Usun, et me kõik mäletame kahe aasta tagust 24. veebruari varahommikut, mil Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu algas. Meie riigi pidupäev muutus traagiliseks päevaks Ukraina riigile ja rahvale, tuues kaasa hävingut kohapeal ning muret ja hirmu terves Euroopas. Kahe aasta jooksul on Vladimir Putini režiim juhtinud kogu Venemaa sõja lainele, löömata risti ette ka õigeusu kiriku kuritarvitamisel.

Venemaa on sõja ajal okupeerinud suure osa Ukraina territooriumist, tapnud kümneid tuhandeid sõdureid ja tsiviilisikuid ning tuhandeid lapsi. Keegi ei tea ohvrite koguarvu, kuid me teame, et see paraku kasvab iga päevaga.

Lisaks on Venemaa küüditanud oma territooriumile teadaolevalt üle 20 000 Ukraina lapse, kellest hiljuti Eestit külastanud Ukraina peaministri Denõss Šmõhali sõnul on seni õnnestunud kodumaale tagasi tuua vaid 300. See tähendab, et iga päev, mil Venemaa verine sõda kestab, peavad kümned tuhanded lapsed elama eemal oma perekonnast ja kodumaast ning taluma Putini režiimi vaimset ja füüsilist terrorit.

Ukraina vajab Euroopa ja USA igakülgset tuge võitluses ülekaaluka vastasega. Majandusliku ja sõjalise toetuse kõrval peame olema ühemõttelised ka oma avalikes sõnumites ja Kremli propaganda tõrjumisel.

Kahjuks näeme, et Putini režiim kasutab oma sõjategevuse õigustamiseks kõikvõimalikke meedia- ja propagandakanaleid ning kõneisikuid, sh kirikujuhte. Religiooni ärakasutamine on inimlikult vastuvõetamatu, kuid Venemaa on kasutanud õigeusu kirikut pehme võimu instrumendina juba aastakümneid nii riigisiseselt kui ka oma mõjuvälja suurendamiseks mujal.

Seetõttu on kurb, aga ootuspärane, et Moskvas tegutsev õigeusu patriarhaat eesotsas patriarh Kirilliga on asunud päev-päevalt üha jõulisemalt toetama Putini režiimi vallutussõda. Kirill tegutses teatavasti omal ajal KGB heaks ning oleks naiivne arvata, et tema sidemed Venemaa jõustruktuuridega on praeguseks kadunud.

Hiljuti läks patriarh Kirilli juhitud ülemaailmne Vene rahvakogu varasemast veelgi kaugemale teatades, et Ukraina territoorium tuleb liita Venemaaga ning sissetung Ukrainasse on "püha sõda". Nii-öelda pehmest jõust on seega saanud otsene tööriist sõja ja tapmise õigustamisel.

Selles olukorras on igati mõistetav siseminister Lauri Läänemetsa ettepanek kuulutada Moskvas tegutsev õigeusu patriarhaat terrorismi toetavaks organisatsiooniks. Patriarh Kirilli sõda õhutav tegevus ei jäta meile sisuliselt valikut.

See ei tähenda aga kellegi usuvabaduse piiramist, vaid Moskvas tegutseva patriarhaadi osas konkreetse seisukoha võtmist. Eestis tegutsevad vene õigeusu kogudused peaksid sel juhul liikuma kas Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni alla Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku raames või jätkama iseseisvate kogudustena. Seega on tagatud kõigi Eestis tegutsevate koguduste ja õigeusklike usuvabadus. 

"Kurjuse võiduks pole tarvis muud kui heade inimeste tegevusetust," on öelnud inglise-Iiri kirjanik Edmund Burke. Eesti pole valinud Venemaa agressioonisõjas tegevusetuse teed, vaid oleme olnud oma aktiivsuse ja julgusega eeskujuks ka endast suurematele riikidele.

Patriarh Kirill ei kaitse ju enam ammu kristlikke väärtusi, vaid õhutab sõda ja süütute inimeste tapmist. Eesti riigil on moraalne kohus tema tegevusele reageerida ning see tõde selgelt välja öelda.