Slovakkia presidendiks valitud Itaalia juurtega Peter Pellegrini on kena ja naeratab palju. Mida ta tegelikult arvab, jääb seejuures sageli ähmaseks.

"Inglise keeles on ütlemine, et ma võin olla ükskõik, mida sa soovid, ja see on täpselt Peter Pellegrini," ütles Bratislava Poliitikainstituudi president Michal Vašecka.

Nii on slovakid nüüd näinud, kuidas mõõdukast Pellegrinist on saanud üha Kremli-sõbralikumat juttu ajava peaministri Robert Fico valitsuspartner ja kindel liitlane.

"Ma teen kõik, et hoida Slovakkia rahu poolel ja mitte sõja poolel, ükskõik mida kriitikud ütlevad. Ja las ükskõik, kes mind kritiseerib, teeb seda nii palju, kui ta tahab. Ma olen veel kord tänulik Slovakkia kodanikele," lausus Pellegrini.

"Ma ei kirjeldaks teda kui avalikult venemeelset poliitikut, ta on üsna ettevaatlik. Aga mõned tema ütlused valimiskampaania ajal näitasid, et tal pole tugevat seisukohta. Ja ta on inimene, kes väldib igasuguseid konflikte. Ma oletan, et kui Fico valitsus hakkab tulevikus ajama mingit alternatiivset välispoliitikat – pigem venemeelset, skeptilist Ukraina suhtes ja ähmast meie partnerite ja liitlaste suhtes –, siis Peter Pellegrinil on sama suhtumine," ütles politoloog Grigorij Mesežnikov.

"Ta hakkas (valimiste teises voorus) meelitama süsteemivastaseid valijaid, poolfašistlikke valijaid ja avalikult venemeelseid valijaid. Nii et äkki, vaid loetud päevadega muutus Peter Pellegrini suhteliselt läänemeelsest ja Euroopa-meelsest kandidaadist selgelt Moskva poolel olevaks kandidaadiks," märkis Vašecka.

Pellegrini partei Hlas peasekretär ja siseminister Matuš Šutaj Eštok rääkis valimispeol, et nad on Venemaa agressiooni hukka mõistnud ja aitavad Ukrainat muul moel, kuigi mitte enam relvadega.

"Me ei ole kuidagi venemeelsed, me oleme Slovakkia-meelsed ja hoolime ainult Slovakkiast. Me tahame rahu Ukrainas, me tahame lõpetada seda konflikti. /.../ Ukraina peab leidma rahu, tuleb läbi rääkida," lausus Eštok.

Selline laveerimine Kremli ja lääne vahel võib vahel veider välja näha. Eelmisel nädalal, kui NATO ja sealhulgas Slovakkia välisminister tähistasid Brüsselis kaitsealliansi 75. sünnipäeva, tähistas Slovakkia peaminister Robert Fico Bratislavas linna vabastamist Nõukogude vägede poolt.

Sinna maetud teise maailmasõja sõjaväelastel pole tänaste poliitikute sõnumitega muidugi midagi pistmist. Küll aga sobivad need paljudele slovakkidele. Selle põhjuste otsimine näib sibula koorimisena, kus kihte aina lisandub alates slaavlaste ühtsusest kuni hea sotsialismiajani.

"Slovakkia ajalugu on täis läänevastast sentimenti ja lisaks aeti seda edukalt slovakkidele pähe sotsialistlikul ajal. Muidugi, eestlased võivad siin öelda, et kuulge, me elasime ka Nõukogude Liidus ja kommunistlikul ajal. Probleem on selles, et 1989. aastal Tšehhoslovakkias oli nõudlust vaba lääneliku ühiskonna järele Slovakkias palju vähem kui naaberriigis Tšehhi vabariigis ja teistes meie naaberriikides. Slovakid soovisid põhimõtteliselt inimnäolist sotsialismi," rääkis Vašecka.

Ühiskond on neis küsimustes lõhestunud. Pealinnas Bratislavas domineerivad läänemeelsed vaated. Äärelinn Petržalka meenutab meie Mustamäed. Seal presidenti valimas käinute käest kuulis erinevaid arusaamu.

"Nad (ukrainlased – toim.) on ise süüdi, sest nad lõid kampa ameeriklastega, müüsid neile maad, ameeriklased pesevad raha Ukrainas ja nii edasi. Ja veel rohkem – nad ähvardasid liituda NATO-ga. Aga Venemaa on suurriik, nad ei luba NATO-l teha igasugu asju oma piiride taga, suunata seal raketid Moskva peale. Ukrainlased oleks pidanud selle peale mõtlema," lausus Milan.  

"Me otsustasime juba valimiste esimeses ringis ja tegime sama valiku ka nüüd. See kandidaat meeldis mulle, mida ta rääkis debattidel, intervjuudes, mida ta tegi enne kandideerimist poliitikas või diplomaatias. Tal on ideed, mis suunas me riik peaks liikuma. Et oleme osa Euroopa Liidust ja jätkame praeguse poliitikaga," rääkisid Tibor ja Katarina.

Paljudele slovakkidele teevad uue valitsuse puhul välispoliitika kõrval aga sama palju muret ümberkorraldused riigi sees.

"Nad tahavad sisse seada samasuguse valitsuskorra, nagu praegu on Ungaris. Ja nad on selles üsna edukad. Kõigepealt tegid nad suurpuhastuse õiguskaitseorganites ja kaotasid väga tõhusa vahendi korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses, see on eriprokuröri büroo. Nad võtsid vastu karistusseadustiku muudatuse. See on olnud pingutus riikliku režiimi muutmiseks," lausus Mesežnikov.

Õigussüsteemi kõrval on surve alla jäänud mõistagi ka ajakirjandus, kes sai võimupoliitikutelt nahutada ka valimisööl.