X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Aab: võimuambitsioon viis Keskerakonna alla

Foto: Priit Mürk/ERR

Võimuambitsioonide ajel tegutsemine viis Keskerakonna alla, ütles mitmekordne minister, pikalt poliitikas tegutsenud riigikogu liige, värske sotsiaaldemokraat, endine keskerakondlane Jaak Aab Vikerraadio saates "Reedene intervjuu".

Ligi 20 aastat tagasi sai teist esmakordne minister, tõusite 2005. aastal sotsiaalministriks. Kas te mäletate, milline oli teie läbisaamine toona Keskerakonda juhtinud Edgar Savisaarega? Miks tehti teile ettepanek hakata ministriks?

No see on teada-tuntud nali, et Edgar ei osanud kedagi valida ning võttis telefoniraamatu, kus esimene nimi oli Aab.

Eks ta natuke tundus, et nagu mees metsast – nii ka kommenteeriti, kuigi olin ühe aasta olnud asendusliikmena riigikogus ja kaks aastat linnade liidu tegevdirektor.

Aga erakonna juhtimises ma tollal ei osalenud, sest linnade liidu tegevdirektori amet eeldas, et sa ei ole aktiivselt erakonna juhtkonnas. Erakonnaga ma ikka suhtlesin ja oli Edgar Savisaarega kontakte ka linnade liidu probleemide lahendamisel.

Ega mina rohkem ei oskagi öelda, ettepaneku ta mulle tegi – see tuli ootamatult, võtsin natuke järelemõtlemiseks aega ja nõustusin. Oli päris suur väljakutse – päris vägev sõit.

See linnade liit oli toona ka Keskerakonna käepikendus?

Oi-oi-oi, seal juhatuses istus seitse reformierakondlast, kaks keskerakondlast ja vist üks sots, Isamaa ka võib-olla. See oli puhtalt Reformierakonna kontor.

Aga teie olite ju ometi keskerakondlane.

Räägitakse, et see juhtus niimoodi Ansipi "lükkamisega". Et sooviti saada ühte tegusat inimest, lõin linnade liidus juba Võhma linnapeana päris aktiivselt kaasa, siis oli Andrus Ansip linnade liidu juhatuse esimees. Me tookord istusime ja arutasime temaga väga paljude asjade üle. Võib-olla jäin sealt meelde, ma ei tea, ja kuidas see Edgarini jõudis, ma ka ei tea. Aga selline ettepanek tuli 2005. aastal.

Kuidas teil sotsiaalministrina koostöö Edgar Savisaarega sujus?

Väga sisuline oli. Ma arvan, et too valitsus, no ei taha öelda, et oli üks parimaid Eesti ajaloos, aga ta oli suhteliselt hea. Me ikka tegime päris suuri asju, foon oli ka hea, oli majanduskasv, maksulaekumine oli hea, aga seda oleks ka võinud kurat teab milleks kasutada.

Panime tollal päris palju pensionidesse, aga seda teatakse vähem, et miljardeid kroone sai juurde haigekassa – ta elas nende reservide peale 2015. aastani.

Tollase sotsiaalministrina on teil see loomulikult hästi meeles. Aga kas teil Edgar Savisaarega asjad konfliktideks ei kujunenud?

Ütlen kohe, et mina ei ole kunagi olnud Edgar Savisaare suur lemmik, aga ju ta siis arvestas minuga teatud sisulistes küsimustes. Ta helistas igal ajal, kui vaja oli. Oli see siis õhtul, öösel või hommikul, pöördus minu poole mingi konkreetse küsimusega ja mitte ainult sotsiaalvaldkonnast. Kuidas siis öelda – kui inimesel on kogemus eri valdkondadest (kohaliku omavalitsuse juhtimine, linnade liit, õpetajaamet), siis see andis mingisuguse teadmise ja ma pidevalt ka jälgisin, mis antud valdkondades toimub. Et ma tõesti andsin Edgarile teatud küsimustes nõu.

Aga kui 2011. aastal kandideeris Jüri Ratas Edgar Savisaare vastu, siis milline oli teie vaade?

Edgar oli väga tugev kuju, kes armastas ka trikke teha ning sellepärast ta suutis teatud trikkidega erakonnale rohkem tähelepanu tuua. Aga ta tegi ka olulisi otsuseid, aitas kaasa väga olulistele otsustele. Kuid ta mängis end isolatsiooni, seal olid ka omad põhjused. Mäletame kõik pronksiööd, kus Keskerakond lükati vähemalt riigi plaanis kõrvale.

Või miks mitte ka ebaselget positsioonide väljendamist Euroopa Liiduga liitumise teemal.

Jah, ka tol hetkel lahkus meilt väga tublisid inimesi, näiteks minu mentor Peeter Kreitzberg. Kui me räägime Keskerakonnast, siis minu mentor oli just tema, ka Sven Mikser ja oli veel väga häid inimesi. Peeter ja Sven tegid väga tublit tööd ja karjääri ka Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas.

Edgar läks ajaga kehvemaks, ta oli päris terav pliiats, lõikas lennult kõiki asju, tahtis väga paljude küsimuste puhul sisusse süüvida, aga tervisehädad hakkasid tal vist 2003, kui oli esimene infarkt ja nii edasi, nii et see ka mõjutas.
Ehk võib-olla ta ei olnud enam kõige teravam, aga ambitsioonid olid endised ning ta mängis end aastatega järjest rohkem nurka.

Ja erakonna suhtes oli kõige hullem see, et ta tegi neid rahaotsuseid täiesti suvalt, raha ei lugenud, ta võttis erinevaid kohustusi, ka seadusevastaselt, erakonnale, milles me siplesime viimased viis-kuus aastat ning nüüdseks on erakond enam-vähem välja sipelnud.

Tulles tagasi 2011. aastasse, kui Ratas kandideeris Savisaare vastu – kas olite toona selgelt Savisaare või Ratase toetaja?

Tuletasin siin meelde Sven Mikserit ja Peeter Kreitzbergi, meil oli vahepeal isegi plaan teha uus erakond, käis jutt sotsiaalliberaalidest. Mina olin ka selles kambas.

Eks ma väike oportunist Edgarile kogu aeg olin, sest ma nägin, et see suhteliselt hämar juhtimine, mida Edgar viljeles – kõik need rahaasjad – ja me tegelikult ei teadnud väga palju asjadest. Oli näha, et see võib viia krahhini.

2011. aastal juhtus see, et isiklikel põhjustel, aga ka poliitilistel – olin neli aastat istunud riigikogus opositsioonis, Edgariga praktiliselt ei suhelnud, pigem erakonnas opositsioonis olevate inimestega –, kuid mingil hetkel sai mul endal villand, tõmbasin juhtme välja ja läksin vahepeal hoopis kolmeks-neljaks aastaks Soome. Tagasi tulin aastal 2015, kui Jüri Ratas, Mailis Reps ja Kadri Simson mind kutsusid –  et nüüd tuleb lõpuks midagi tõsiselt ette võtta.

Siis üritas Simson Savisaare vastu kandideerida?

Meil käis seal mitu ringi – kõigepealt üritas Simson Savisaare vastu kandideerida, siis andis presidendikandidaadina end üles Mailis Reps. Kihutasime suvi otsa mööda Eestimaad ringi, tegime presidendikampaaniat, aga rääkisime inimestega ka muudatustest erakonnas. Ja 2016. aasta sügisel jõudsime loogiliselt siis selleni, et kes võtab büroo üle. Midagi polnud teha, võtsin peasekretäri ameti üle, büroo üle ning sealt tuli kongress ja Jüri Ratas sai esimeheks.

Kas teie jaoks oli enne 2016. aasta valimisi selge, et nüüd see õnnestub?

Esimene märk oli 2016. aasta kevadel. Ma ei tea, miks seadis Edgar Savisaar end veel erakonna poolt presidendikandidaadina üles, aga Mailis Reps võitis teda volikogus. See oli esimene selge märk, et aeg on saabunud.

Aga kas te olite Keskerakonna esimehe valimise ajaks juba Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovskiga, kes olid vastavalt Isamaa ja sotsiaaldemokraatide juhid, kokku leppinud, et nüüd, kui Ratas võidab, visatakse Reformierakond valitsusest välja?

See ei juhtunud üleöö. Ütleme, et erinevate kanalite kaudu sai seda kombatud juba varem, et kas Keskerakonnal, kes oli paljuski Edgar Savisaare tõttu olnud üheksa-kümme aastat riigikogus opositsioonis, oleks võimalus.

Mulle tundub, et Savisaarel ei olnudki erilist ambitsiooni, ta küll alati mossitas pärast riigikogu valimisi, aga tema käes oli Tallinn ja vist tundis end selles positsioonis mugavalt – riigis oldi opositsioonis, aga Tallinnas oli tema ainuvõim.

Ja Keskerakonna populaarsus oli ka väga suur.

Jah, eks see niimoodi mängiski välja – riigis opositsioonis, aga Tallinnas häid ja populaarseid asju tehes.
Aga ma arvan, et pikas perspektiivis ei ole ühel suurel erakonnal mõistlik istuda opositsioonis. Noorema põlvkonna poliitikud tahtsid ka riigi tasandil kaasa rääkida, needsamad Jüri, Mailis ja Kadri, aga siis oli see tee suletud.

Ning need segased rahaasjad... Kui need garantiikirjad välja tulid, siis oli võib-olla mingi poole aasta küsimus, kus erakond oleks võinud lihtsalt olla pankrotis ja lõpetanud tegevuse. Nii hullud olid asjad.

Et tookord oli viimane hetk see muudatus teha ja üritada hakata kuidagi rahaasju klattima.

Kindlasti neid läbirääkimisi (vt üle-eelmine küsimus-toim.) oli, mina nende kõigi juures ei olnud, aga mäletan, kuidas me Mailisega mööda suvist Eestit ringi kärutasime ja kõik vallavalitsused läbi käisime. Kui olime Pärnus, sattus sinna ka Jüri, samuti Kadri, sõime lõunat ja siis oli Jürile otsene küsimus – kas sa Stenbocki tahad?

Ja mida Jüri ütles? Ja kes selle küsimuse küsis?

Mina.

Kuidas te saite talle midagi sellist pakkuda?

Tegelikult oli see õhus. Muidugi oli peetud läbirääkimisi, mis ei olnud kuidagipidi konkreetsed, aga ütleme, et tol korral oli kõigil saanud kõrini Reformierakonna ülbusest, kõrkusest ja peenhäälestamisest. Reformierakond oli ka kõikidelt koalitsioonierakondadelt mingil hetkel vaiba alt ära tõmmanud, koalitsioonist minema saatnud, ei pidanud kokkulepetest kinni – neid detaile ma täpselt ei tea, aga suhteliselt kõrini oli, ütleme nii.

Siis oligi variant teha kolmikliit – sotsid, Isamaa ja Keskerakond – ja oli võimalus selline valitsus moodustada. Selleks ei pidanud eriline asjatundja olema, kogu aeg oli ju lihtsalt eeldus, et Keskerakond ei kõlba parketile, et Savisaare juhitud Keskerakonnaga pole kuskile minna.
Oli loogiline, et kui me suudame kutsuda esile muudatuse erakonnas, siis saame me kaasa lüüa ka Eesti poliitikas. See oli väga loogiline. Aga konkreetsemalt peab juba Jürilt küsima.

See moodustatud koalitsioon ei olnud ju kuigi võrdne, kui mõelda mandaatide arvule riigikogus, sellele, kes oleks võinud tugevamat rolli mängida, aga siiski jaotati ministrikohad võrdselt, koalitsioonilepingusse ei läinud kirja näiteks üht Keskerakonna igavest lubadust – astmeline tulumaks – ning kõik need lood sellest, kuidas tipp-poliitkogemusega Tsahkna ja Ossinovski ning keskerakondlased viisid Jüri Ratase käekõrval Stenbocki maja juurde, et näe, võim on nüüd sinu – oli siiski see peaministriks tulemine Keskerakonna jaoks kompromissidega.

Ma ei ütleks, et sisuliselt oli kompromissidega, jah, sümboolselt oli see niimoodi, nii seda otsustati. Ma arvan, et see oli paljuski ka Jüri ettepanek, et portfellid jaotuvad võrdselt. Ta tahtis näha valitsuses tiimi ja tiim selles valitsuses ka oli, me arutasime sisulisi küsimusi ikka päris tõsiselt, ei olnud niimoodi, et ametnikud kandsid sulle mingi lahenduse lauale, et anti ametnikele käsk kätte.

Näiteks seesama haigekassa puudujääk, mis oli tol hetkel juba päris käega katsutav ja arstiabi kättesaadavus langes, sinna pidi leidma kiiresti lahendusi ning me leidsime need – omavalitsuste tulubaas pärast haldusreformi. No mis sellest reformist teha, kui suuremates piirides omavalitsus ei suuda ikkagi ühtki investeeringut teha. Me tõstsime omavalitsuste tulubaasi, mida ei olnud kuskil isegi veel päris täpselt kokku lepitud, kui koalitsioon moodustati, aga selle valitsuse ajal need otsused tehti. Et tehtigi sisuliselt otsuseid.

Nii et vastupidi, võib-olla oli hea, et me ei klammerdunud mingisse tohutusse koalitsioonilepingusse, vaid võtsime väga loominguliselt. Ja sai palju asju juurde.

Ehk teie hinnangul oli tegemist erakordselt hea ja toimiva koalitsiooniga?

Me kõik teame Jürit kuigi palju – tema suutis valitsuse meeskonnana tööle panna. Erinevalt nii mõnestki teisest peaministrist, ütleksin, et kõik tundsidki end meeskonnaliikmena, ei olnud meie ja teie ministreid, ei olnud meie ja teie delegatsiooni, oli küsimus, mille tõi üks minister lauda, arutasime ja vaatasime, kuidas me saame seda lahendada.

Muidugi seadsid piirid eelarve ja erinevad seadused, mida me muutsime, üritasime ka maksupoliitikat muuta, midagi õnnestus, aga seesama astmeline tulumaksuvabastus, mida nüüd Reformierakond vägisi ära kaotada tahab, andiski tegelikult väiksema sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte.

Teie hinnangul oleks võinud selle koalitsiooniga jätkata olukorras, kus valimistulemus oleks seda ka võimaldanud, 2019. aasta valimistel?

Ma arvan küll. Kui valimistulemus oleks seda võimaldanud, oleks see koalitsioon jätkanud. Mäletan, kuidas me pärast valimisi eelmise koalitsiooni partneritega kogunesime ja siis oli juba teada, et seda ei tule, aga me meenutasime häid aegu – oli ikkagi vägev õhkkond.

Jaak Aab Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Räägiks nüüd 2019. aasta valimiste järelmitest. Kõik, kes poliitika vastu huvi tundsid, suutsid pärast valimistulemuste selgumist näppude piires arvutada, millised võiksid võimalikud järgmised koalitsioonid olla.
Milline oli teie eelistus?

Olukord oligi keeruline. Kõigepealt tuli üldse välja käia variant ja selle Jüri välja käis...

Kas see oli Jüri enda algatus moodustada EKRE ja Isamaaga koalitsioon?

No minu hinnang, mis ei pruugi olla lõpuni objektiivne, on, et Keskerakond ja Isamaa tahtsid seljad koos hoida, kas siis esimeeste või juhtkondade tasandil, aga vähemalt selline tunnetus oli.

Samas ei olnud Isamaal endiselt veel häid mälestusi viimastest koalitsioonidest Reformierakonnaga, Keskerakonnal oli Reformierakonnaga üks või kaks väga lühiajalist koalitsiooni, kus ei olnud küll midagi hullu, aga ma arvan, et tegelikult moodustati see koalitsioon just Reformierakonna vastu, et nad uuesti võimule ei tuleks. See oli vist põhiline eesmärk. Ja selleks oli vaja võtta EKRE punti.

Aga te pidite ju aru saama, et EKRE punti võtmine võib paljudele Eestis näida vastuvõetamatuna?

Ma arvan, et see on nii ja naa. Muidugi võib leida põhjuseid, miks ei peaks EKRE-t võib-olla tunnistama parketikõlblikuks, aga kui erakonnal on juba päris pikalt valijate toetus taga, siis seda eirata, hoida teda pidevalt opositsioonis, ma ei tea, kas see on ikka ka kõige parem.

Keskerakonnaga ju nii tehti.

Just. Kuna meiega oli nii tehtud, siis me ütlesime, et niimoodi siiski erinevate poliitiliste jõududega, kes on riigikogus esindatud, kellele valija on hääle andnud, ei ole kena teha.

See ei olnud minu jaoks kõige kergem, eks igaühel on oma vaade, aga ma tean, et mitte kõigi jaoks ei olnud see kõige kergem koalitsioon.

Kui me käisime läbi koalitsioonilepingut, oli esialgu väga sisuline arutelu, aga oli ka asju, näiteks pensionireform oli tõsine pähkel minu jaoks, ausalt öeldes ma ei pooldanud sellist raha vabastamist tuleviku arvelt või vähemalt mitte "vana" raha vabastamist. Reforme oli vaja seal süsteemis küll, fondid olid laisaks jäänud, seda reguleeriv seadusandlus oli liiga laisk, aga "vana" raha kasutamist mina ei pooldanud – see oleks pidanud jääma tuleviku jaoks tallele.

Mäletan, et kui koalitsiooni läbirääkimised hakkasid lõppema, kolm esimeest istusid koos, siis öösel kell neli helistas Jüri ja küsis, mis me siis teeme, kas me lööme siis käed või ei löö. Ja viimane takistus oli see pensionireform.

On palju räägitud sellest, et Jüri Ratas oli isiklikult valimistulemuse pärast natuke solvunud, enne 2019. aasta valimisi oli lootus, et tuleks Reformierakonna ja Keskerakonna vahel üsna võrdne rebimine, tasavägine heitlus, aga tegelikult võitis Reformierakond valimised ja Kaja Kallas lootis saada peaministriks.
Kas Jüri Ratas võttis isiklikult, leidis, et see on ainus viis, kuidas jätkata peaministrina? Kuivõrd see tõele vastas?

Me kindlasti lootsime paremat tulemust. Olin tookord Keskerakonna kampaania juht, seda vist enam keegi ei mäleta.

Ei olnud siis hästi tehtud kampaania?

Ikka oli hästi, ega tulemus nii kehv ka ei olnud, 26 kohta on päris hea tulemus.

Parem kui viimased.

See ongi sealkandis alati olnud, aga vahepeal läksid reitingud kõvasti üles, Jüri suutis Keskerakonna populaarsust tõsta. Aga eks me tegime ka vajalikke otsuseid.

See on minu hinnang, aga poliit-tehnoloogia mängis rolli, selles on Reformierakond alati osav olnud. Paisutati üles teatud konflikt – mäletate üht Kohtla-Järve kooli (plaani luua Kohtla-Järve riigigümnaasium kakskeelsena - toim.), prahvatas seal, kus Keskerakond on otsinud tasakaalu vene- ja eestikeelse kogukonna vahel, üritanud leida neile lahendusi, aga siis värviti kõik mustvalgeks, jälle Vene vs. Eesti, Eesti vs. Vene. Ma arvan, et see võttis mõlemalt poolt hääli, nii venekeelsetelt kui ka eestikeelsetelt valijatelt. Kes selles süüdi on, kes seda oskab öelda, aga see oli üks asi.

Reformierakond on väga professionaalne, ta teeb alati valimistel parema tulemuse, kui reitingutes välja paistab. See on pidevalt olnud niimoodi. Müts maha – väga professionaalselt toimiv erakond.

Kas Ratase ainus viis jääda peaministriks oli, et ta pidi isikliku ambitsiooni tõttu koalitsioonilepingu selliselt vastu võtma?

Ei, Jüri poleks üksinda selle ambitsiooni tõttu küll saanud midagi sellist vastu võtta. Nagu ma rääkisin, oli erakondi, kes soovisid, et Reformierakond ei tuleks võimule ja kes ei soovinud minna Reformierakonnaga koalitsiooni.

Neid erakondi oli kokku kolm, Isamaa, EKRE ja Keskerakond.

See, kellel on demokraatlikus riigis riigikogus suurem toetus, saabki peaministriportfelli. Jah, on traditsioon, et kõige suurema tulemuse saanud erakonnale teeb president ettepaneku panna kokku valitsus, Kaja Kallasel see ei õnnestunud, Jüri Ratasel õnnestus.

Kui tore oli EKRE-ga koos valitseda?

Oh jah. Ikkagi pean ütlema, et Jüri Ratase kaks valitsust oli tegelikult vägev sõit. Kahjuks paistis EKRE-ga seal ümber välja üks tohutu vaht, mis kindlasti ei näidanud valitsuse tegemisi heas valguses. Me tegime sisulist tööd päris hästi, olin kõigis nendes kriisides sees ikka naba ja karvadega. Otsused tulid päris hästi ja olid väga sisulised arutelud.

Meid üritati nimetada milleks iganes, koroona asjatundjateks ja kelleks tahes, aga need koroonakriisi otsused tulid just tänu intensiivsele tööle väga kiiresti, panime ka ametnikud intensiivselt tööle. Ja tagantjärele on öeldud, et tulid õiged otsused, sest Eesti majandus ja inimesed kannatasid suhteliselt vähe. 2021. aasta majandus tuli välja kaheksaprotsendilise tõusuga, see ei tulnud niisama, järelikult see piirangute kehtestamine oli suhteliselt mõistlik võrreldes teiste riikidega. Palgatoetused ja asjad, mis sai tollal tehtud, aitasid majandust ja ettevõtlust üleval hoida.

Minu arust on tagantjärele keeruline öelda, mis oli õige ja mis mitte, seetõttu, et me toimetasime väga piiratud informatsiooniga keskkonnas.

Ütleme siis, et me ei teinud nii palju lollusi kui teised. Kui me hindame võrdluses teiste riikide või kogu maailmaga, siis tuleb välja, et tegime päris õiged otsused. Nii see on.

EKRE-ga oli see, mis oli Jürile kõige suurem koormus – Mart ja Martin Helme suutsid oma raadiosaates öelda alati midagi sellist, mis kellegi ära solvas, mis oligi võib-olla solvav ja mis tekitas ühiskonna teatud gruppides väga suurt rahulolematust. Ja siis pidi Jüri seda siluma, selleks, et valitsus koos püsiks. Ja see paistis väljast väga jube välja, ma saan aru. Aga mina olin seal sees.

Seesama Martin Helme oli päris asjalik rahandusminister, Mart Helme oli päris asjalik siseminister, ta küll polnud selle valitsuse lõpuni. Aga sisulisi asju tegime me päris hästi, see kuuldub võib-olla uskumatuna, aga ma olen seda kõigile öelnud – sisuliselt valitsus toimis.

Aga need EKRE teatud maailmavaateliselt või lollusest prahvatavad pidevad väljaütlemised on neile kuidagi nii sisse läinud, et nad ei oska enam lihtsalt teisiti. Oli näha, et nad üritasid püsida mingil tasandil normaalselt, aga siis käisid emotsioonid jälle üle. Kahjuks oli sellist EKRE poliitikat või maailmavaadet ka minul raske taluda.

Ma arvan, et see pill läkski lõhki, kui nad tahtsid rahvahääletust seadusesse sisse raiuda. See oli koalitsiooni alguses ümaralt kokku lepitud, aga detaile polnud.

Erisooliste abielu?

Nad tahtsid panna selle rahvahääletusele, aga selliseid asju ei tohiks panna rahvahääletusele, see on esimene tingimus. Ma arvan, et see ei ole isegi poliitika küsimus, see on inimese tunnetuse ja maailmavaate asi, poliitikud ei peakski siin väga palju otsustama ja ette kirjutama. Küll võiks suhtumine olla suhteliselt vaba.

Aga milline see EKRE maailmavaade siis on, see, mis neil välja lõi?

Kuidas seda nüüd öelda. No seda on ju näha. Esiteks see ränk sõna homofoobia, siis immigratsioonivastasus, mille nad oskasid üles puhuda, kuigi meil sellega mingit probleemi ei ole, Euroopas võib-olla jah. Nad oskasid inimesed ära hirmutada – et kohe tuleb meile ka niisugune asi. Ei ole tulnud, sest Ukraina sõjapõgenikud on hoopis teine lugu, aga millegipärast võitlevad nad ka nende vastu.

Ma arvan, et see on tüüpiline populistlik erakond, kes nokib päevapoliitikast välja sellised asjad, mille vastu on inimestel hirm ja mis võivad tekitada mingisuguseid vastureaktsioone. See vaktsiinivastasus, üle võlli aetud vaktsiinivastasus.

See tuli alles pärast seda, kui nad olid valitsusest lahkunud.

Jah, aga see muster, et korjatakse üles teatud teemad, mis võivad inimestes hirme tekitada, üleelamisi, aga mis sisuliselt ei ole ehk nii olulised.

Aga ometi saadeti üksteisele torte.

See on juba Jüri manageerimine. Tal ei olnud kerge seda valitsust koos hoida ja eks ta hoolis ja pidigi hoolima ka sellest, mis avalikkuse ees käib. Ta pidi seda tasandama, vabandama, midagi pole parata, sest kui inimesi või teatud gruppe solvatakse otse läbi poliitiku suu, vaene Soome peaminister jäi ka hammaste vahele, siis see ei ole okei.

Kui puhkes Porto Franco kriis, mäletatavasti esitas politsei kahtlustuse mitmele ärimehele ja poliitikaga seotud isikule, siis kas otsustasite Keskerakonnas, et nüüd aitab sellest koalitsioonist? See oli kusjuures päev enne seda, kui riigikogus pidi toimuma hääletus abielureferendumi üle.

Kes seda kõike mäletab, eks teatud poliitilised otsused tehaksegi teatud situatsioonis.

See oli öösel, eks ole. Keskerakond kogunes riigikogus, Isamaa ootas riigikogus, koalitsiooniparteri EKRE inimesed läksid aga koju.

See korruptsiooniteema oli meile tõesti valus, me tegelesime sellega ju aastaid, maksime vanu võlgu – seadusevastaste annetustega raha toomine erakonnale, garantiikirjade kirjutamine ja mida iganes. See oli ka tohutu pettumus Jürile, et sa üritad teha kõike selles suunas, et saada vabaks kogu sellest taagast ning siis tuleb järgmine asi kaela. Ma arvan, et see mõjutas väga palju, võib-olla rohkem kui EKRE. Istusime öösel fraktsioonis ja rääkisime.

Keskerakonna peasekretär sai veel kahtlustuse.

Tol ajal väitsid õiguskaitseorganid, et see on väga vettpidav lugu, aga ma ei tea, kui vettpidav see on – ta on ühe astme kohtus läbi käinud, ei ole leidnud see seotus tunnistust. Ongi kuidagi väga kunstlikult ehitatud lugu. Aga ma ei hakka seda kommenteerima, sest õiguskaitseorganid peavad oma tööd tegema.

Kas te ütlete, et tegemist on õiguskaitseorganite poolt kunstlikult esitatud asjaga, päev enne abielureferendumit, et valitsus laiali saata?

Ei, hoidku jumal! Mina ikka usun õigusriiki. See lihtsalt sattus kokku. Ma räägin, et üks asi oli pettumus, et niisugune asi üldse on, olgu see kahtlustus, kedagi ei saanud ju süüdi mõista, aga see mõjub avalikult väga kehvasti. Me olime selle vastu nii palju võidelnud ja siis jälle...

Võib-olla ka teatud väsimus, Jüri tunnistas, et kuigi sisuline töö oli valitsuses okei, siis vaht, mis tänu EKRE-le seal ümber käis, oli siiski väga väsitav.

Aga kui me fraktsiooniga rääkisime, siis riigikogu vaatest oli väga raske koostöö Isamaaga. Üle poole fraktsioonist ei öelnud, et EKRE-ga on raske koostööd teha, aga kuskil kolmveerand ütles, et Isamaaga on raske koostööd teha. Nii et mitu asja kokku.

Tagasi vaadates oleks võib-olla pidanud veidi viivitama, ju oleks selle referendumiga ka kuidagi hakkama saanud. Aga mida see tagantjärele tarkus praegu maksab. Põhiliselt oli see oli Jüri otsus, üks ja teine andis niipidi nõu, teistpidi nõu, aga Jüri pidi otsustama ja selle otsuse ta tegi (astus peaministri ametist tagasi - toim.).

No aga kui ei oleks olnud seda otsust tol päeval või ööl, siis oleks riigikogu tõenäoliselt võtnud vastu otsuse korraldada rahvahääletus abielu teemal.

Ma ei ole nii veendunud selles, et see otsus oleks sündinud ja kui oleks sündinud, oleks koalitsioon võib-olla ikka laiali, aga hoopis teisel põhjusel.

Aga otsus Reformierakonnaga koalitsioon moodustada sündis kergelt?

Ei olnud see nii kerge, pidi ikka tõsiselt ja ka sisuliselt kompama seda asja. See oli jälle raske valik – kas minna opositsiooni või üritada olla seal riigitüüri juures. Mäletame ju kõik, et koroonakriis käis ja varsti kukkus lauale järgmine kriis. Natukene oli ikka ka vastutustunnet, et kui on võimalus jätkata valitsuses kogemusega, mille me kriisis olime saanud, et see pole ainult poliitmäng või poliit-tehnoloogia, et kas erakonnal on vaja või ei ole.

Meil oli kogemus, kuidas kriisiga hakkama saada ja sellel, et tuli Reformierakonnaga kokkulepe, oli suurem roll Mailis Repsil, kes suhtles tihti Kaja Kallasega ning rääkis sisu üle.

Tänu Mailis Repsile sai siis koalitsioon sündida?

Ei, muidugi mitte, tema tegi selle nimel tööd, aga eks seda otsustati ikka nii juhatuse kui ka fraktsiooni tasandil.

Kui vaadata Isamaa ja EKRE koalitsioonist minekut ja Keskerakonna Reformierakonnaga liitumist, siis ega Keskerakonna toetus ei hakanud sel ajal mehiselt kasvama, pigem olite hädas.

Ju jättis kõik jälje reitingule, seesama skandaal, kahtlustus korruptsioonis, kahtlustus peasekretäril, millega sai ka erakond kahtlustuse, et on võtnud vastu mingit ebaseaduslikku raha, peaministrikoha kaotamine, see kõik ei saagi kuidagi reitingut tõsta. Pigem otsustasime, et teeme tööd ja üritame erakonna uuesti tõusule viia.

Aga mulle tundus, et järgmine operatiivne otsus, mis teil parteis tehti ehk kuidas toetust märgatavalt ülespoole saada, oli minemine Reformierakonna vastu seoses peretoetuste tõstmisega.

Enne seda oli veel üht-teist, kus kolmel erakonnal olid reitingud juba võrdsed. See oli jaanuaris 2022, kui ma ei eksi.

Välja ei paistnud see jälle mitte väga hästi, kui me pidevalt Reformierakonnaga toetuspakettide üle nagistasime, oli energiahindade suur tõus. Me kogu aeg küsisime Reformierakonnalt, mis on teie ettepanek, sealt ei tulnud ühtegi, andsime lauale kakskümmend ettepanekut, viis sai teostatud, aga tol hetkel oli nii inimestel kui ka ettevõtjatel abi vaja.

Ja see, et järgmisel kütteperioodil selliseid pakette praktiliselt polnud, mõjus majandusele, inflatsioonile väga laastavalt. Ma arvan, et me tegime õiget asja ja ju sellest said ka inimesed aru, sest reiting tõusis pea ühele tasemele nii Reformierakonna kui ka EKRE-ga.

Jah, aga pärast seda, kui Reformierakond Keskerakonna valitsusest välja tõstis, kui Keskerakond asus perehüvitiste tõstmist toetama, et siis oligi...

Üks asi juhtus veel enne.

Sõja algus.

Jah, sõja algus. Suur töö, mida me üritasime Keskerakonnas ära teha venekeelse ja eestikeelse kogukonna tasakaalustamisel, ka selles mõttes, et venekeelsed poliitikud tulid Eesti poliitikasse, mis oli pikas vaates õige otsus, et ei tekiks nii palju pinget ühiskonnas, mis on ka julgeoleku risk ja millest võin siiamaani rääkida, sest nii mõnigi erakond üritab jätkuvalt oma reitingu nimel sõita mis iganes otsustega, mis lõhestavad tegelikult ühiskonda ja mida ei tasuks teha, ja see kõik värvus väga mustvalgeks. Kui Venemaa läks Ukrainale kallale, siis see, mis kõlas kuidagi venekeelsena ja -meelsena, aga ei pruukinud seda olla, oli väga must ja teine pool väga valge.

Siiamaani on tõenäoliselt.

Jah, aga me ütlesime siis väga selgelt, ja arvan, et see oli Jüri teene, et Keskerakond toetab sada protsenti oma riigi julgeolekut, kaitsepoliitikat ja välispoliitikat. Esimesel hääletusel oli mingi võbelemine, aga kõik hääletused ja avaldused pärast seda toetasid sada protsenti.

Mis puudutab seda peretoetuste eelnõu, me teame, kes ja miks seda toimetas ja miks see niimoodi läks. Mina seda ei pooldanud, võin seda öelda, ja ma oleksin kindlasti tol hetkel pooldanud ka Reformierakonnaga valitsuses jätkamist. Kuna käis sõda.

Aga kes ei pooldanud?

Mingi seltskond fraktsioonis ei olnud rahul, võib-olla ka sellega, mis ikka võib poliitikuid häirida – Reformierakonna reitingu tõus. Et kui teine erakond nii kõrgele tõuseb. Kuskil see vastuseis tekkis. Mina ja Tanel Kiik ja teised, kes seal olid, üritasime teha viimase päevani võimalikult head tööd.

Jaak Aab Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Rääkisime Keskerakonna valitsusest langemisest, aga pärast seda valimistele vastu minnes, kui koalitsioon tegi erakordselt ahvatleva või kõigile pakkuva eelarve, mille järgselt oli Keskerakonna tulemus valimistel erakordselt kehv, siis vist ei olnudki muud valikut, kui et Jüri Ratasel tuli loobuda erakonnajuhi positsioonist?

See, mis kõigepealt tõsiselt mõjutas seda tulemust, oli sõda, mis mõjus nii eesti- kui ka venekeelsele valijale. Mustvalged valikud on mujal kui Keskerakonnas, kes otsis tasakaalu. Ja ma endiselt arvan, et põhimõte on õige.

Ja mis veel – olen heitnud ja heidan siiamaani seda ette tollasele koalitsioonile ja peaministrile, et 2022. aasta sügisel jagati väga heldelt raha, mis laekus tänu inflatsioonile ehk inflatsiooni tõttu laekusid maksud väga kõvasti üle. Sügisprognoos oli priskem kui kevadprognoos, aga sinna kallati veel raha juurde ning need olid päris imelikud read, mida ma eelarvest leidsin. Me teame, et õpetajate palka tõsteti, no tubli, ma olen ka õpetaja ja pooldan, aga kas just nii palju, et suurt auku lüüa, ei tea, võib-olla oleks pidanud tasakaalukamalt, võib-olla investeeringutesse panema midagi... Ka mujale.

Ja peretoetused oli omaette ooper. Kaja Kallas ütles, et talt lihtsalt pressiti välja. Ma ei tea, kuidas saab küll usalda peaministrit, kes väidab avalikult, et talt kogu aeg midagi välja pressitakse. Aga see selleks. Oli väga suurt heldust ja jälle toimis ka poliittehnoloogia ehk enne valimisi oli küllalti palju rahva hirmutamist sellega, et Martin Helme saab peaministriks.

Ma arvan, et see viis hääled ühele ja teisele poole – kes toetasid EKRE-t, läksid EKRE taha ja teised Reformierakonna taha. Sest isegi Isamaa kaotas või siis ei võitnud sellest mitte midagi, nendest populaarsetest otsustest, mis eelarves tehti. Reform suutis selle kõik endale koguda, natuke Eesti 200.

Poliitikal sisu ei olnud hea, aga mitmed hirmud mängisid neil valimistel, seesama sõja- ja julgeolekuhirm ja tuleb objektiivselt hinnata, et Kaja sai välis- ja julgeolekupoliitikas päris hakkama. Ma neid tema teeneid ei taha kuidagi alandada. Hiljem on sellele tulnud natuke plekid peale, aga tol hetkel oli ta kindlasti täiesti tipus, kui vaadata Euroopat.

Aga nii see juhtus ja kahju, et juhtus. Ütlen endiselt, et kui me oleksime jätkanud Reformierakonnaga valitsuses, oleks meil parem tulemus.

Kas see 16 kohta riigikogus pidi automaatselt tähendama, et Ratas peab lahkuma?

See lugu algas tegelikult varem. Teatud seltskond erakonnas arvas, et vist on nii tugevaks saadud, et peab hakkama võimu võtma.

Kes need inimesed on?

Ütleme nii, et need, kes pärast võimu võtsid ehk Tallinna linnavõimu juures olevad inimesed. Linnapea. See algas Tartu kongressist, kui Jaan Toots toodi alternatiivselt, aga oli näha, kuidas Tallinn Tootsile hääli andis. See oli väga üllatav, et tehti maksimum, et Toots saaks Tallinna hääled.

Ma ei ütle, et meie Jüri meeskonnaga vigu ei teinud, kindlasti tegime. Üks oli seesama, millest me siin pikalt rääkisime. Ja eks rahulolematust erakonna sees oli ning see seltskond tahtis võimu võtta ja korjas erinevaid teemasid ja viimane, mida sai ette heita, oli tõesti see, et kümme kohta jäi võrreldes eelmiste valimistega riigikogus vähemaks. Ehk kõige suurem kaotus riigikogu erakondade hulgas ning siis öeldi, et see on Jüri süü ja Jüri peab vastutuse võtma.

Siis toimus volikogu, kus küsiti, kas erakorraline kongress toimub või ei toimu ning ühe häälega öeldi, et ei toimu. Kuigi Jüri ütles, et kui erakorraline kongress tuleb, siis tema ei kandideeri, ta ütles seda kevadel juba.

See on poliitiliselt selge, eks ole, et kui suudetakse kongressi toimumine läbi suruda, ei ole mõtet kandideerida, sest sul ei ole hääli.

Mina arvan, et kui Jüri oleks kandideerinud, siis ta oleks võitnud, ta ei taha siiamaani ka uskuda, aga ma arvan, et oleks võitnud. Aga see on minu tunnetus erakonnast, nendest meeleoludest, mis olid ja seda on paljud väljendanud.

Nii ta läks. Aga pärast kevadet olid kõik võtnud sellise joone, et ootame korralise kongressini, mis oleks pidanud toimuma 2024. aastal. Ka need, kes tegelikult tahtsid muutust. Aga siis läks lahti juhatuse torpedeerimiseks, ükski Jüri ettepanek ei kõlvanud enam mitte kuskile. Viimane otsus oli see, kui Parvel Pruunsilla annetus saadeti tagasi. Ma arvan, et seal toodi põhjenduseks ükskõik mida. Teised erakonnad on kõik saanud Pruunsillalt toetusi tema maailmavaate eest.

Tema maailmavaade või kiiks on ju paljulapselised pered, Eesti rahvaarvu kasvamine, et toetame lapsi, paljulapselisi peresid. Ta on aastaid toetanud erakondi, ka Reformierakonda, ka Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, viimasel ajal rohkem Isamaad. Ja kui need toetused tulid, siis ta toetas poliitika eest, mitte konkreetsete toetuste eest, ta toetas erakondi. Aga tõenäoliselt see seltskond, kes arvas, et võib igat otsust torpedeerida, otsustas, et ei, me ei võta annetust vastu, saadame tagasi, sest juhatuses olid nad enamuses.

Vaadates nüüd seda nii-öelda seltskonda, siis mulle kohati tundub, et osa sellest seltskonnast on need inimesed, kes solvusid, kui Jüri Ratas Savisaare kukutas. Kas Jüri Ratasel ja tegelikult ka teil, kes te olite Jüri Ratasele lähedane, ei õnnestunud neid Savisaare kukutamise käigus solvunud isikuid parteis kaasata? Et nad jäid rusikat taskus kandma? Kas oleks pidanud nad välja viskama?

Võib-olla olekski pidanud, ma ei tea. Jüri tegi pärast 2016. aasta kongressi meeletult tööd, et erakonnast ei lahkutaks ja et ka kõik nn savisaarlased jääks erakonda, et lähemegi ühena edasi. Käime selle madina läbi – parandame juhtimist, lähme uue jõuga edasi, kõik on oodatud edasi minema ning see väljendus kõiges.

Savisaarlased ei saa öelda, et neid oleks kuidagi pisendatud või alandatud, võib-olla tundsid nad Savisaare kõrval ennast rohkem kõrgemal olevat, ma ei oska öelda, see on isiklike ambitsioonide küsimus.

Aga mida iganes. Olgu see Siret Kotka või Marika Tuus-Laul, häälekamad, eks, kes läksid nüüd toetama Kõlvartit. Minu arust olid nad väga hästi hoitud, aga näete, ei aidanud.

Kõlvart ise?

Kõlvartit ma tunnustan, ta siiski aitas tookord kaasa, et lagunemine ei tuleks venekeelse poole pealt suur. Ta tõesti töötas selle nimel, nii palju kui mina tean, et hoida erakonda koos.

Kas Mihhail Kõlvart, kes suutis Tanel Kiike võita, tulla partei esimeheks, kas tal oli üldse võimalik midagi teha selle nimel, et parteid koos hoida?

Jah. Ma jagaks selle kahte ossa, ma ei tea, kumb on olulisem. Pole midagi teha, pean sõda meelde tuletama ja seda, milline on inimeste meelsus sõjaolukorras, julgeolekuolukorras. Väga lihtsalt see Vene-Eesti teema.

Rääkisin Mihhailiga kevadel, siis kui ta tuli välja, et peab tegema erakorralise kongressi, et Jüri peab tagasi astuma. Ja siis ma küsisin, et mida sa edasi teed, me oleme otsinud tasakaalu ja kui sa viid selle tasakaalu välja kas või sellega, et saad erakonna esimeheks, on sümboolselt tasakaal väljas ja see paat on kummuli.

Tuletasin talle seda pärast kongressi meelde, isegi pärast seda, kui ma olin ära läinud, olime ETV+ ühes väitlussaates ja siis ma ütlesin, et nüüd sa oled selle paadi kummuli ajanud.

Kahju. Mul oli ka väga raske. Kolmkümmend aastat Keskerakonnas, oli paremaid ja halvemaid aegu, aga olen ikkagi tõsiselt panustanud selle poliitika väljakujundamisse, elluviimisse. Lihtsalt väga kurb, et mingite ambitsioonide pärast – ambitsioone on poliitikas alati, aga kui need ei järgi erakonna pikemaid või sügavamaid huvisid ja kui seda tehakse tõesti võimuambitsiooni pärast, siis see selle erakonna kahjuks alla viis. Ega ma ei taha, et ta välja sureb. Jõudu neile, kui nad suudavad selle üles tõsta, aga ma ei näe erilist võimalust selleks.

Aga mida oleks Kõlvart pidanud tegema?

Ma arvan, et ta oleks võinud kas või pea peal seista, aga see poleks suurt midagi aidanud.

Ma olin pärast kongressi juhtkonnas, juhatuses, aseesimees, ja selle ta ise välja pakkus ning mina läksin täies usus üritama seda koos hoida. Käisin mööda Eestit, ütlesin, et peame read koos, et ei lahku, sest osa lahkus pärast kongressi ja lahkusid fraktsioonist, piirkondadest, ütlesin, et üritame, vaatame, äkki saame ikkagi seista sellesama põhimõtte eest, mille eest me oleme aastaid seisnud aastaid, et katsume seda hoida.

Kõlvartile ütlesin aga, et mine, istu nende inimestega, eriti fraktsiooni liikmetega, kõigiga, kes on omavalitsuste võtmeisikud, et sa pead nendega üks-ühele rääkima. Rääkimata sellest, et pead rahva ees piirkondadega kohtuma. Mida tegi Kõlvart – ta läks nädalaks Koreasse. Jüri, pärast 2016. aasta kongressi pühendas ööd ja päevad selleks, et ükski ei lahkuks.

Lõppude lõpuks pead sa tegema poliitikat nende inimestega, kellega sul on võimalik. Sel nädalal teatas Jüri Ratas, et liitub Isamaaga. Kas teile tuli see valik üllatusena?

Ei, eks ma suhtlesin Jüriga päris tihedalt, käisime koos ka pärast kongressi ja vaatasime, mis sellest elust üldse saama hakkab. Oli väga kahju näha, et inimesed pudenevad siia-sinna. Paari kuuga sai selgeks, et ega Keskerakonnas meil sellist perspektiivi ei ole. Mitte selles mõttes, et hirmsasti valimistele saaks, aga me ei näinud, et saaksime ellu viia seda poliitikat, mida me olime aastaid, aastakümneid teinud.

Juhtkonda riigipoliitika eriti ei huvitanud, nad olid väga keskendunud Tallinnale. Meie rabasime fraktsioonis, aga see ei jõudnud kuskile. Ei saa olla nii, et mingi fraktsioon taidleb riigi poliitikas, juhtkond teeb aga Tallinnas poliitikat. See on ikka üks, peaks olema tervik. Ei näinud lihtsalt võimalust.

Ma teadsin Jüri kõhklusi ja kahtlusi. Tal oli väga raske, ikkagi hakata erakonna hiljutise esimehena erakonnast lahkuma. See on ikka tõesti keeruline, inimesele endale, ka maineliselt, ta sõitis mööda piirkondi, rääkis inimestega, tuli sama sõnumiga, et ega neil inimestel erilist motivatsiooni ei ole. Et lähevad ja võitlevad erakonna vaadete eest lõpuni selle juhatuse ja juhtkonnaga, kes praegu on?

Ja sealt ta oma otsuse tegi. Et temal tuleb lahkuda erakonnast, kes on siiski teatud küsimustes muutnud suunda või pole selgeid seisukohti välja öelnud. Olgu need julgeolekupoliitilised küsimused, Yana Toomi tembud, mida ta teeb nüüd jälle julgemalt, vahepeal ta nii ei teinud. Sest tal hoiti kätt.

Aga siiski Isamaa, mitte sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 või Reformierakond?

Sellest on kahju. Olen otseselt öelnud, et kui maailmavaadet vaadata, ei ole meil kuskile mujale minna, vähemalt minul. Mina olen maailmavaate põhjal erakonnas, mitte karjääri või ametikohtade pärast. Ja sotsidega kattub see praktiliselt sada protsenti, kui lugeda programme ja võrrelda tegevusi.

Enne, kui me oleksime kõik ühekaupa laiali pudenenud, tegime otsuse, et liigume koos. Need, kes me veel olime. Jüri jäi maha, ütles, et tema veel mõtleb. Me rääkisime Jüriga päris põhjalikult, korduvalt, üritasin talle selgeks teha, et maailmavaateliselt on parim valik Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Isiklikelt vaadetelt on ta ehk veidi konservatiivsem kui keskeltläbi oli Keskerakond isegi või Sotsiaaldemokraatlik Erakond, mulle tundub, aga seda peab Jüri ise ütlema. Väärtusküsimustes.

Võib-olla tundub Isamaas mugavam. Aga minu arust ei ole Jüri väga parempoolsete vaadetega, nii et keeruline küsimus, seda peab seletama tema ise. Mina arvan, et suurem osa maailmavaatest, mis Jüril on, oleks ühtinud paremini sotsidega.

Võimalik, et Isamaa ei ole enam nii parempoolne erakond.
Tahaksin teilt veel küsida – kas te peate tõenäoliseks, et enne järgmisi kohalikke valimisi peab Kõlvart linnapositsioonilt lahkuma?

No see on kohvipaksu pealt ennustamine, eks seda teavad paremini need inimesed, kes seal volikogus on, need fraktsioonid, kes seal volikogus on. See, et seal mingi sebimine käib, ei ole ju saladus, selle kohta tulevad kogu aeg uudised.

Seal saab teha muudatusi, kui on tõesti mingi selge programm, neil, kes lähevad. Mitte lihtsalt, et võtame Kõlvarti maha ja siis läheb kõik heaks.

See võib ka olla valimiseelne tegevus iseenesest.

Jah, võib ka olla, aga ma arvan, et kui on mingi sisuline programm, kuidas asju paremini ka Tallinnas ajada, siis see on võimalik. Kui seda sisu ei tule, siis ei olegi võimalik.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.

Jaak Aab Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Toimetaja: Laura Raudnagel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: