X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Maarja Vaino: kogu ühiskond peaks olema õpetajate selja taga

Foto: ERR/ Ken Mürk

Toompea näib asuvat kõrgusel, kuhu viisakas jutt välja ei kosta. Õpetajate streik peaks nüüd väheke valusamalt selgeks tegema, milliseks kujuneb olukord, kui päriselt midagi ette ei võeta, sedastab Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.

Esmaspäeval algas Eestis õpetajate streik. Sellega seonduvalt on olnud palju segadust, kord on ebamäärane, kas streik üldse algab, kord see, kaua streik kestab, kord see, kes üldse tohib streikida. Sõna on võtnud ka poliitikud, ühiskonnategelased ja lapsevanemad, kes on streiki tauninud, sest nii jääb lastel haridus saamata ja lapsed järelvalveta.

Jutt, et õpetajad on pahad, sest lapsed ei saa streigi tõttu sooja sööki ja ettenähtud koolitükke õppida, tundub mulle päris kentsakas. Mis õieti on seesuguse streigi mõte? Jah, ennekõike lihtsalt nõudmine, et valitsus täidaks oma lubadusi. Elementaarne!

Ei saa olla nii, et enne valimisi tehakse suure suuga suured linnad, pärast ei tehta käega aga kärbsepesagi. Esmane ja igati õigustatud nõue on see: mida lubasite, seda ka tehke. Sest on ju loogiline mõelda, et kui teie, s.t valitsus, s.t riik ei pea oma lubadusi täitma, miks peavad siis kõiki oma kohustusi täitma kodanikud, sealhulgas õpetajad? Streik näitab ilmekalt, mis võib hakata riigis toimuma, kui kõik ühiskonnas oma rolli täitvad inimesed ja institutsioonid hakkaksid käituma samamoodi, nagu seda antud juhtumi puhul on valitsus võtnud teha õpetajatega.

Laiemalt on streigil ju veelgi põhjusi peale poliitikute valetamise. Neist kõige olulisem on appikarje: olukord õpetajate järelkasvuga on katastroofiline! Juba praegu ei ole õpetajaid piisavalt ja see on minu meelest selle streigi kõige tõsisem sõnum.

Kõik lapsevanemad ja teised murelikud, kes panevad pahaks, et paar päeva jääb lastel kool ära, peaksid mõtlema just sellele: praegu kestab õppimises katkestus tõenäoliselt paar päeva või veidi kauem, aga kui hariduspoliitikas midagi ei muutu, siis jääbki lastel tarkus saamata, sest ühel hetkel polegi enam neid, kes koolis õpetaks. Kui suur on hariduskriis siis ning kelle peale siis pahane olla?

Muidugi võib tulevikus ette kujutada ka olukorda, kus õpetajaid hakatakse kooli suunama nagu tsaari ajal sõjaväkke: kutsutakse küla noored kokku ja kes tõmbab kõige pikema tiku, on määratud 25 aastaks õpetajaks. Kuidagi tuli ju mehed sõjaväkke saada, kuidagi tuleb ühel päeval ka õpetajad kooli saada.

Nali naljaks, aga just sellele, et ka tulevikus oleksid meil koolid, kus töötavad asjatundlikud õpetajad, streigiga ju tähelepanu juhitaksegi. Kriitilisest olukorrast on räägitud juba pikki aastaid, kirjutatud on sadu asjatundlikke artikleid, tehtud pöördumisi, peetud ümarlaudu. Mingit kasu ega tulemust ei ole sellel olnud.

Toompea näib asuvat kõrgusel, kuhu viisakas jutt välja ei kosta. Streik peaks nüüd väheke valusamalt selgeks tegema, milliseks kujuneb olukord, kui päriselt midagi ette ei võeta. Ilma õpetajateta kooli on siiski raske ette kujutada. Sel nädalal saab minna oma silmaga üle vaadata, milline näeb välja kool, kus õpetajaid ei olegi.

Sealjuures on "õpetajate järelkasvu puudumine" omalaadne eufemism, mis varjab endas tegelikult kobarprobleeme. Loetlen mõned sellest kobarast: kaasav haridus, individuaalsed õpirajad, õppekavade sisu hajumine, oma lapsele tippklassi teenindust nõudvad lapsevanemad jne.

Mingil juhul ei tee õpetajate elu lihtsamaks ka värske nn ühtse kooli juurutamine, mis näeb eestlasi ja venelasi õppimas samas klassis vaatamata keeleoskuse tasemele. Lootuses, et just nii saavad vene emakeelega lapsed eesti keele paremini selgeks. Et õpetaja peab hoopis oma juttu pidevalt tõlkima või sootuks võõrkeeles õpetama, et eestlastest lapsed ei saa keskenduda õppimisele, vaid peavad vägisi keelekümblustunnis osalema, et kokkuvõttes kulub õpetaja energia mahajääjate abistamisele, on muidugi järjekordselt õpetaja isiklik mure. Ja tundub, et see õpetaja on kõigest nii väsinud, et ta ei jaksa sellest isegi avalikkusele kurta. Eriti ei taha ka, sest "tal on ju kolm kuud puhkust", mis ta hädaldab?

See, et õpetajast on saanud mingi koormaeesel, kelle turjale võib laduda aina raskemat koormat ja keda võib sealjuures koheldagi natuke nagu eeslit, on selgelt ületanud taluvuse piirid. Ainult see, et meie õpetajate enamus on intelligentsed ja vastutustundlikud inimesed, kes tahavad teha oma tööd ega taha n-ö tühjast tüli teha, on siiani asjad käigus ja vaka all hoidnud. Aga eks ütleb ka laulusalm: ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Jaa! Jaa! Jaa!

Kes tahab, et tema lapsel oleks ka tulevikus võimalik õppida heatasemelises eesti koolis, peaks igal juhul toetama õpetajaid nende streigis. Et selles bifurkatsioonipunktis, mis määrab meie kooli tuleviku, oleks vähemalt meie taotlus olnud õilis.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: