X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Ivo Pilving: väide halduskohtute valitsusesõbralikkusest on selge liialdus

Ivo Pilving
Ivo Pilving Autor/allikas: Rene Riisalu/Tartu Ülikool

Väide, et Eesti halduskohtutes valitseb struktuurne valitsusesõbralikkus ja politseiriigi mentaliteet, on ilmselge liialdus, kirjutab Ivo Pilving vastuseks Allar Jõksi kommentaarile "Kuidas halduskohtud valitsuse koroonapiiranguid õigustasid".

Endise õiguskantsleri ja praeguse vandeadvokaadi Allar Jõksi arvamuslugu leebetest halduskohtutest koroonaasjade lahendamisel tegi veidi kurvaks.

Ma ei arva, et kohtute tegevusele ei peaks kriitiliselt otsa vaatama või koroonaasjade kohtupraktika ei vääriks analüüsimist. Küsimus on selles, kas uurida kohtulahendeid fakti- ja seaduspõhiselt või tulistada emotsionaalselt, nagu viimasel ajal üha enam kipub normiks saama, alates riigikogu kõnepuldist ning lõpetades sotsiaalmeedia ja kuriteoteadetega kohtunike aadressil.

Eesti Vabariigis ei juhi riiki ja kriiside lahendamist kohtud. Võimude lahususe põhimõte ütleb, et poliitilisi otsuseid langetavad parlament ja valitsus. Kohus ei tohi astuda valitsuse asemele ainuüksi seepärast, et valitsuse on moodustanud "valed erakonnad", et peaminister on "halb inimene" või et valitsuse tegevussuunad kohtule ei meeldi.

Koroonapiirangud olid samuti selgelt poliitilised otsused. Kas eelistada vanaemade ja vanaisade riskirühma suuremat turvalisust ning kehtestada kaugõpe või kaitsta kõigele vaatamata lapselaste õigust kvaliteetsele kooliharidusele? Need valikud tuli teha erinevate huvide ja hüvede kaalumise teel ning selle tegevuse nimi ongi poliitika.

Kohus saab sedalaadi valikuid tühistada vaid seaduse olulise ja sisulise rikkumise, mitte valitsusest lahkneva maailmavaate või komavigade korral. Niisugusteks rasketeks minetusteks on ka õiguse üldpõhimõtete, nagu nt proportsionaalsuse ja võrdsuse eiramine.

Allar Jõks sellistele konkreetsetele vajakajäämistele oma loos ei osuta. Ainsana viitab ta valitsuse üldkorralduste kasinale põhjendamisele, et neis pole korralikult lahti muugitud sõnu "ajutine" ja "vältimatu". Paraku jääb sellest tänapäeva keerulises maailmas väheks.

Põhjenduste kallal saab alati norida ja mistahes libastumine ei muuda valitsuse otsuseid kohtus kontrollimatuks. 1990. aastatel (Jõks viitab arvamusloos aegadele, mil ta töötas halduskohtunikuna) oli tõesti nii, et kaebusi rahuldati väga sageli haldusotsuste nn motiveerimisvigade pärast. Aga siis kaasaegset õigusriiklikku asjaajamist Eesti ametiasutustes alles harjutati.

Praegu peame vaatama, kas vormiline põhjendamisviga tõi kaasa ka sisult lubamatu või läbimõtlematu otsuse.

See kohtuliku mõtlemise pööre ei toimunud alles koroonahüsteeria tingimustes, vaid 20 aastat varem haldusõiguse reformi käigus. Siis said kohtud täitevvõimu kontrollimiseks ulatuslikumad volitused (tühistamine, kahju hüvitamine), kuid pidid nende kasutamiseks hakkama tegema ka täiendavaid teste ja asuma otsuste vormi kõrval uurima rohkem sisu. Nii haldusmenetluse kui ka riigivastutuse seadusesse kirjutati sisse, et kohus tühistab haldusotsuse vaid juhul, kui vormiviga võib olla mõjutanud ka otsuse lõpptulemust.

Möödus veel kümme aastat, enne kui riigikohtu halduskolleegium hindas häältega 3:2 ühes haigekassa lepinguid puudutavas vaidluses ümber oma varasema positsiooni, mille järgi kohus ei tohi asutuste avara otsustusruumi korral üldse arvestada argumente, mida pole kirja pandud algsesse otsusesse.

Seega ei asunud kohtud koroonaasjades üllatuslikult andma valitsusele ametiabi, vaid valitsus suutis juba välja kujunenud õigusraamistikus ja ausas kohtumenetluses kokkuvõttes tõestada, et tema korraldused jäid algsete põhjenduste mõningatele konarustele vaatamata sisu poolest kehtiva õiguse raamidesse. Siin on kindlasti ainest ühe või teise piirangu ja seda õigustava argumendi üle mõtlemiseks. Olen isegi erialakirjanduse veergudel mõnes positsioonis olnud kohtulahendite suhtes kriitiline.

Pole kahtlust, et tervisekriise puudutavate seadust (NETS) tuleks parandada ja rohkem kaalukamaid valikuid teha parlamendis. Eriti takkajärgi, kui viirus on muteerunud leebemaks ja esialgsed kõige suuremad hirmud ei osutunudki tõeks, näib, et näiteks laste õigust haridusele võidi liiga pika ja korduva distantsõppega ülemäära kahjustada. Väita, nagu valitseks Eesti halduskohtutes struktuurne valitsusesõbralikkus ja politseiriigi mentaliteet, on siiski ilmselge liialdus ja ülekohus.

Sellest, et 50-st koroonakaebusest pole praeguseks rahuldatud ühtegi, ei saa järeldada, et kohtunikud on valitsuse sülekoerad. Et kui on palju kaebusi, siis peaks mõne ikka rahuldama, et kodanikele ei jääks kehva muljet, kasvõi profülaktika mõttes? Enne järeldustega kiirustamist tasub vaagida veel üht võimalikku seletust nendele arvudele.

Võib-olla on Eesti õigusriik 1990. aastate õpiaegadest lihtsalt jõudnud küpsemasse faasi, mil riigiasutused ja valitsus püüavad ilmselgeid võimuliialdusi eos vältida, teades igal puudutatud inimesel ja ettevõtjal on võimalik niisuguseid korraldusi vaidlustada.

On fakt, et võrreldes muu Euroopaga, välja arvatud Rootsi, olid Eesti koroonapiirangud hulka leebemad. Meil polnud totaalset lockdowni ega öiseid komandanditunde. Põhielukohast võis minna ka kaugemale kui kilomeeter ning niisugust retke ei tulnud eelnevalt politseis registreerida ega põhjendada erilise hädavajadusega. Ma pole veendunud, et valitsus oleks jätnud karmimad meetmed rakendamata, kui Eestis puuduks tegelikult täitevvõimu otsuste sõltumatu kohtulik kontroll.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: