Kuigi USA Kongress ei ole siiani heaks kiitnud enam kui 60 miljardi dollari suurust abipaketti Ukrainale, kinnitas Hussar intervjuus ERR-ile, et Kapitooliumil võetakse Ukrainas toimuvat täie tõsidusega ning töö kompromissi leidmiseks käib.

Mis oli see sõnum, mida Baltikumi spiikrid kohtumisel Johnsoniga rõhutasid?

Me jõudsime selle poole tunni jooksul rääkida väga paljudel teemadel, kuid loomulikult keskendusime peaasjalikult Ukraina aitamisele – sellele, mida Balti riigid on Ukraina aitamiseks teinud, mida USA on teinud ja mida tuleks veel teha, et Ukraina selle sõja võidaks.

Kohtumistel käisime läbi sellise teemade kolmikpaketi, mis hõlmas loomulikult Ukraina abistamist ja ka Venemaa külmutatud varade kasutusele võtmist. Vastavad eelnõud on nii Eesti parlamendi kui ka USA Kongressi menetluses ning ootavad peagi heaks kiitmist. Mõlemad ka sõnastasime, et sellega tuleb kiiresti edasi liikuda.

Veel rääkisime Venemaa ja Venemaa sõjakurjategijate vastutusele võtmisest. Ka see on äärmiselt oluline samm, mida valdav osa ka läänemaailmast toetab, aga mille osas tuleb astuda samme, et kõik need otsused oleks võimalik ka rakendada.

Mis meeleolud Kapitooliumil valitsevad, kui hästi seal tajutakse, mis Ukrainas tegelikult toimub?

Ma usun, et kõik, kellega me päeva jooksul rääkisime ja loomulikult ka Mike Johnson saavad suurepäraselt aru, millega on Ukrainas tegu, millist abi Ukraina vajab, mida me võiksime ühiselt teha, et Ukrainat aidata. Selles küsimuses on tunnetuslik konsensus olemas.

Ei vabariiklased ega demokraadid ei erine siin suuresti. Täna on küsimus valdavalt seotud sellega, et USA sisepoliitikas ei ole saavutatud kokkulepet ja see on kahjuks takistanud ka välispoliitiliste otsuste langetamist.

Räägitakse, et kõnelustele võiks kaasa aidata, kui Ukraina abistamise pakett eraldataks piirileppest. Kui reaalne see tegelikult on?

Spiiker Johnson tõesti arutles ka selle üle, et üks võimalus on lüüa lahku need eelnõud, mis käsitlevad migratsiooni ja Ukraina abipaketti, et neid oleks võimalik eraldi menetleda.

Aga ta ütles, et täna veel mingisugust otsust ja ka lahendust selles küsimuses ei ole olnud. Arutelud kindlasti Kapitooliumi künkal selle üle käivad. Ja ta ei välistanud, et see siis võib olla üks võimalus, kuidas sellest tänases punnseisus edasi liikuda.

Kuivõrd on siin märgatud Eesti ja ka teiste Balti riikide panust?  

Kõikidel kohtumistel, sealhulgas ka spiiker Johnsoniga, toodi iseäranis esile Eesti panust Ukraina aitamisel. See, et Eesti on 1,4 protsenti SKP-st andnud Ukraina aitamiseks, on muljetavaldav.

Loomulikult oldi väga rahul ka sellega, et nii Eesti kui ka Läti ja Leedu kaitsekulutused on kaugelt üle kahe protsendi taseme. Eestil 3,2 protsenti, Leedu jõuab varsti kolme protsendi peale ja ka Läti on võtnud sihiks kolm protsenti. Tõsi, neil on see täna 2,4 protsenti.

Kõik need numbrid olid nende jaoks muljetavaldavad ja andsid kindlust, et ka teised NATO liitlased, kes ei ole veel kahe protsendi künnist ületanud, leiavad endas selle kindluse, et ühel hetkel ka seda teevad.

Kindlasti see kaks protsenti on siin Washingtonis väga märgilise tähendusega, kuid samavõrd peetakse oluliseks seda pühendumist ja panust Ukraina aitamisel. Mõlemad on kindlasti äärmiselt olulised.