"Ühiskonnaelu ülemäärane piiramine seetõttu, et arvestatav hulk riskigrupi inimesi ei nõustu vaktsineerimisega, on ebaproportsionaalne ning vastutustundlikele kodanikele raskesti põhjendatav."

Kas selline tsitaat pärineb mõnest kohtuotsusest pandeemiapiirangu õiguspärasuse üle? Paraku mitte. Selline on järeldus terviseameti tagasivaatavast analüüsist, kuidas riik pandeemiaga hakkama sai ja millised on õppetunnid tulevikuks.

Kas Eesti kohtusüsteem vajab samuti enesekriitilist sissevaadet koroonapiirangutega seotud kohtupraktikasse? Minu arvates vajab.

Koroonapiirangute kohtuotsused

Koroonapiirangute vastu on kohtutele esitatud üle 50 kaebuse. Mitte ühtegi nendest kaebustest ei ole kohtus saatnud edu. Kui isegi esimese astme kohtus mõni vaidlus oli edukas, siis teise astme kohus on need tühistanud. Riigikohus ei ole pidanud vajalikuks selliseid kaebusi menetleda.

Mida on neist kohtuotsustest õppida tuleviku jaoks?

Piirangutega seonduvad kohtulahendid on hälbinud aastakümnetega väljakujunenud kohtupraktikast ja mõõdupuudest, mida halduskohus haldusakti kontrollimisel rakendab. Kui kriisi ajal ongi põhjust riigi poolt kehtestatud keeldudesse pehmemalt suhtuda, siis tuleks selleks ka seadusi muuta.

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS) näeb näiteks ette, et riik võib ajutiselt sulgeda asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust, kui see on eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vältimatu. Termin "vältimatu" tähendab seaduses, et näiteks kohviku võib osaliselt või täielikult sulgeda ainult äärmisel juhul, kui ei ole mitte ühtegi muud võimalust nakkushaiguse tõrjeks.

Sõna "ajutine" tähendab seaduses valitsuse kohustust kohviku sulgemise otsus pidevalt üle vaadata ja esimesel võimalusel leevendada. Näiteks kaaluda, kas nakkushaiguse tõrjeks piisab ka sellest, kui kohviku sulgemise asemel piirata näiteks külastajate arvu või lahtioleku aegasid.

Seega ei tohtinud valitsus mitte ühegi piirangu kehtestamisel unustada sõnu "ajutine" ja "vältimatu". Sellega omakorda kaasnes kohustus igas valitsuse üldkorralduses esitada põhjendused, millest selguks, et piirangu kehtestamine on ajutine ja vältimatu. Kui põhjendusi ei ole esitatud, siis ei saa kohus kontrollida, kas inimesele või ettevõttele on liiga tehtud.

Teisisõnu tuli NETS-ist kohustus valitsusel erinevad huvid kaalukausile panna ja neid korralduses esitada arusaadaval kujul. Ehk nagu tuntud mõtleja Yuval Noah Harari märkis, ei piisa riiki lukku keerates ei piisa küsimusest: "Kui palju inimesi Covid-19-ga haigestub, kui me lukkupanekut ei kehtesta?" Lisaks tuleb küsida: Kui paljudel kaasneb riigi lukustamisega depressioon? Kui palju inimesi kannatab siis halva toitumuse all? Kui paljud jäävad koolist eemale või kaotavad töö? Kui paljud saavad abikaasadelt peksa?

Kuigi pandeemia ajal NETS-i korduvalt muudeti, jäi seadusesse kohustus, et piirang peab olema ajutine ja vältimatult vajalik. Seega ei teinud seadus valitsusele allahindlust pandeemia ajal piirangute põhjendamisel.

Mis toimus aga pandeemia ajal tegelikult? Valitsuse üldkorraldused, millega erinevatel elu-ja tegevusaladel keelde ja käske kehtestati, ei sisaldanud erinevate huvide kaalumist. Selle asemel piirduti tõdemusega, et viirus on ohtlik ja kirjeldati ainult, mida piirangute ajal teha tohib ja mida mitte. Järelikult ei olnud võimalik veenduda, et valitsuse kehtestatud keeld oli ajutine ja vältimatult vajalik. Koroonaeelse kohtupraktika kohaselt oleks sellisel juhul korraldus tühistatud.

Seetõttu olen kogu pandeemia jooksul avalikult julgustanud isikuid halduskohtusse pöörduma. Halduskohtu olemasolu mõte ongi olla isiku kaitsjaks valesti käituva riigi eest.

Kohus osutas valitsusele "ametiabi"

Tallinna ringkonnakohus tegigi mõned kuud tagasi otsuse ühes vaidluses, milles spaaettevõte vaidlustas valitsuse üldkorraldused. Ettevõtja arvates valitsus erinevaid huvisid ei kaalunud ning polnud selge, kas keelud olid vältimatult vajalikud. Kohus nõustus, et selliseid põhjendusi valitsus esitanud ei olnud.

Selle asemel, et kutsuda riiki korrale, osutas kohus hoopis valitsusele "ametiabi". Kohus õigustas, et "oleks meelevaldne üldistavalt järeldada, et kui korraldustes ja nende seletuskirjades ei ole mõnes küsimuses eraldi põhjendusi välja toodud, siis ei olegi seda korralduste andmisel üldse analüüsitud."

Lugejad võiksid ise mõistatada, kuidas saab valitsuse korraldusest tuvastada seda, mida seal kirjas pole.

Selleks, et kaebajal ei jääks mingil juhul kahtlust, et valitsusel on alati koroonapiirangutes õigus, lisas ringkonnakohus, et pole alust arvata, et ettevõtte tegevust piiravate meetmete puhul on valitsusel jäetud tegelikult hindamata, kas piirang oli vältimatult vajalik. Ringkonnakohtu arvates võiski ajasurve tõttu korralduste põhjendus olla mõnevõrra napim ja üldisemat laadi ja piirduda peamiselt piirangu sisu ja eesmärgi kirjeldamisega.

Ei ole üllatav, et teadlaste ja poliitikakujundajate lahendused viiruse alistamiseks kipuvad võrrandit lihtsustama, keskendudes ainult ühele küsimusele, viiruse leviku piiramisele. Nende ülesanne ei ole põhiõiguste rikkumise korral õiguskaitset pakkuda.

Kui aga ka kohtud ei kaalu põhjalikult piiravate meetmete kõrvalmõjusid ja muid kaalul olevaid huve ning piirduvad valitsuse retoorika kopeerimisega, siis ei ole võimalik tagada kodanike usaldust oma riigi vastu.

Õigus tundub olevat neil, kelle arvates valitsus leidis üldkorraldusega mugava tee koroonapiirangute kehtestamiseks. Õiguskantsler üldkorraldusi vaidlustada ei saa, seda saavad halduskohtus teha vaid need, keda keelud ja käsud puudutavad.

Mäletatavasti ei toetanud erakonnad ettepanekut anda õiguskantslerile õigus üldkorraldusi vaidlustada. Halduskohtus kaebajad edu ei saavutanud, sest enamus Covid-19 puudutavaid kaebusi menetleti uksest välja põhjendustega, mida koroonaeelne kohtupraktika poleks õigeks pidanud.

On arusaadav, et pandeemia esimese laine ajal võis olla palju ebaselgust ja ebakindlust ohtliku nakkushaiguse iseloomu ja leviku osas, mistõttu kohtud ettevaatusprintsiibist tulenevalt piiranguid ei tühistanud. Paraku kasutasid kohtud ka pandeemia järgmiste lainete ajal, kui olid juba ilmunud vaktsiinid ja rohkem teadmisi viirusest, samu põhjendusi valitsuse piirangute õigustamiseks.

Jääb loota, et pandeemiakeeldude kohtuasjades kujundatud muster ei levi sama kiirelt kui Covid-19. Vastasel juhul on meil kõigil põhjust muretsemiseks.

Näiteks on justiitsministeerium ette valmistanud ja reklaamib entusiastlikult konkurentsiseaduse eelnõu ehk nõndanimetatud halduskaristuste eelnõu. Tartu Ülikooli kaasprofessor Anneli Soo sõnul on eelnõu eesmärk konkurentsirikkumise eest kiirelt ja mugavalt karistada. Eelnõu lubab konkurentsiametil ise algatada menetlust, uurida ja määrata kuni kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuva trahvi. Halduskohtu roll on eelnõu kohaselt konkurentsiameti trahviotsuste kohtulik kontroll.

Kes tahaks olla kaebaja rollis, kui halduskohus piirdub tõdemusega, et trahviotsuse motivatsioon võiski ajasurve tõttu olla mõnevõrra napim ja üldisemat laadi ja piirduda peamiselt trahvimise sisu ja eesmärgi kirjeldamisega.

Mitmed kohtuotsused väikekoolide sulgemise osas tõid teadmise, et kui häälteenamus on koos, siis haldusmenetluse järgimine ning põhjenduste kvaliteet ei ole oluline. Covid-19 vaidlustes saime targemaks, et halduskohtu arvates tuleb valitsuse otsuste õiguspära eeldada ka juhul, kui põhjendused puuduvad.

Millised tööriistad sellises olukorras veel alles jäävad, et kohtus avaliku võimu tegevuse seaduslikkust kontrollida?

Alustasin kohtunikuna tööd eelmise sajandi viimasel kümnendil. Tulenevalt ühiskonnast, kust Eesti oli just pääsenud, kehastas halduskohus garantiid, et vaidluses riigiga ei jää inimene kunagi enam üksi. Kes annaks aga nüüd tagasi usu, et keerulistel aegadel ei keskendu kohtu pingutus riigi või kohaliku võimu vigade loovale õigustamisele ja kaitsmisele kaebaja eest?