Õpetajate palgasurve valguses on päevakorda kerkinud haridusreform. Sellega kaasneb nutulaul, et koolide rahastus on keeruliseks läinud ja süsteem on kuidagi segane. Kui keegi peaks endale otsa vaatama, siis on see riik, toosama riik ise. Just riik on selle keerukaks disaininud. Aga näpuga tahetakse ka omavalitsuste peale näidata.

Teadupoolest rahastati kõiki koole pikka aega puhtalt kohalike omavalitsuste eelarvest. Riigi tugi oli seal küll natuke olemas, aga see tuli üldisest riigi tasandus- ja toetusfondist. Üldine põhimõte oli, et iga vald toitku oma sandid ja koolitagu oma lapsed.

See olukord oli mitmes mõttes ebaõiglane. Olen isegi Kuressaare hariduse abilinnapeana seda süsteemi kritiseerinud. Nimelt oli Kuressaares koolis käivate laste suhtarv kogu elanikkonda toona palju suurem kui mitmes teises võrreldavas linnas. Kulud olid suuremad ja tulu lõikas riik.

Siis tuligi aeg, mil riik koolid "poolriigistas" ja võttis õpetajate palgaraha enda kanda. Tehti udupeen arvutustabel, mille alusel iga kool sai oma palgaraha. Aga sellelgi oli oma häda. Jäigana ei võimaldanuks see omavalitsusel üldse teha oma hariduspoliitikat ehk anda näiteks suurema ja "ökonoomsema" kooli raha teisele, väiksemale.

Jäikus likvideeriti, raha jagamise alus jäi aga paika. Nii olid vahepeal ajad, mil nii mõnigi kool nägi, et riik on arvestanud neile palgaraha rohkem, kui seda koolini jõudis. Jälle oli süsteemis pinge sees. Siis muudeti valem selliseks, et omavalitsus saab riigilt raha üldsummana.

Samal ajal hakkasid haridusmaastikul puhuma uued poliitilised tuuled. Riik otsustas rajada riigigümnaasiumid ja võtta need täielikult enda ülalpidamisele. Omavalitsused, mis nõustusid riigigümnaasiumide loomisega, said vastutasuks põhikoolide remondiks raha. Irvhambad nimetasid seda koguni riiklikuks altkäemaksuks.

Jah, see oli euroraha ja anti "betooni" panemiseks. Betoon on siin muidugi vale väljend, sest betooni pole selle eest valatud. Ei teinud omavalitsused selle eest uusi maju, vaid renoveerisid koolide olemasolevat taristut, nagu elektrisüsteemid, ventilatsioon, majade soojustus. Kes sellisest rahast keeldunuks, olnuks lausa veidrad.

Detsembrikuises usutluses ütles haridusministrile nõu andma kutsutud Jaak Aaviksoo, et, "Kohaliku omavalitsuse eesmärk on saada see tükk (loe :investeering – JP) endale kätte ja teha nii äge, kui võimalik. See pole ju tema oma raha! Sisuliselt on see kiri jõuluvanale: teeme kooli, võimla, teeme ujula ka juurde, teeme veel osaühingu ka juurde, saab seal õhtuti veel midagi muud korraldada.". Aaviksoo tõdes samas, et annaks nüüd pigem praeguse õpetajate palgaraha omavalitsuste kätte ilma kohustuseta seda raha ainult õpetajatele palkadeks maksta ja vaataks, mis saama hakkab. Umbes sama jäi kõlama ka ETV saates "Impulss".

See, et raha on vahepeal palju hoonetesse pandud, ei saa ega tohi õpetajate palgaraha kuidagi mõjutada. Nagu Aaviksoo ka ise viitas, oli see euroraha ja seda poleks saanud pehmeteks asjadeks kasutada. Ning betoonivalu käis peamiselt riigigümnaasiumide rajamisel. Omavalitsused poleks neid ju ehitanud. Või kui oleks, siis mõned. Samuti ei remondita koole igal aastal ja see on ikkagi pikem investeering.

Tulgu see uus haridusreform milline tuleb, peaasi, et katus pealt ära ei sõida. Katus sõidab aga tavaliselt siis, kui eesmärgiks on mingi poliitiline kinnisidee, olgu see siis rahvuslik lennufirma, mingi hoone, sammas või rändrahn. Siis küll raha enam ei loeta.

Ilmselt peame tõdema, et totaalne riigigümnaasiumide rajamise buum oli üks selline lennukas mõte, mis ka katuse pealt viis. Eriti viimases otsas. Kui Kuressaare sulges koos riigigümnaasiumi tulekuga kaks munitsipaalgümnaasiumi, siis peale seda on mitmes kohas betooni valatud munitsipaalkoolide vahele ja neile lisaks.

Mis kõiki neid protsesse ühendab ja iseloomustab? See, et mida kaugemal on otsustajad, seda rohkem on raiskamist, seda enam on näpuga näitamist ja paraku ka vigu.

Tegelikult ma eksin. Kuldne on kesktee. Minevikust leiame näiteid, kuidas väikesed omavalitsused on piirsituatsioonis teinud riigi rahaga kahtlase väärtusega investeeringuid. Piirsituatsioon on olukord, kus kooli olemasolu ripub juuksekarva otsas ja uhkem maja loob illusiooni, et olukorda annab veel päästa.

Omavalitsus peab olema nii suur ja tugev, et näeb ka suuremat pilti. Maakonna tasandil see toimus. Ainult käed olid lühikesed. Ja kokkulepped, kui need on sõlmitud, peavad pidama.

Vanasti käisid kirik ja kool ühte jalga ja nii ühest kui ka teisest on õppida. Gotlandi saar on täis muinaskirikuid. Kui kogudused jäid väikeseks, oli oht, et saare pärlid kustuvad ja lagunevad. Koos omavalitsusreformiga lepiti kokku, et igal aastal tehakse korda üks või kaks kirikut. Neid oli aga saarel kokku 92 ja ootejärjekord oli ligi 40 aastat. Investeeringute nimekiri pidas siiski raudselt paika ja kui üks kogudus väitis, et nende remondiks läheb 12 aasta pärast, siis nii see ka oli. Koolidega sama lugu. Kui on teada, millal remont tuleb, siis ei ole kohe ka nii hullu betoonihimu.

Miks omavalitsused on leiged? Samadel põhjustel, nagu õpetajad- riigi lubadustes ei saa enam kindel olla. Kui koolide rahastamine tuleb taas täielikult omavalitsuste eelarvesse, siis haridusse see raha juurde ei too. Riik ei saanud saneerimisega hakkama ja tahab nüüd probleemi omavalitsuste kraesse lükata. See on võimalik, aga ka riik ise peab kõigepealt aru saama, mida ta haridusest tahab ja palju see maksab. Alles siis saab ka omavalitsustega läbi rääkida.