu juhib riigis äsja valimised võitnud liberaalset koalitsiooni.

"Kahtlemata kõiki neid argumente ka selles diplomaatilises kompamises kasutatakse. Kindlasti vaadatakse ka, et NATO peasekretäride seas ei ole seni olnud naisi, see kindlasti on üks argument. Aga milline neist argumentidest saab otsustavaks - kindlasti ei tähenda see, et järgmine peasekretär ei võiks olla mees ja ei võiks tulla Lääne-Euroopast," võttis Mikser olukorra ebamäärasuse kokku.

Eestile sobib ka Mark Rutte

Kommenteerides Hollandi lahkuva peaministri Mark Rutte huvi saata alliansi järgmiseks peasekretäriks, tõid eksperdid välja riigi madalaid kaitsekulutusi ja seda, et üks teine hollandlane mitte väga ammu alles oli NATO eesotsas, kuid kokkuvõttes olid tema suhtes positiivsed.

"Ruttest on viimasel ajal tõesti palju räägitud, Rutte teatas ju, et ta lahkub Hollandi peaministri kohalt ja üldine hinnang on, et ta on kindlasti üks tõsiseltvõetav kandidaat. Hollandi probleem on see, et nende riigikaitsekulutused on madalad ja see on kindlasti osade riikide jaoks arvestatav vastuargument," ütles Kannik.

"Rutte on kindlasti prominentne pikaajaline endine peaminister. Tal on kindlasti palju tugevaid külgi, aga milliseid reaktsioone tema nimi tekitab Berliinis, Pariisis, Washingtonis, selle kohta minul andmed puuduvad," ütles Mikser. "Kindlasti on pigem ebatõenäoline, et uus peasekretär tuleks mõnest riigist, kust mõni viimane peasekretär on pärit olnud. /---/ Enne Rasmusseni oli Jaap de Hoop Scheffer (Hollandi välisminister – toim.), seega pole ka sellest tegelikult väga palju aega möödas sellest, kui oli hollandlasest peasekretär. Võib eeldada, et see teeb natuke keerulisemaks nendest riikidest järgmise peasekretäri nimetamise. Aga mingisuguseid välistusi ka kindlasti ei ole," lisas ta.

"Tema võiks olla selles mõttes sobiv, et tema positsioonid on olnud väga adekvaatsed ja Holland ka panustab aktiivselt nii liitlaste kohalolekusse siin NATO idaaladel, ta on ka osaline Suurbritannia juhitud ühendekspeditsiooniväes JEF ja osaleb ka Läänemerel mereväeõppustel ja kohalolekus. Nii et selles mõttes Holland on väga tubli ja Mark Rutte ise ka, nii et iseenesest on ta minu meelest tugev kandidaat," rääkis Stoicescu, aga ka tema tõi esile, et Hollandi kaitsekulutused jäävad alla NATO-s eesmärgiks seatud kahte protsenti sisemajanduse koguproduktist.

Ka kaitseminister Hanno Pevkur ütles hiljuti Eesti Ekspressile Rutte kohta tunnustavaid sõnu: "On veel vara öelda, aga Mark Rutte on näidanud ennast väga hea valitsusjuhi ja suurepärase suhtlejana. Kui tema on üks võimalikest kandidaatidest, siis ei peaks Eestil midagi selle vastu olema. Mark on teadlik meie oludest ning meil on hollandlaste ja eelkõige Markiga alati väga hea läbisaamine olnud. Kui see peaks olema lõplik valik, siis on see Eestile pigem hea."

Kallase võimalik kandidatuur

Peaminister Kaja Kallas, keda on juba kuid tagasi nimetatud võimaliku kandidaadina ja kes sel nädalal Ameerika Ühendriikides tunnistas avalikult oma huvi NATO peasekretäri koha suhtes, ütles neljapäeval ERR-ile, et vastas kõigest jaatavalt küsimusele, kas talle meeldiks olla arvestatud NATO peasekretäri kandidaadina.

"Ma vastasin küsimusele would you like to be concidered - kas teile meeldiks olla arvestatud - , siis oleks vast vale öelda, et ei meeldiks olla arvestatud," rääkis peaminister.

"Kaja Kallas tegelikult iseennast ei esitanud, küsiti, et kas te oleksite huvitatud, kui pakutaks ja ta vastas selle peale, et loomulikult," rõhutas ka Kannik.

Stoicescu lisas, et tema teada ei ole Eesti ametlikult Kallast sellele kohale esitanudki: "Mina saan aru, et kui peaminister Kallaselt küsiti, kas ta oleks valmis, ta ütles, et jah, see oligi aus vastus, loomulikult igaüks oleks vastanud niimoodi, sest ma arvan, et ta on selle koha vääriline. Aga Eesti ei ole tema kandidatuuri minu teada ametlikult esitanud, mis ei tähenda seda, et ta ei võiks olla üks kandidaatidest," rääkis riigikaitsekomisjoni juht.

"Nii palju kui ma aru olen saanud, on ta olnud tegelikult ikkagi üsna ettevaatlik viimastel kuudel või isegi viimase aasta jooksul endast rääkides ja ka minu tunne on, et me elame sellises maailmas, kus NATO suured liikmesriigid praegu Balti riikidest tulevat peasekretäri pigem ei aktsepteeri," lisas kaitseuuringute keskuse direktor Kannik.

Kallas ise ütles neljapäeval ERR-i ajakirjanikule Madis Hindrele, et tema hinnangul võiks ka mõni eestlane saada rahvusvaheliselt olulisele positsioonile: "Minu meelest on see Eestile suur asi, kui meiega arvestatakse erinevate ametikohtade puhul võrdsete kandidaatidena. Paraku see ei ole alati nii. Mul on kogemus kolme tippametniku kampaaniast, kus ma üritasin teisi [riikide liidreid] veenda neid toetama, aga ometi sai koha ikka mõni Kesk-Euroopa või Lääne-Euroopa riik. Meil ei ole kuidagi halvemad inimesed, vastupidi, meil on väga tublid targad inimesed ja samamoodi nad võiksid ka olla nendel kohtadel esindatud."

Eesti positsioon: Kallas oleks ideaalne

Välisministeeriumi kantsleri Jonatan Vseviovi kommentaarist selgub, et Eesti ideaalparameetrite kohaselt oleks kõige sobivam NATO uus peasekretär just Kallas.

"Eesti huvides on, et järgmine NATO peasekretär tuleb liitlasriigist, kes toetab järjekindlalt ja tugevalt Ukrainat, kellel on kindel arusaam Venemaast kui kõige otsesemast ja suuremast ohust alliansile ja kes kulutab kaitsele vähemalt kaks protsenti SKP-st. Poliitilise nähtavuse seisukohalt on Eesti jaoks on oluline, et alliansi uus peasekretär oleks praegune või endine valitsusjuht," ütles Vseviov ERR-ile saadetud kirjalikus kommentaaris.

"Ühtlasi usume, et aeg on küps peasekretäriks liitlasriigist, kes on alliansiga liitunud peale 1991. aastat, kuna seni on kõik peasekretärid esindanud varem liitunud riike. Võrdsete kandidaatide puhul toetame naiskandidaati, kuna sel ametikohal pole kevadel 75. aastapäeva tähistavas organisatsioonis seni ühtegi naist olnud," lisas kantsler.

"Alliansi järgmisel peasekretäril on oluline roll tagamaks, et liitlased jätkavad NATO heidutus- ja kaitsehoiaku tugevdamist ning kaitsekulude tõstmist. Samuti on tähtis avatud uste poliitika jätkumine, sh Rootsi liitumine ning Ukraina igakülgse toetamise jätkamine sõjaliselt ja poliitiliselt, sest vaid NATO liikmesus on Ukrainale piisav julgeolekutagatis," rõhutas Vseviov. "Oleme äärmiselt rahul senise pikaajalise peasekretäri Jens Stoltenbergi tegevusega NATO eesotsas, mida peegeldab ka asjaolu, et tema ametiaega on kolm korda pikendatud. See ei tähenda, et NATO-l pole uusi ja häid kandidaate, pigem mängib siin rolli vajadus hoida maailma tugevaima kaitseorganisatsiooni juhtimisel järjepidevust, võttes arvesse tänast julgeolekuolukorda, eeskätt Venemaa täiemahulist agressioonisõda Ukrainas," lisas ta.

Kokkulepet võib loota juulis Washingtonis

Nii Kannik kui Stoicescu usuvad, et kokkulepe uue peasekretäri nimetamiseks võiks saabuda hiljemalt järgmise aasta juuliks, kui Washingtonis peetakse järgmine NATO tippkohtumine, millega ühtlasi tähistatakse alliansi 75. aastapäeva.

"Ma usuksin küll, kuna kui ma nüüd õieti mäletan, siis Stoltenbergi ametiaeg lõpeb kusagil kas septembris või oktoobris järgmisel aastal. Nii et ma arvan, et Washingtoni tippkohtumise ajaks on kindel plaan kokkuleppele jõuda seekord," rääkis Kannik.

"Ma arvan, et ameeriklased on sellest kindlasti huvitatud, et see küsimus oleks selleks ajaks lahendatud. Nii käisid jutud juba eelmisel korral, kui Stoltenbergi ametiaega pikendati, et seda tehakse selle teadmisega, et tuleva aasta tippkohtumise ajaks on leitud uus sobiv kandidaat, kes võtab tema koha üle," ütles ka Stoicescu.

NATO tippkohtumine peetakse USA pealinnas 9.-11. juulini 2024.