Näituse ja kunstiteraapia idee tekkis Ukraina kultuurikeskuse juhil Anatoli Ljutjukil kuuldes lapsi jutustamas lugusid oma kodudest ja loomadest, kes Venemaa agressiooni tõttu Ukrainasse jäid. Lugudest selgub, et mitte ainult koeri ja kasse ei jää lapsed meenutama.

"Üks väike poiss ütles, et vaata, sipelgas, aga tema tunneb mind. Ja kuidas nii? Noh, see on sipelgapesa ja kui mina panen näpu, siis ainult üks ronib siia. See minu tuttav sipelgas," rääkis Ljutjuk.

Tööde autorid on pärit erinevatest Ukraina piirkondadest, mistõttu peegeldavad ka nende joonistused kodumaa mälestusi erinevalt. Nii joonistas üks laps oma kassi taustal, mis esmapilgul paistis kui lumesadu.

"Ja siis Anatoli küsis, et oi, nii hea kass, aga kas ta on jäänud lumetuisu alla või mis temaga juhtus. Laps vastas ja teised kaks tema sõpra tõestasid seda, et see ei ole lumi, need on fosforpommid, mis kukuvad alla. Ja teada on, neid ei saa kustutada ja siis lapsed olid hästi hirmunud sellest," lausus tõlk Katja Novak.

Kuna paljude laste pereliikmed on jätkuvalt Ukrainas, sealhulgas Venemaa okupeeritud aladel, ei räägi kunstnikud oma töödest ise. Nende juhendajad aga kinnitavad, et kuigi esmapilgul tundus ülesanne ehmatav, olid lapsed hoopis vaimustuses.

"Meie ootasime, et nad hakkavad võib-olla nutma, võib-olla pahandama, aga see on täiskasvanu mõtlemine, lapsed hakkasid nii innustatult ja kuidagi heameelega üksteisele rääkima neid lugusid," rääkis

Näituse avamisel pakkusid teosed mõtlemisainet nii suurtele kui väikestele.

"Peaaegu kõik nendest (lugudest) olid hästi kurvad, mul oli hästi kurb mõelda, et lapsed pidid jätma enda loomad Ukrainasse ja ise tulema ära," ütles näitust külastanud Sofia.

Näitus jääb avatuks 22. veebruarini ja projektiga plaanitakse jätkata ka mujal maailmas. Riigikogu kavatseb aga võtta vastu avalduse, millega mõistab hukka Venemaa tegevuse Ukraina laste küüditamisel.