Armeenia ja Aserbaidžaan ei ole siiani suutnud kokku leppida ametlikus riigipiiris. Pärast 2020. aasta sõda hõivasid aserbaidžaanlased piiriäärsed kõrgendikud ja asusid kontrollima piirkonna tähtsaimat ühendusteed.

"Kaks aastat tagasi sõitsime teiega nendel teedel, aga aasta tagasi see tee suleti. Kui nad said blokeerida tee Artsahhi, et sealsed inimesed, kaasarvatud lapsed sureksid nälga, siis miks nad ei peaks siin täpselt sama tegema? Nad teevad seda selleks, et armeenlasi põlvili suruda," rääkis Sjuniki oblasti elanik Sinod.

Mägi-Karabahhi ehk armeenia keeles Artsahhi kaotamine tähendas piiriäärsetele elanikele mitte ainult teede sulgemist, vaid ka suurt põgenikelainet. Selle aasta septembris lahkusid Mägi-Karabahhist kõik seal elanud armeenlased, umbes 100 000 inimest. Näiteks Armeenia kirikule kuuluvas lastelaagris elavad nüüd põgenikud. Pealikuks on seal Geretik, kes on ise samuti põgenik Karabahhist.

Artsahhi kaotamises süüdistab Geretik Armeenia valitsust, kuigi kohalike elanike ohutust pidid tagama hoopis Vene rahuvalvajad.

"Pašinjan ütles, et Artsahh kuulub Aserbaidžaanile. Mida saab siis Venemaa teha? Mitte midagi. See on aga poliitika ja parem on mitte oma nina sinna toppida. Minu suhtumine Venemaasse jääb samaks. Ma usun, et see olukord ei kesta kaua. Ma arvan, et Venemaa ei anna Artsahhi Aserbaidžaanile, sest see ei ole Venemaa huvides," rääkis Geretik.

Tema abikaasa Garik süüdistab aga kõiges tunnustamata vabariigi endist presidenti Araik Arutjunjani.

"Ta ütleb, et meie kodumaa müüdi maha," sõnas Geretik. "Esiteks (müüs) Putin, teiseks Pašinjan ja kolmandaks Araik Arutjunjan," rääkis Garik.

Geretik on veendunud, et armeenlased ei suuda aserbaidžaanlastega koos Mägi-Karabahhis elada.

"Ei, Aserbaidžaani lipu all – mitte kunagi. Me ootame natuke. Nemad ju ootasid 30 aastat, me siis ootame kolm aastat ja saame Artsahhi tagasi. Kõik on võimalik. Miski pole võimatu," ütles Geretik.