1. jaanuarist tõuseb riiklik alampalk ning see toob kaasa ka mitme muu tasu tõusmise. Viimastel nädalatel on omajagu kõneainet tekitanud see, et uuest aastast tõusevad ka lasteaedade kohatasud. Suurem osa Eesti valdadest ja linnadest on tõesti sidunud kohatasu miinimumpalgaga, nagu seadus seda võimaldab. See on minu arust ka igati mõistlik, sest teenuste hinnad kasvavad pidevalt ning sissetulekute kasvuga peaks kasvama ka inimeste omaosalus avalike teenuste kasutamisel.

Aasta-aastalt tajun aga üha enam, et vaatamata järjepidevatele aruteludele riigirahanduse teemadel ei taju inimesed adekvaatselt seda, kui palju üks või teine avalik teenus reaalselt maksab. Rahast saab paraku suurem osa inimesi aru täpselt nii palju, kui palju ta parasjagu oma käes hoiab või teenuse eest ise maksma peab.

Kvaliteetse avaliku teenuse rahastamist, on see siis lasteaed, muusikakool või midagi kolmandat, saame võrrelda jäämäega. Tarbija tajub omaosaluse näol ainult jäämäe veepealset osa. Ja mis seal salata, enamasti tundub isegi see jäämäe veepealne väike osa ülekohtuselt kõrge.

Inimesed ei taju lasteaia teenuse tegelikku hinda

Kui palju maksab kvaliteetne lasteaiateenus tegelikult? Maksab oluliselt rohkem, kui pealtnäha tundub.

Kõige suurem kulu on töötasud. Töötasu ei saa ainult rühmaõpetajad, vaid ka erinevad tugispetsialistid: logopeedid, eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid. Lisaks veel muusika- ja liikumisõpetajad, halduspersonal, toitlustamisega seotud inimesed, lasteaia juhtkond, omavalitsuste haridusspetsialistid ning muud töötajad, keda on vaja seadustes ja määrustes sätestatud nõuete täitmiseks.

Näiteks Saue vallas on kahe õpetaja süsteemis töötava õpetaja töötasu 1799 eurot, koos maksudega palgakulu 2400 kuus. Õpetaja abi töötasu on umbes 1300 ehk koos maksudega 1740 eurot. Seega kulub ainuüksi rühma töötajate töötasule ühes kuus minimaalselt 6500 eurot. Kõigi teiste töötajate kulu jagatakse arvestuslikult võrdselt kõigi laste vahel.

Lisaks kulub raha õppevahenditele, infotehnoloogiale ning kommunaal- ja halduskuludele. Ehk kui kõik need summad kokku lööme, saame kulu lapse kohta kuus 600-700 eurot ja seegi pole veel kõik. Märkimisväärsed summad kuluvad uute lasteaedade ehitamisele ja vanemate renoveerimisele. Viimaste aastate projekteerimise, ehitamise ning sisustuse hanked näitavad seda, et lasteaiakoha loomine maksab ühele lapsele suurusjärgus 35 000 eurot.

Pannes uue hoone amortisatsiooniperioodiks 50 aastat, tähendab see ühe lapse kohta täiendavat kulu umbes 65 eurot kuus. Kuivõrd lasteaedade ehitamise ning renoveerimisega seotud summasid tegevuskulude sisse arvestada ei tohi, siis on praegu reaalne kulu lapse kohta on kuus on 650-750 eurot.

Kui suurel määral osaleb lapsevanem kulude katmisel?

Seadusega on lapsevanema kohatasule seatud ülempiir, see on 20 protsenti Eestis kehtivast alampalgast. Käesoleval aastal on miinimumpalk 725 eurot ning 1. jaanuarist tõuseb see 820 euroni. See tähendab, et kui praegu on lapsevanema maksimaalne kohatasu kuus 145 eurot, siis järgmisel aastal on kohatasu maksimaalne summa 164 eurot kuus. Tuleb muidugi rõhutada asjaolu, et enamik omavalitsusi vanematelt maksimaalset kohatasu ei küsi, vähemalt oma elanikelt mitte.

Enamasti piirduvad munitsipaallasteaiad kümneprotsendilise omaosalusega, mis seni oli 72,50 eurot ning uuest aastast on 82 eurot. Seega, kui kõik lasteaiaga seotud kulud kokku lüüa, siis lapsevanema omaosalus jääbki umbes 10 protsendi piiresse. Lisaks sellele on enamikes omavalitsustes kehtestatud mitmesugused toetused, sealhulgas paljulapselistele peredele kohatasu soodustus või isegi vabastus.

Kuigi toidupäeva kulu tuleb seaduse järgi maksta lapsevanemal, on paljud omavalitsused teinud soodustusi või ei küsi üldse selle toitlustamise eest tasu. Samal ajal teame kõik, mida rahaliselt tähendab päevas kolm toidukorda, millele on määrustega seatud väga konkreetsed nõuded.

Nii et kui mõni lapsevanem on vahel küsinud, et mis teenust ta oma lapse eest makstava kohatasu eest saab, siis kõige ausam vastus oleks, et ega ei saagi eriti midagi.

Sageli kuuleme ka argumente, et vanemad maksavad vallale ju tulumaksu ning selle eest tulebki osutada soovitud vajalikke teenuseid. Siin on abiks üks väike arvutus. 2023. aasta kolmandas kvartalis oli keskmine brutopalk Eestis 1812 eurot. Keskmist palka teeniva vanema tulumaksust laekub omavalitsuse eelarvesse 217 eurot, kahe keskmise palgaga vanema panus vallaeelarvesse on seega 434 eurot. Ehk sisuliselt vaid veidi üle poole sellest, mis kulub lasteaias ühele lapsele. Ei sentigi muudele eluliselt olulistele teenustele, mida perekond vajab.

Eraldi tasuks avada ka tausta, millised teenused ning millises mahus meie lastele on võrreldes teiste riikidega lasteaedades loodud. Olles külastanud erinevate riikide lasteasutusi ja tutvunud nende tööga, võin kinnitada, et väga üksikutes riikides on lasteaiateenus nii luksuslik kui Eestis. Võrreldes paljude Euroopa riikidega on isegi meie lasteaedade maksimaalsed lubatud kohatasu väga taskukohane.

On riike, kus kohatasu arvestatakse isegi tundides ning vanemad väga hoolikalt kaaluvad, millal ja kui kauaks oma laps lasteaeda üldse viia. Eestis vanemad õnneks nii kalkuleerima ei pea.

Lisaks sellele - paljud teenused, nende hulgas tugiteenused hariduslikele erivajadustega lastele, mis meie lasteaedades on enamasti loomulikud ja iseenesestmõistetavad, mujal üldse puuduvad või on väga kopsaka lisatasu eest. Seega peaksime tegelikult olema rahul, et riik ja kohalikud omavalitsused meile Euroopa mõistes väga hea kvaliteediga mitmekülgset teenust sisuliselt sümboolse tasu eest võimaldavad.

Mõistlik omaosalus on hädavajalik

Üldine arusaam meie avalikus sektoris toimuvast prassimisest ja laristamisest seostub enamasti pildiga riigiasutustes maksumaksja kulul parasiteerivatest bürokraatlikust massist. Pole kahtlust, et igast valdkonnast leiame ülemäärast bürokraatiat ning kahtlase väärtusega tegevusi, mida tuleks vähendada või üldse lõpetada.

Bürokraatia ja ebamõistlike kulude ohjeldamisega tuleb tegeleda igapäevaselt, mitte ainult hoogtöö korras iga nelja aasta tagant. Teadmine, et avalikku raha ei kasutata vastutustundlikult, peaks häirima iga maksumaksjat. Seda eriti veel olukorras, kus kogutav raha ei ole enam ammu piisav üle pea kasvanud kulude katmiseks.

Alles nüüd hakkab Eesti inimesele ähmaselt kohale jõudma, et lohisema lastud riigirahanduse trimmimiseks pistab riik käe meie kõigi taskusse. Ühel või teisel moel jääb kõik maksumaksja kanda. Poliitikas on küll populaarne olla lihtsalt kulude vähendamise ja maksutõusude vastu, kuid pole ühelgi erakonnal oma isiklikku raha, mille arvelt heaolu tõsta või vähemalt säilitada. Ei ole sellist asja, et tekib kuskil iseenesest jõukus, mida poliitikud saavad suuremeelselt laiali jagada.

Lasteaiad on tegelikult vaid üks ilmekas näide sellest, kuidas me üha rohkem ja paremat tahame, aga ootame, et keegi teine selle teenuse kinni maksaks. Soovime jätkuvalt moodsaimat ja arendavat õpikeskkonda, hariduslikke tugiteenuseid, tervislikke toidukordasid ning õpetajatele motiveerivat palka, kuid samal ajal avaldame häälekalt rahuolematust, kui koos meie sissetuleku ning üldiste hindade tõusuga ka meie enda omaosalus veidi kasvab.

Arvestades viimaste aastate keskmise töötasu kasvu, on lasteaedade kohatasu kasvanud märkimisväärselt vähe. Minu arust peaksime olema rohkem rahul sellega, mis meil on. Olema rahul sellega, et riik ja kohalikud omavalitsused võimaldavad meile Euroopa ühte luksuslikumat lasteaiateenust vanema jaoks väga mõistliku hinnaga.

Minu ettepanek ei ole kindlasti see, et vanemate omaosaluse kasv lasteaia üldistes kuludes peaks tõusma. Arvestades, palju kvaliteetne lasteaiateenus tegelikult maksab ja kui palju vanemad ise sellesse panustavad, ei ole mingit põhjust nii rahulolematu olla.