Peagi ilmub esimene ametlik ulatuslik ülevaade 2020.-2022. aasta kriisist Eestis – COVID-19 pandeemiast. Stuudios on viroloogia professor Irja Lutsar, kes kirjutas selle terviseameti kokkuvõtte kirjeldava osa - kuidas koroona Eestis kulges, kuidas sellega võitlesime ja milliseid järeldusi kokkuvõttes teha võime. Irja Lutsar, teil on see ülevaade suures osas valmis?

95 protsenti asjadest on tehtud, aga nagu teie kui ajakirjanik väga hästi teate, siis see viimane viis protsenti võtab sageli rohkem aega kui eelnevad 95 protsenti. Et keel oleks korrektne, et joonised oleksid ühtsed, et kordused oleksid likvideeritud ja kirjandusallikad paigas – niisugust tööd on veel teha.

Mulle tundub, et täna oma igapäevast elu elades inimesed enam ei mäletagi, missugune oli elu kaks või kolm aastat tagasi, millised piirangud kehtisid, milline oli üldine ühiskondlik õhkkond. Te olete pidanud tagasi vaatama, et kõike seda kirja panna – mis see siis oli, mis meil siin kolm aastat toimus?

See oli päris uus haigus, see oli päris pandeemia ja see oli päris kriis –  need kolm asja olid kindlasti olemas.

Viimane tõeline pandeemia, mis maailma raputas, oli Hispaania gripp 100 aastat tagasi. Seega puht bioloogiliselt ei saanud meil mitte kellelgi absoluutselt mingit kogemust olla. Ülikooli ajal olime me pandeemiatest lugenud ja kuulnud, ka katkust.

Siin olid kõik pandeemia ja kriisi mõõtmed täielikult täidetud. Tegu oli ka väga uue haigusega – kogu inimkond oli täiesti immuunnaiivne. Ma pole ühtki inimest maailmast leidnud, kes ütleks, et SARS-CoV-2 vastased antikehad oleksid olnud olemas.

Ja see polnud mitte mingi Eesti asi, vaid olime väike osa ülemaailmsest väga suurest hirmust ja kriisi korras asjade lahendamisest.

Jah, pandeemia iseenesest ongi ülemaailmne. Pandeemia definitsioonis on sees, et ta juhtub kõikidel kontinentidel, välja arvatud Arktikas ja Antarktikas. Ja seda pandeemia kriteeriumit ta ka täitis.

See oli ka võib-olla esimene kord olla nii ülemaailmselt nähtav. 1600. aastal vaevalt, et keegi Eestimaal teadis, mis toimus Lõuna-Itaalias.

Isegi 1919. aastal väga paljud inimesed ei teadvustanud, et Põhja-Ameerikas, Euroopas, Austraalias ja Aasias on korraga gripp.

Jah, seekord oli informatsioon kõigile väga hästi kättesaadav – kogu meedia oli igaühel hiirekliki kaugusel. See ja tõsine haigus kokku panna oli tõesti maailmas esimest korda.

Millest te oma ülevaates kirjutate?

Kirjutan ennekõike ikka SARS koroonaviirus 2-st, aga ka sellest, kuidas me hakkama saime ning püüan analüüsida ja öelda, et see, mis me tegime, oli õige, aga seda ma praegusel ajal aga ei teeks niimoodi.

Alati tuleb panna asjad konteksti – üks asi on, kui meil on 2000 nakatunut, haiglas 70 inimest kolmanda astme intensiivravis, siis see on hoopis teine, kui praegune rahulik olukord.

Ülevaates on kõigepealt ära kirjeldatud viis lainet, järgmises osas võetakse lained kokku ja kirjeldatakse üldiselt nakatumist, haigestumist, hospitaliseerimist, suremust ja piiranguid. Minu viimane osa on covidi-õppetundidest ja lõpus on struktureeritud intervjuud 20 inimesega, kes olid koroonaviiruse eesliinil: poliitikud, riigiametnikud, teadusnõukoja liikmed, arstid, terviseameti töötajad.
Nii et see dokument saab olema komplekt.

Saateks valmistudes vaatasin eri riikide liigsuremuse andmeid, nende tekkimise järjekorras ja kumulatiivsena. Teie ilmselt teate paremini, aga kumulatiivne pilt annab lõpuks vastuse sellele, kui hästi üks või teine riik haigusega hakkama sai – kui palju inimesi kokkuvõttes suri enam, kui oleks surnud ilma selle nakkushaiguseta. Selle pealt vaadates tundub, et Eestil läks päris hästi, kui nii võib üldse öelda.

Mäletan, et tookord, kui teadusnõukoda laiali saadeti, küsiti minult sama ja ma ütlesin, et läks rahuldavalt, kuid see oli emotsiooni pealt öeldud. Ma olen teiega nõus, et läks päris hästi.

Selle liigsuremise juures tuleb kindlasti arvestada, et kogu liigsuremus ei ole tingitud covidist. Võimalik, et on tingitud pandeemiast, aga mitte tingimata raskest kopsuhaigusest.

Olen ka kõiki neid andmeid vaadanud, seal on huvitavaid asju ja mulle meeldib ka võrrelda. Kui teha seda Ida-Euroopaga või uue Euroopaga, nimetage kuidas tahes, siis Eesti kõver on teistest oluliselt allpool.

Hoopis teises kohas.

Me päris Taani või Norraga ühes kohas ei ole, ammugi Jaapani ja Singapuriga, aga võrreldes teiste Euroopa riikide, Ameerika Ühendriikide või Ühendkuningriigiga, mis on suured võimsad riigid, siis nendest oleme me ka allpool. Et selles mõttes läks meil üldiselt hästi.

Olen neid graafikuid mitut viisi paigutanud ja on tõsi, et me oleme parema tulemusega kui näiteks Itaalia või Austria, samal tasemel Saksamaaga, natuke halvemal tasemel kui rootslased. Kui vaatan neid mustreid, siis jääb mulje, et pigem peegeldavad need sarnasused ja erisused riikide elatustaset, mis omakorda peaksid peegeldama nende riikide meditsiinisüsteemi võimekust.

Mitte ainult elatustaset. Itaalia on minu teada küllaltki hea elatustasemega, Ühendkuningriigil ega Ameerika Ühendriikidel ei ole ka halb. Võimalik, et see kirjeldab meditsiini taset. On ju teada, et Ameerika Ühendriikides on väga suur osakaal erameditsiinil – kui palju mul raha on, sellest sõltub ka minu meditsiiniabi.

Mulle tundub, ja oma dokumendis ma ka ütlen, et üks põhjus, miks Eesti sai hästi hakkama, on see, et meil on hea meditsiinisüsteem. Meil on head haiglad, tublid õed ja hooldajad, perearstisüsteem töötab, meie kiirabi töötab – inimesed saavad õigel ajal haiglasse. See oli kindlasti väga suur pluss, aga neid põhjuseid on muidugi rohkem.

Mu väga hea Läti kolleeg ütles, et te saite meist palju paremini hakkama, sest teie meditsiinisüsteem on oluliselt parem.

Kui vaadata Eesti lähinaabreid, siis näiteks Lätiga on erinevus šokeeriv.

Leeduga ka.

Jah, Leeduga ka. Läti suremuse numbrid on ikka väga kurvad.

Mina päris detaile ei tea, aga Läti meditsiinireform on veninud, paljusid otsuseid on edasi lükatud, mis Eestis on ammu-ammu tehtud. Nii et jah, minul on väga hea meel öelda, et meie meditsiinisüsteem on väga hea.

Kui mõtleme meditsiinisüstemist kaugemale, siis kõikides riikides mängisid inimeste igapäevaelus väga suurt rolli mingit sorti piirangud. Meie lähinaabritest Rootsis olid väga vähesed piirangud, näiteks maskikohust ega vaktsineerimissundi sisuliselt ei olnud, seevastu Lätis ja ka Soomes olid väga ranged piirangud, eriti Lätis, kus kehtis öösel komandanditund ja poodides piirati müüdavate kaupade sortimenti, Leedus olid mingil hetkel piiratud linnadevahelised liikumised. Kõik see ei toonud Lätile ega Leedule mingit eelist ega aidanud inimeste elusid hoida.

Jah, see on tõsi. Kui me tahame väga pragmaatiliselt ütelda, siis ainukene piirang, mis tõesti töötas, oli riigi täielik lukustamine.

Aga meie riik ei ole kunagi täielikult lukus olnud – te võisite poes käia 20 korda päevas, keegi ei kontrollinud ega keelanud. Te võisite Viru rabas edasi-tagasi paremalt vasakule käia – see ei olnud keelatud. Näiteks Inglismaal võis poes käia ühe korra päevas.

Jalutamine oli keelatud.

Jah, võisid üks kord sporti teha, teine kord võisid poodi minna.

Kui piirangutest veel rääkida, siis Uus-Meremaa on võib-olla kõige drastilisem, erakordsem näide, kus olid väga ranged piirangud – kogu riik oli sisuliselt välismaailmale suletud. Ja tõesti, nende liigsuremus ongi enam-vähem nulli lähedal WHO andmetel. Seal oodati küll, et kui riik 2023. aastal välismaailmale avatakse, tekib mingisugune plahvatus, aga seda vist ei olnud.

Ka Eestile tehti see ettepanek, et miks meil ei ole nii nagu Uus-Meremaal või Austraalias, aga niisugust sulgemist said teha ainult saareriigid, kuhu jalgsi minna ei saa ja Uus-Meremaale ei lähe isegi paadiga. Euroopas või Euraasias ei olnud see absoluutselt võimalik – selle võime laualt maha visata.

Ma ei ole niivõrd Uus-Meremaa kõverat vaadanud kui Austraalia oma, mis on enam-vähem sama. Näeme väga ilusti, et meil olid 2020. ja 2021. kõrged piigid ja 2023. väike lainetamine, sest enamik inimestest olid immuunsed, kas vaktsineeritud või vaktsineeritud ja läbi põdenud.

Pandeemia ajal sai ka väga selgeks, et parim immuunsus on hübriidimmuunsus – olen vaktsineeritud, põen kergemalt läbi ning see annab mulle parema immuunsuse.

Austraalia meditsiinikirjanduses oli korduvalt juttu, et neil on suur suremus ja palju nakatumisi, mis on ka tõsi ja see oli ka Hiinas hästi näha. Ega Hiina ei olnud ju aastavahetuseks väga halvasti vaktsineeritud – 80 protsenti, neil olid oma vaktsiinid. Selle üle võib diskuteerida, kas need olid head või halvad, aga mingil määral nad töötasid.

Aga kui nemad oma piirangud ära kaotasid, ja neil olid tõelised piirangud, millele ühiskond enam vastu ei pidanud, siis tekkis pärast lühiajaliselt väga suur nakatumine ja ühiskond sai immuunseks. Ja hiljem, sel kevadel, oli üks laine ja mõni aeg tagasi ka, aga ega hiinlased ei raporteeri, seetõttu on väga raske öelda, mis seal toimub.

Kui periodiseerida lainete kaupa, siis meil oli talvel piirangute intensiivsus kõrge ja suvel madalam ning põhilised intensiivsed perioodid ühiskonnas olid 2020. kevad, 2021. talv ja 2022. sügis. Nende vahele jäid leebemad piirangute ja väiksemate hirmudega ajad. Kuidas teie neid perioode omavahel eristate?

Minu elu tegi lihtsaks terviseamet, kes on neid laineid juba defineerinud.

Kas viiruse tüvede järgi või kuidas?

Seal on nii ühte kui ka teist, aga põhiliselt on nad lähtunud sellest, kuidas oli nakatumine. Nii et esimene laine lõppes ära kuskil mais-juunis 2020, ma peast neid kuupäevi ei mäleta, aga dokumendis on need olemas.

2020. aasta mai keskel võeti piirangud maha.

Kuskil seal lõppes esimene laine, teine hakkas minu parima mälu järgi pihta septembris 2020 ja kestis kuni 2021. aasta kevadeni. Nii et selle algse Wuhani tüvega nakatumine ei olnud veel ära lõppenud, kui alfa tüvi tuli peale. Aga selles ei olnud midagi imestamapanevat, sest me läksime teise lainesse nii, et Mandri-Eestis oli meil antikehadega üks protsent inimestest.

Ja vaktsiine ei olnud.

Ei olnud, mitte midagi ei olnud. Seega Mandri-Eestis oli antikehadega üks protsent ja Saaremaal kuus protsenti. Me kõik mäletame kevadet 2020, kui kõigil oli tunne, et oleme ära põdenud, aga tegelikult oli kuus protsenti. Rootsis oli natuke rohkem, neil oli 11-12 protsenti, mis oli ka nende jaoks väga suur üllatus. Nemad mõtlesid, et vähemalt veerand elanikkonnast on põdenud, aga ei olnud.

Me läksime sügisele vastu, mis hakkas algse Wuhani lainega ja mille asendas alfa viirus. Meie esimene tõeline tipp hakkaski tekkima sügisel 2020 – kui vaatame suurt pilti, siis seda kevadist nupukest ei olegi seal näha. Nakatumine hakkas tõusma 2020 sügis ja läks edasi kuni 2021 kevadeni. Tõeline tipp tekkis kuskil vabariigi aastapäeva paiku, kõige suurem nakatumine oli märtsi algul, kus rakendati ka piiranguid. See on diskussiooni koht, kas nakkuskõver oli juba languse teel ja rakendati piiranguid.

Graafikuid vaadates pigem tundub, et oli languse teel.

Kui me tahame väga korrektsed olla, siis tipp oligi 11.-12. märtsil, kus piiranguid rakendati. Seejärel tuli meil 2021. sügise tipp. Kui te ütlete, et vaatasite Rootsi andmeid, siis neil seda ei olnud. Ka Taanis ei olnud.

Aga Lätis oli erakordselt kõrge.

Minu selgitus sellele on, et 2021. aasta suveks oli Rootsi, Taani ja Inglismaa riskigruppidest 90 protsenti vaktsineeritud ja nemad seda sügisest tippu ei näinud. Meil oli maksimum 70 protsenti riskigruppidest vaktsineeritud.

Kui oli 2021. kevadine tipp, jäid meil piirangud hiljaks ja kui meil oleks sügiseks olnud hooldekodudes ja üldse kõik eakad vaktsineeritud, siis poleks meil võib-olla sügist tippu olnud. Ja kui omikron-laine tuli, siis oli 2022. aasta kevadel niisugune nakatumine, mida keegi polnud näinud. Aga kui me vaatame haiglaid, siis 2022. aasta kevadel oli haiglates, ja mis veelgi olulisem, kolmanda astme intensiivravis sisuliselt üksikud haiged. On väga selge, et omikron muutis mängu.

Kuidas tänase teadmise põhjal on, kas see viirus pääses lahti laborist või tuli nii-öelda loodusest?

No õige vastus on, et väga suure tõenäosusega tuli viirus loodusest. Et tegu ei ole laboris toodetud viirusega.

Ma ei küsinud seda.

Jah, te ei küsinud seda ja vastuseks ütlen, et viirus tuli loodusest. Nüüd on küsimus, kas viirus tuli loodusest seal Wuhani elusloomaturul, hüppas kellelegi...

Viiruse RNA-d on leitud mitmete müügilettide pealt, aga ei ole selget üle hüppamise momenti, vaheperemeest me ei tea. SARS-1-ga oli meil vaheperemees väga selge –  need olid tsiibeti kassid. Otse ju inimene nahkhiirtega koos ei ela ja nahkhiire liha ei ole ka tohutult söödav, isegi Hiinas mitte. Nii et see vaheperemees on teadmata ja ilmselt jääbki teadmata.

Wuhani labor kindlasti uuris ja kogus viiruseid, seal need viirused olid või nakatus keegi laboris. Ega niisugused õnnetused pole olematud, et see ei ole lõplikult selge. Mõlemal poolel on pooltargumendid ja on vastuargumendid. Meil teadlastena on väga oluline siiski arvestada, et niisugune laborileke on võimalik, laborireeglid vaadatakse järjekordselt üle.

Kui teie viirusi tundva inimesena vaatate seda konkreetset viirust, mis meil alguses kogu seda haigust, surma ja hirmu põhjustas, siis kas seal on midagi inimese poolt muudetud?

Ei ole mingit põhjust, et niisugune viirus ei või looduses tekkida. Ma ei ole nii hea baasviroloog, aga see, mis ma olen lugenud, siis kõik ütlevad, et siin ei ole mitte midagi niisugust, mis looduses tekkida ei või.

Aeg-ajalt jälle kerkib see teooria üles, et see on inimese tehtud viirus, aga see on ikkagi ümber lükatud. Päris ümber lükatud ei ole, kuidas looduslik viirus inimesele sai – see fakt ei ole väga selge. Aga selle on enamik väga kõrgetasemelisi virolooge ümber lükanud, et see on inimese poolt manipuleeritud viirus.

Kui ma ajakirjanikuna vaatan oma, peab vist ütlema kolleegide tööd Hiinas, siis ma ei usu ühtegi sõna, mis nad kirjutavad või räägivad, mitte, et mul hiinlaste vastu midagi oleks, aga Hiina on kommunistlik diktatuurirežiim, põhimõtteliselt on seal asjad kordades hullemad, kui olid Nõukogude Liidus 40 aastat tagasi –ajakirjanikud olid lihtsalt oma töö pärast sunnitud igapäevaselt valetama.
Kas teie teadlasena usute, et Hiina teadlased räägivad tõtt või saavad tõtt rääkida?

See on hea küsimus. Ega ei ole nii, et ajakirjandusest keegi midagi ei usu ja muu riik on täiesti korras. See on ebaloogiline.

See on täiesti võimatu, ka nõukogude teadus valetas igal sammul.

Mina olen ka nõukogude ajal teadust teinud ja ma sain väga kiiresti aru, et selleks, et valetada, pead sa olema kohutavalt tark, aga kohutavalt tarku inimesi on väga vähe. Valel on ju lühikesed jalad, et kui sa oled valetaja, siis sa pead palju ette nägema ning vale tuleb väga kergelt välja, tõtt rääkida on alati palju kergem.

Aga Hiina teadlased on selle loodusest saadud viiruse näol juba valetamisega vist vahele jäänud?

No mitu Maailma Terviseorganisatsiooni inspektorite delegatsiooni on jäänud...

... üsna juurdepääsuta ühelegi reaalsele allikale.

Jah, ühed viidi muuseumisse ja teised said ülemustega kohtuda. Ja need olid inimesed, kes töötavad igapäevaselt laboris ja kes saaks laborisse jõudes ka aru, mis seal toimub. Nii see asi on, aga keegi ei ole suutnud ka ära tõestada, et Hiinas midagi valesti tehti ja ma kardan, et see jääbki meil teadmata.

Mina võtan seda õppetunnina – kõik need laboriprotseduurid, mitte ainult Hiinas, vaid igal pool, ka Eestis ja Lätis ja Inglismaal peavad olema väga ranged, et ükski mikroob ei satuks ühiskonda.

Kui me juba Hiinast räägime, siis kuidas läks niimoodi, et vaba maailma riigid ja ühiskonnad, kus on õigusriik, olnud aastasadu vaba ajakirjandus, demokraatia ja kõikvõimalikud isikuvabadusi puudutavad garantiid, võtsid selle viirusega võitlemisel üle Hiina totalitaarsed võtted – kõik need lockdownid, kohustused, sundused ja piirangud kuni meedia allasurumiseni.

Mul on sama küsimus, nagu teil. Juba kolmandat või neljandat aastat ma küsin peaaegu iga päev seda küsimust, et kuidas see ikka niimoodi juhtus. Mingeid seletusi võib ju olla, et see Hiina esialgne edu, esialgne viirus oli kehvasti leviv,...

Mis ei pruukinud muidugi tõsi olla. Võib ma räägin ühe nalja?

Nalja võib alati teha.

Üks mu tuttav töötas Maailmapangas ja tegeles eri riikide makromajanduslike näitajatega. Temale meeldis alati näidata graafikut, kus oli Hiina sisemajanduse koguprodukti (SKP) muutus üle aastate. Ta pani sinna aeg-ajalt kõrvale mõne tavalise vaba riigi SKP muutuste näitaja. Kahe graafiku erinevus oli selles, et kui vabade riikide SKP oli sama sik-sakiline nagu need koroonanumbrid oma suurte kõikumistega, siis Hiina graafik oli lauge, sirge ja ilma eriliste üllatusteta. Miks ma peaksin uskuma Hiina koroonanäitajaid, kui me teame, et näiteks oma majandusnäitajate kohta lihtsalt valetatakse?

No miks mina neid usun – isegi Hiina ei olnud nii kinni, et asjad ei leki sotsiaalmeediasse, et kui inimesed oleks ikkagi massiliselt surnud. See on ka loogiline, et nakkushaigused ei kulge laugete kõveratega, nad kulgevad lainetena – mõnikord on rahulikum meri, mõnikord tormine, aga lainetena nad kulgevad. See Hiina esimene laine – kui sa paned inimesed tubadesse kinni, inimesed ei kohtu omavahel, siis viirus levida ei saa.

Keevitad uksed kinni ja probleem lahendatud!

Keevitad uksed kinni ja sul oli see probleem esialgu...

Aga kuidas meie Euroopas, Saksamaal, Suurbritannias, Hispaanias, Prantsusmaal, õnneks küll mitte Eestis, hakkasime samuti inimesi tuppa luku taha panema?

No Itaalia tegi ehk ühe vea, ja meid ju mõjutas Itaalia palju, Hiina on kaugel. Mida Itaalia tegi, mida meie ei teinud – pani kõik PCR-positiivsed haiglasse ja haiglad said enne täis, kui sinna haiged jõudma hakkasid.

Ja mis tekitasid omakorda täiendavaid nakkuskoldeid.

Jah, need, kes ei olnud veel korralikult haiged, said haiglast nakkuse peale ja jäid haigeks. Ja muidugi on Itaalia hoopis tihedamalt asustatud kui meie oleme.

Ma ei oska öelda, mina ei käinud nendel koosolekutel, aga Martin Kadai on mulle korduvalt öelnud, tema käis kriisikoosolekutel, et enne koroonapandeemiat riikide lukku panekut polnud üldse laua peal, seda absoluutselt ei arutatud, ja siis äkki pandi.

Aga ma arvan, mis eurooplased kindlasti ära ehmatas, oli see, et viirus oli juba enne kohal, kui haiged hakkasid tulema. Haiglad täitusid väga kiirelt väga raskete haigetega. Ja Itaalia on muidugi hästi vana ühiskond.

Mis minu jaoks oli väga suur üllatus, et Euroopa ühtsus ei pidanud.

Piirid pandi kinni, inimeste liikumine keelati ära.

Itaalia haiglad olid puupüsti täis, Saksamaa on teatavasti kõige parema intensiivravi võimekusega riik, kui mitte maailmas, siis Euroopas kindlasti ning Saksamaal niisugust puhangut ei olnud. Saksamaa ja Põhja-Itaalia ei ole teineteisest väga kaugel. Niisugune abi oleks Itaaliale olnud tookord vajalik, mitte neid kaht vene epidemioloogi, kes seal kõndisid.

Kas võib öelda, et Rootsil ainus riik, kus poliitikud ei seganud ennast arstide ja tervishoiuametnike töösse või oli Rootsi ainus riik, kus poliitikud mingil põhjusel ei saanud asjadest aru?

No seda ma ei taha arvata, et Rootsi inimesed ei saanud aru. Aru said kõik, aga minu arusaamist mööda takistab Rootsi põhiseadus riigi täielikult lukku panemist.

Samasugune põhiseadus kehtis ka veel, ma arvan, kümnetes Euroopa riikides, kus seda põhiseadust siis suvaliselt rikuti.

Teine asi – Rootsi valitsus usaldas oma epidemiolooge, aga Rootsi epidemioloogid olid ka maailma A+ klass: Tegnell, Giesecke. Ammu enne koroonaviirust olid nad väga kõrgelt respekteeritud, väga kogenud, väga hea tiim: üks karjääri lõpetav, teine karjääri tipus olev. Teineteist nad toetasid ja poliitikud neid tõesti usaldasid.

Kõik on vigu teinud, sealhulgas Rootsi. Vaatasin Rootsi andmeid, ma kardan, et meie ühiskond ei oleks Roosi esialgseid suremuse kõveraid üle elanud. See läks väga kiirelt üles, püsis väga kõrgel tasemel.

Need olid hooldekodud?

Mitte ainult. 2020. kevadel oli Eesti suremus Rootsist kümme korda väiksem.

Tõsi, aga kokkuvõttes olime kõrgemal.

Me ei teadnud keegi ette, võisime arvata, et lõpuks suremus ühtlustub, aga me kindlalt seda ei teadnud.

Oli ka erinevaid teooriaid, ka Euroopa riike, kes tahtsid null-strateegiaga minna ja need ei olnud rumalad inimesed. Mul on paar sõpra, kes ütlesid, et miks me ei läinud null-strateegiaga.

Te mõtlete null-strateegia all mida?

Et me ei talu ühtegi viirust.

Et paneme kogu ühiskonna kinni?

Et teemegi nii nagu Hiina tegi. Hiinal oli null-strateegia. Meie teadusnõukojas arutasime ja otsustasime väga varakult, et me ei lähe null-strateegia peale, me lähme viirusega koos elamisega.

Kas teadusnõukogus oli mõni inimene, kes arvas, et peaks piltlikult öeldes uksed kinni keevitama?

Ei, mitte ühtegi. Oli kogu aeg see ideoloogia, et elame viirusega koos nii hästi kui võimalik.

Tulles Eesti juurde, siis ma jagaksin kriisiperioodi kaheks. Esimene periood oli 2020. aasta jaanuarist kuni maini, kus kehtisid ka mõned väga hullumeelsed piirangud saartele ja mida tagantjärele pole Eestis korratud ning mida valijad võiksid poliitikutele andestada, kuna keegi tõesti ei teadnud, milliseid tagajärgi viirus kaasa toob. Aga alates 2020. aasta sügisest teadsime me viirusest ikka päris palju. Ja siis tehti inimeste autonoomiale veel rangemini töötavaid piiranguid ja sundusi, mis samas 2020. aasta kevadel veel ei kehtinud.

Jah, 2020. kevad – olen väga nõus, et meil oli piiranguid vaja selleks, et saada aru, millega on üldse tegemist. Et kas või meie haiglaid ette valmistada, teha ravijuhiseid, mingisuguseid käitumisreegleid.

Ma olen nii palju sellest pandeemiast küll õppinud, et piiranguid lihtsalt piirangu pärast kehtestada ei ole mõtet, piirangud tuleb kehtestada selleks, et nende ajal toimuks midagi. Esimeste piirangute ajal, mis Jüri Ratase valitsus kehtestas, valmistusid haiglad, tehti kriisistaabid, ravijuhised, valmistati kõik ette – toimus väga palju tegevusi.

Kui me räägime järgnevatest piirangutest, siis seal ma teeksin vahet, kas meil on vaktsiin või ei ole vaktsiini. 2021. aastal me küll teadsime sellest viirusest, aga ma ei ütleks, et me oskasime teda vältida.

Ja mis 2021. aastal veel juhtus, oli see, et viirus hakkas paremini levima. Meie ühiskond oli endiselt ilma antikehadeta, meil oli natuke vaktsiini, aga seda jätkus väga vähestele. Õnneks suutsime hooldekodud varakult ära vaktsineerida, 2021. kevad oleks võinud veelgi hullem olla. Et ainuke relv viiruse vastu oli endiselt ühiskonna lukustamine, ma räägin 2021. kevadest, kus olid piirangud veel näidustatud. Edaspidi jah, olen teiega nõus, et olid vaktsiinid, 2021. sügisel oli vaktsiine piisavalt kõigile, kes soovisid.

Ma ei ole mitte ühtegi uuringut näinud, mis näitaks, et vaktsiinid ei kaitse raske haiguse ja surma vastu. Kõik uuringud näitavad, ükskõik, kas need on Eestist, Itaaliast või mingid suured ülemaailmsed uuringud.

Mul on kõrvalt vaadates jäänud üks suur küsimus, millele ka terviseameti ülevaatest vist vastust ei saa – miks me ei ole põhjalikult auditeerinud Eesti suurte haiglate tegevust? Nagu te ütlesite – tõepoolest oli Eesti meditsiinisüsteem väga hea, väga võimekas, inimeste suremus hoiti suures osas ära, kõik töötasid, kõik said aru, millega nad tegelevad lõpuks. Aga haiglate juhtimine jättis küll mulje, et paljud juhtidest ei ole elu sees mitte midagi juhtinud – ühtegi ressurssi ega kollektiivi, teinud ühtegi plaani. Kuigi ma ei usu seda, nad on ju pikaajalise juhtimiskogemusega, aga kõrvalt paistis olevat tegemist täieliku Browni liikumise ja paanikaga. Tõesti tundus vahel, et tahaks minna ja mõnda haiglat ise pisut juhtida. Kas kunagi tuleb mingi audit?

Meil on väga professionaalsed haiglad, selles ma olen absoluutselt veendunud. Mari-Anne Härmaga (endine terviseameti peadirektori kohusetäitja - toim.) asju arutades tuli samal ajal idee, et teeme haiglate asja veel eraldi.

Kas see tuleb siis?

No ma loodan, et tuleb.

Haiglate juhtimise audit?

Ennekõike juhtimise. Aga mina ei ole juhtimise ekspert ja mul on juhtimist väga raske hinnata. Saan hinnata viiruse ja meditsiini seisukohalt, aga meil kõigil tekkis sama idee, et haiglate kohta võiks olla veel eraldi üks raportikene või raporti poeg või audit või kuidas seda nimetada.

On veel teisi asju, mis vajaksid võib-olla eraldi sisse vaatamist. Kasvõi suremus. suremuse kohta on küll üks magistritöö – mis on samm õiges suunas. Aga meil on vaja aru saada, miks see liigsuremus tekkis.

Kas ravimitel, mis lõpuks Eestisse jõudsid – ikkagi väga hilja, valdavalt alles 2022. aasta lõpus, 2023. aasta alguses – oli mingisugust otsustavat mõju sellele, kuidas ühiskond nakkushaigusega toime tuli?

Koroonaviiruste vastast ravimiplatvormi ei olnud. Miks jõudsid vaktsiinid nii kiiresti turule, sisuliselt aastaga, oli ju see, et platvorm oli valmis – kui viiruse genoom oli selge, tehti ka uued vaktsiinid. Ravimite jaoks aga sellist platvormi ei olnud. Esimesed uuringud olid vanade ravimite ümber hindamine: deksametasoon, asitromütsiin, ivermektiin, remdesivir.

Olemasolevad ravimid mingite teiste haiguste ravis?

Jah, inglise keeles on väga ilus termin repurposing.

Teiseks otstarbeks kasutamine?

Jah. Iga inimene ju teab, et Viagrat ei toodetud selleks, milleks teda kõige rohkem müüakse. See oli südameravim, aga leiti ka muu kasutus.

Kohe hakati ka selle viiruse vastaseid ravimeid välja töötama, hakati uuringuid tegema. Ravim, mis tõesti näitas, et ta töötab hästi, on viirusevastane, on Paxlovid. Aga siis oli jah juba hilja.

Kui me mõtleme, mis see haigus oli – ega viirus ise ei olnud väga kuri, aga meie organism reageeris üle. Mitte ainult riigid ei reageerinud üle, ka inimese organism reageeris üle. Et seda väikest viirust ära tappa, ei olnud vaja nii tugevalt immuunsüsteemi käivitada, mida viirus paraku tegi.

Viirusvastaste ravimite kõige suurem potentsiaal on, kui neid hakata varakult kasutama, kui esimesed haigussümptomid tekivad, sest siis on reeglina viiruskoormus kõige kergem ja on lootust midagi hävitada.

Remdesiviri kohta oli nii ja naa – ühes uuringus töötas, teises mitte.

Seda kasutati ka Eestis?

Jah. Remdesivir oli sel ajal ainuke. Et midagi pidi kasutama ja kliinilistest uuringutest olid teatud haigegruppidel head tulemused.

Paxlovidi kohta on raske öelda, sest sel ajal, kui ta jõudis turule, oli raskete haigete hulk jäänud väiksemaks. Teadlaste ringkonnas on praegu teema, et me peame tegema platvormid valmis, et kui järgmisel korral midagi niisugust tuleb, saame kohe startida. Mitte kõigepealt treenida ja siis hakata startima.

Aga see olemasolev ravim ivermektiin, mille suunal on osade teadlaste poolt palju kurja suhtumist – küll on seda nimetatud hobuseravimiks ja milleks iganes. Samas kasutati seda paljudes riikides, ma arvan, et pädevate arstide poolt. Mina selle tulemuslikkust hinnata ei oska, aga ma ei usu ka, et Ameerika Ühendriikide erameditsiinis töötavad inimesed tahavad oma patsientidele halba. Kuidas sellega on?

Eestis õnneks nii hulluks olukord ei läinud, aga Ameerikas hakkasid inimesed veterinaarapteekidest ostma hobuse- ja lambatablette teadmata või tähele panemata, et need ei ole nii puhastatud nagu inimeste tabletid.

Aga kas ta koroona suhtes töötas?

Kui on tehtud korralikud juhuvalimiga või randomiseeritud topeltpimedad uuringud, siis ivermektiin ei ole töötanud. Kui uuringud on omavahel kokku pandud või tehtud metaanalüüsid, siis ka seal ei ole töötanud. Need on publitseeritud väga heades žurnaalites, neid on ECDC (European Centre for Disease Prevention and Control) ja FDA (Food and Drug Administration) eksperdid vaadanud. Tavainimesel ei ole ligipääsu sellele, mida pole publitseeritud, aga ravimiametid saavad nendele andmetele ligi.
Väga selgelt on näidatud, et ivermektiin koroonaviiruse vastu ei tööta.

Kas nende inimeste ja arstide häbimärgistamine, kes ivermektiini kasutasid, oli kuidagi põhjendatud?

Igaüks, kes meist arstivande annab, ütleb kõigepealt, et ära tee kahju. Arsti esimene reegel ei ole, et tee inimesele head, arsti esimene reegel on, et ära tee kahju. Kui ravimil on väga marginaalne toime, aga tal on tõsised kõrvaltoimed, siis mina mõtlen mitu korda, kas see ravim on näidustatud.

Nüüd inimeste häbimärgistamine... See on hoopis teine asi.

Te olete nüüd ka riigikogu liige, seepärast ma küsin seda.

Ehkki ma ei poolda ilma näidustusteta ravimite andmist kaugeltki mitte, peame ka nendest inimestest aru saama – nemad olid ka erakordses olukorras. Ega need inimesed ei läinud oma haigeid nimelt kahjustama, nad tahtsid ju head teha. Ja mingi väga halva disainiga uuringus võib ravim isegi töötada.

Kui vaatame teiste suurt ühiskondlikku tüli ja vastuseisu tekitanud asjade peale, siis ka Eestis on kaks sunduslikku asja. Esmalt maskikohustus, mis meil esimese laine ajal puudus, aga alates 2021. aastast üsna jõhkras vormis tuli. Ja teiseks vaktsineerimine, mis ei olnud küll Eestis ametlikult kohustuslik, aga kui sa tahtsid teatud valdkonnas ühiskonnas osaleda, tööd teha, siis oli ta paratamatu, möödapääsmatu, võiks öelda, et ikkagi sunduslik. Kui me alustame maskidest, siis kas tänaste teadmistega tagasi vaadates olid maskid mingil moel abiks? Kas maskikohustus oli abiks?

See viirus muutus pandeemia jooksul. Mitte ainult inimesed, ka viirus muutus. Mis meil jäi pandeemia eri etappidel defineerimata – kellega või millega me võitleme? Esialgu kümneprotsendiline suremus, inimesed intensiivravis, rasked järelnähud, uus viirus – mitte midagi meil selle vastu ei ole. Väga tõsine olukord. Sellises olukorras on mitmedki meetmed rohkem näidustatud, kui ütleme 2023. aastal, kui viirus küll levib laialdaselt, aga enam rasket haigust ei põhjusta, eriti neil, kes on vaktsineeritud.

Kohustus on alati väga raske. See, et maskid üldse ei tööta, öelda ei saa. Maskid töötavad teatud tingimustes ja see sõltub olukorrast – kui suur on viirusekoormus. Mina isiklikult kohustuslikke maske ega midagi kohustuslikku ei poolda, ka kohustuslikke vaktsineerimisi mitte – kõige parema ja õigema otsuse teeb inimene ise.

2022. aastal oli meil 10 protsenti inimestest PCR-positiivsed. Seireuuring näitas, et iga kümnes inimene võis teist nakatada, omaette küsimus on, kui palju nakatasid vaktsineeritud ja ilma sümptomiteta inimesed. Aga sellel ajal, kui inimene on halvasti ventileeritud ruumis, tal on veel kas kopsuhaigused või on ta ise immuunpuudulik – see inimene peaks panema maski ette oma tervise kaitseks. Olukordades, kus viirust on väga vähe, kas seda on tarvis...

Pigem siis ei ole.

Ma usun, et inimesed on väga targad. Inimene oskab ise teha kõige õigema otsuse. Kui ma alles koroonaviirusest paranesin, siis ma ei nakata kedagi, vaevalt, et ma ise ka nakatun – see on ebaloogiline.

Aga ma tean ka inimesi, kes ei olegi põdenud, aeg-ajalt keegi ütleb mulle, et mina ei ole kordagi põdenud. Kui see inimene on eakas ega ole kordagi põdenud ning on veel mingid olulised kaasuvad haigused...

Ei maksa riskida.

Ei maksa.

Ka see üks protsent võib olla oluline.

Jah.

Aga kui vaktsineeritud inimesed lähevad hästi ventileeritud ruumi ühisfotot tegema ja panevad foto jaoks maskid ette, kuidas seda kirjeldada?

No ja pärast võtavad ära. Vaat see on show, see on mäng. Kui meil on üritus ja kõigil on maskid ees ning siis tehakse pilt, võib-olla siis ei ole õigustatud, et me võtame pildi jaoks maski ära, kui just inimese nägu ei ole vaja näha. Aga vastupidine olukord ei ole vist väga... Ma saan aru, millele te viitate.

Mida me sellest kokkuvõttes peaksime nüüd meeles pidama, mida õppima?

Kõige esimene järeldus on see, et me elame globaalses maailmas ja väikese riigi otsused sõltuvad suuresti sellest, mida teised teevad. Seda ühelt poolt.

Aga teiselt poolt ma olen väga selle vastu, et tehakse mingisugune kogu Euroopa ühine reegel, et paneme maskid ette. Maskid ei ole võib-olla kõige parem näide. Aga testimine on väga hea näide, antikehade arvestamine. Ei ole ühtegi infektsioonihaiguste spetsialisti, kes ütleks, et antikehad ei näita viirusega kokkupuudet. Muidugi näitavad. Aga kuna see Euroopa masin läheb nii aeglaselt, siis ma ei poolda, et Brüssel ütleb meile, kuidas järgneva pandeemiaga hakkama saada.

Mulle väga meeldib Kersti Kaljulaiu ütlus, et igal linnul on oma laul ja selles pandeemias on ka igal linnul oma laul. Esiteks on meie ühiskond hoopis teistmoodi kui Itaalia ühiskond. Teiseks on oluline, kui meie teeme nii, Itaalia naa ja Rootsi veel kolmandat moodi, siis me saame pärast öelda, et see töötab ja see ei tööta. Kui teeme kõik ühtemoodi ja kui see on juhtumisi vale, siis me ei saagi teada, et see on vale. See on kindlasti üks õppetund, aga seal on väga-väga palju teisi õppetunde ka.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.