Leedu energiaministeerium teatas teisipäeval, et arvult juba teine meretuulepargi pakkumine seekord ebaõnnetus, kuna sellel peab olema vähemalt kaks pakkujat.

Endine Eesti kliimaministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar ütles, et tegemist oli Leedus põhjalikult ettevalmistatud alaga.

"Võime spekuleerida, et võib-olla sai takistuseks see, et leedukad olid seadnud sellel oksjonil ka toetuse hinnalaele piiri, et pakkujad ei tohtinud küsida kõrgemat hinnalage kui 107 eurot megavatt-tunni kohta," rääkis Tatar.

Teisisõnu polnud Leedus ettevõtjad nõus nii väikese toetusega tuuleparki rajama.

Turuolukord ongi praegu soodsam tuulepargi arendjatele, ütles Tatar.

"Ilmselgelt on praegu tegu sellise pakkujaturuga, mitte enam olukorraga, mis meretuule puhul kehtis paar aastat tagasi, kus tõesti sellistele aladele ka ilma toetusteta tormi joosti. Praegu riigid peavad tegema jõupingutusi, et pakkujaid enda juurde meelitada," selgitas Tatar.

Eestis toimub esimene meretuulepargi oksjon eeldatatavalt 2026. aastal, kus toetust saab küsida nelja teravatt-tunnisele tootmismahule. Sellise toomismahu võib ka Eestis saada endale ainult üks, näiteks Eesti Energia tütarfirma rajatav Liivi tuulepark.

"Üks 1000 megavatine meretuulepark toodab aastas umbes neli teravatt-tundi elektrienergiat. /.../ Eestis võib eeldada, et vähemalt kaks kuni neli pakkujat võiks kindlasti tulla, kellel on küpsed projektid, mis võiksid osaleda antud vähempakkumisel merele," rääkis Enefit Greeni tuuleenergia valdkonnajuht Lauri Ulm.

Kliimaministeeriumi selgitusel selguks võitja siiski konkurentsiolukorras.

"Ei seda küll ja üks saabki võita, lihtsalt pakkumine peab ikkagi olema selle vastu, kes riigi toetust kõige väiksema numbri vastu küsib. /.../ Vähempakkumine peab olema väga paljude osalejatega ja ainult seeläbi on võimalik tarbijale võimalikult madala kuluga seda taastuvaenergia täiendavat tootmist juurde toota," rääkis kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks.

Oksjonil mittevõitnud arendajad peavad lootma Eesti elektrituru kasvule.

"Tulevikus võib meil olla elektril baseeruv majandus, mis juba nõuab uusi elektritootmisrajatisi. 2030. või 2035. aastal elu otsa ei lõppe, vaid me vajame elektrit ka edaspidi. /.../ Seda, milliseks need skeemid kujunevad, milliseid toetus- või turukindluse mehhanisme tuleviks on vaja, näitab aeg," ütles Ulm.