"Ma arvan, et see eriala lihtsalt tuli minu juurde," ütles ta vastuseks küsimusele, miks ta nii keeruka eriala valis. "Väga huvitav on. Ma tunnen, et ma olen siin kindlasti vajalik. Mulle sobib see töö," lisas ta.

"Lapsed on väga emotsionaalsed ja see teadmine, et nad saavad terveks. Sest siiski, kui me räägime pahaloomulistest kasvajatest lastel, siis meil on rõõm öelda, et suur osa nendest saavad ikkagi täna terveks," rääkis teenetemärgi saanud arst.

Kuigi kunagised patsiendid on juba ammu suureks saanud, tunneb ta neid ära ka nüüd, täiskasvanutena.

"Näen neid siis, kui nad satuvad siia meie majja, tulevad rääkima, kuidas neil läinud on. See ei ole väga sage, aga vahel siiski. Või siis, kui nad on õppinud sellise ameti, et nad paistavad silma, kas siis esinevad muusikutena, tantsijatena ja viivad Eesti elu edasi," ütles Saks.

Ta kinnitas, et väikesed patsiendid pole tema jaoks kunagi ainult numbrid: "No mitte kunagi. Nad on ikka perekonniti ja on meeles nii isad kui emad ja õed ja vennad."

Saks on lastehaiglas töötanud alates 1995. aastast. Kui palju tal selle aja jooksul väikeseid patsiente on olnud, ta ei teagi.