Hiljuti kerkis meedias taas üles eutanaasia seadustamine, tõsi küll, esialgu elulõpu tahteavalduse kontekstis. Riigikogu Eesti 200 fraktsiooni juht Toomas Uibo on märkinud, et enne eutanaasia seadustamist vajaksime palju paremat palliatiivset ravi, kui praegu Eestis olemas on. Sarnaseid üleskutseid on läbi aastate olnud korduvalt ning korduvalt on nii arstid kui ka poliitikud jõudnud järeldusele, et eutanaasia seadustamist takistab süsteemse palliatiivravi puudumine. 

Hospiitsravi lisati Eesti haigekassa tervishoiuteenuste loetellu alles 2020. aastast ning selleks ajaks oli Eesti juba aastaid lausa ainus Euroopa Liidu riik, mis hospiitsravi ei rahastanud. Ka praegu saab ametlikult hospiitsravi pakkuvaid asutusi lugeda ühe käe sõrmedel Tallinnas ja Tartus.

Hospiitsravi on mõeldud neile inimestele, kellel on kaugele arenenud haigus, millele pole enam tervendavat ravi. Eelkõige on selleks vähk, aga ka erinevad kopsuhaigused, südamehaigused, neeruhaigused jne. Hospiitsi eesmärk on see, et inimene saaks elada maksimaalselt täisväärtuslikku elu kuni surmani ning väärikalt ja rahulikult lahkuda.

Puutusin sellega, kui kasinad on Eestis palliatiiv- ja hospiitsravi võimalused ning kui võimatus olukorras lahkujad ja lähedased, vahetult kokku sel aastal. Minu tädil avastati kiirelt arenenud viimase staadiumi vähk ja suvel tehti otsus, et ravi enam ei jätkata. Süüa-juua sai ta selleks hetkeks ainult sondi kaudu ning olukorra tegi eriti keeruliseks I tüübi diabeet, mistõttu olid saadava toidu kogus ja kvaliteet üliolulised.

Samal ajal pole suremine, eriti raske haiguse tagajärjel, kunagi ülearu lihtne protsess. Just seetõttu on hospiitsteenus palju enamat ja seega ka kallim teenus kui näiteks tavaline statsionaarne õendusabi. Hospiitsipatsient võib hoopis sagedamini vajada arsti abi, samuti muutuvad ja süvenevad hospiitsi patsientide vaevused kiiresti ning arst peab ravi sageli patsiendi hetkevajaduse järgi kiiresti korrigeerima.

Surija ravi keskmes on muidugi valuravi, aga ka nii patsiendi kui ka lähedaste toetamine, praktiline nõustamine, pingete leevendamine, samuti emotsionaalne ning hingeline toetus. Seetõttu on see ehe meeskonnatöö, mida teevad põetajad, õed, arstid, sotsiaaltöötajad, hingehoidjad jt.

Minu tädi veetis oma viimase elukuu Tartu Ülikooli Kliinikumi hospiitsis ning just tänu sellele oli tema lahkumine rahulik ning isegi ilus.

Enne seda aga viibis ta ühe teises Eesti haiglas, kus asjalood olid kardinaalselt erinevad. Selle väikehaigla õendusosakonnas rõhuti raamatupidajaliku täpsusega 21-päevasele õendusabi piirangule ning leiti, et ta peaks minema koju (kus ta elas üksi) või hooldekodusse. Sealjuures kinnitas haigla enda hooldekodu juhatajagi, et viimases staadiumis vähihaige aitamiseks puuduvad hooldekodus võimalused ning oskused.

Puudusid tegelikult seal õendusosakonnaski, aga meile toona teadaolevad alternatiivid tundusid veel jubedamad. Sellest hoolimata jooksime paaniliselt ajaga võidu ja suhtlesime erinevate hooldekodudega, kus ka kalleimates asutustes polnud ei kohti ega võimalusi.

Kogu sellest kogemusest on jäänud nii ebameeldiv mälestus, et tänini on isegi selle väikehaigla lähedal käimine mulle ebameeldiv. Kui palju hirmu ja pinget tekitab selline teadmatus ja ebakindlus surijale, võib vaid kujutleda. "Ma nii väga üritasin täna surra, aga kuidagi ei õnnestunud," ohkas tädi seal kord muserdunult.

Eelnev kirjeldus pole mõeldud kellegi mustamiseks, soovin lihtsalt illustreerida, kui üksi ja abitust olukorrast võivad end leida üks surija ning tema lähedased.

Hospiitsravi võimalustest saime teada üksnes õnneliku juhuse läbi ning veelgi õnnelikuma juhuse läbi oli võimalik kohe saada koht minu kodulinna Tartusse. Millegipärast ei maininud väikehaiglas keegi seda varianti erinevate arutelude käigus isegi mokaotsast, ehkki hiljem ei tundunud see võimalus kellelegi üllatusena tulevat. Tädi seisund oli lausa nii halb, et kahtlesin, kas ta pika sõidu üldse üle elab. Aga kohale ta jõudis ning säras rõõmust: pääsenud!

Tartus veetis ta oma viimase elukuu. Teades tagantjärele seda, kuidas tädi tervislik seisund järgnevatel nädalatel edasi kulges, ei taha kujutledagi, kui õudne oleks võinud see kõik välja näha kodus hääbudes või hooldekodu ja erakorralise meditsiini osakonna vahet loksudes. 

Tädi lahkumist toetas terve meeskond professionaale, alates õdedest, hooldajatest ning arstidest, lõpetades hingehoidja ja kirurgiga. Olukord muutus päevadega ning jälle murdsid mitu inimest pead, kuidas teha nii, et tädi saaks päriselt elada kuni elupäevade lõpuni. Mu tädi lahkumine oli väärikas, rahulik ning hoitud. Midagi enamat ei saaks meist keegi loota. Meie pere on piiritult tänulik kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi palliatiivravi meeskonnale. 

Raske haiguse lõpp ning keha lagunemine pole ilus protsess. Kindlasti pole see protsess, mida lahkuja või tema lähedased peaks suutma ilma ettevalmistuse või hariduseta kodus hallata. Samal ajal ei ole see ka protsess, mille peamine "kiire ja lihtne" lahendus on elust lahkumine.

Õige professionaalne tugi aitab vältida palju tarbetut hirmu, pingeid ja kannatusi nii lahkujale kui ka lähedastele. Me ei saa nende kannatuste vältimisel minna otseteed elu lõpetava ravi ehk eutanaasia juurde, kui surijatele pole veel kättesaadav väärikas elulõpuravi.