Intervjuu maksu- ja tolliameti peadirektori Raigo Uukkiviga on salvestatud 25. aprilli pärastlõunal, mil paar tundi tagasi lõppes valitsuse pressikonverents, kus ministrid vaidlesid igihaljal teemal, kas ja kust leida riigieelarvesse raha.
Pole saladus, et suurem osa rahast jõuab eelarvesse läbi maksu- ja tolliameti. Selle ameti tööst, nii maksudest kui ka tollist Raigo Uukkiviga juttu tulebki.

Vaatasin läbi maksu- ja tolliameti dokumendiregistri ja riigihangete registri, aga ei suutnud välja selgitada, kust tellis amet pusad, mille rinnale on kirjutatud "Maksutahe". Ega te seda oma raha eest ometi soetanud?

Soetasime küll. Päris minu enda. Ja huvilistel on võimalik veebipoest endale see pusa soetada.

Ilma maksutahteta ei ole kaitsetahet või vähemalt ei saa kaitsetahet kuidagi finantseerida. Riik ei eksisteeri ilma maksutuludeta.

Te kinkisite niisuguse pusa ka rahandusminister Mart Võrklaevale ja tema pani pildi internetti. Mis te arvate, miks see paljusid inimesi pahandas?

Ausalt öeldes ei ole ma täpselt kursis, keda ta pahandas ja mis põhjustel, eks nad peavad ise rääkima. Aga nagu näha, on maksudebatt ühiskonnas väga aktiivne. Arvan, et nii palju maksureeglite muudatusi, kui on praegu juba otsustatud või diskussioonis, ei ole Eestis viimasel paarikümnel aastal olnud.

Eks see puudutab inimesi, mõjutab toimetulekut ning tekitab loomulikult tundeid.

Maksu- ja tolliamet viib juba aastaid läbi niinimetatud maksutahte uuringut. Ma juba ennetan teid ja ütlen ära, et inimeste valmidus kenasti makse maksta, vähemalt läinud sügisel tehtud küsitluse järgi, ei ole langenud.
Aga mõned muutused ikkagi on – näiteks kui varem pidas Eesti maksusüsteemi õiglaseks 44 protsenti vastanutest, siis läinud aastal oli sama näitaja 34 protsenti. Millest see kukkumine tuleb?

Maksutahte indeks on viimastel aastatel jõudnud platoole. Jätkuvalt saab väga suur osa ühiskonnast – üle 90 protsendi – aru, mis ja miks maksud on ja et see on oluline kohustus. Jätkuvalt saab ka kõrge osa ühiskonnast aru, kuidas maksukohustust täita ja ütleb vähemalt enda kohta, et maksud on makstud.

Aga on näha, et aktiivne diskussioon ja maksureeglite tulevane muutmine tekitab inimestes segadust. Sellised hinnangud on läinud allapoole ja maksusüsteemi õigluse hinnangu puhul näeme rohkem inimesi, kes ütlevad, et nende maksukoorem on juba piisav ja makse peaks võtma mingilt teiselt grupilt.

Missuguselt grupilt tuleks inimeste hinnangul rohkem võtta?

Küllalt palju inimesi leidis, et jõukamatelt peaks rohkem maksu võtma. Ja inimesed kipuvad joone tõmbama nii, et nemad need jõukad ei ole. Seda tuleb alati arvestada.

Mida ütleb teooria ja mida kogemused? Kas siis, kui majandusel hakkab minema kehvemini, on inimesed vähem altid makse tasuma?

Praktika ütleb jah, et kui on raskemad ajad, siis hakatakse oluliselt rohkem tegema valikuid, millises järjekorras milliseid kohustusi ära õiendada. Ja selles osas surve maksulaekumisele kindlasti kasvab.

Aga majandustsüklid ei ole identsed ja põhjused on erinevad ehk siit ei saa teha robustseid järeldusi. Viimane langusperiood Eesti majanduses jäi kuskile 2010. aasta kanti, sellest on varsti juba 15 aastat möödas. Tehnoloogia ja maksuhalduste lahendused on edasi läinud, olukord on oluliselt teistsugune.

Missuguste maksude pealt ühiskond pigem optimeerima hakkab? Kas esimesena hakkavad ettevõtted otsima kõrvalteid või inimesed nõustuma rohkem ümbrikupalgaga?

Kui me vaatame maksuaugu pildile otsa, siis laias plaanis hindame me, et viimasel aastal oli see umbes 2,5 protsenti maksulaekumisest. Suures osas on see käibemaksuauk ja ümbrikupalk, lisaks muud komponendid. Oma töises vaates näeme, et käibe varjamine tuleb enne ja siis makstakse see ümbrikus välja. Seal on teatud kaskaad.

Riigieelarvestrateegias on järgmise aasta juures selline rida nagu efektiivsem maksude kogumine või maksuhalduri töö efektiivsemaks muutmine. Ning selle juures on ootusena ligi ca 43 miljonit eurot lisatulu. Kas teie juba teate, kuidas võiks maksu- ja tolliameti tööd niimoodi efektiivsemaks muuta, et järgmisel aasta tuleks 40 miljonit rohkem kui muidu oleks oodatud?

Jah, maksu- ja tolliamet on pakkund välja mitmed mõtted, kuidas maksude kogumist efektiivistada selles mõttes, et ausat maksukonkurentsi toetada ja kõrvale hoidmist keerulisemaks teha.

Oleme pakkunud välja e-arvetele ülemineku, mis võiks teenida ka kõikide ettevõtete huvi, vähendada halduskoormust ja kõike muud, aga ühtlasi aidata käibe varjamise tõkestamisele kaasa. Oleme teinud ettepaneku, et nn tuhandeeuroste ja suuremate arvete deklareerimine ehk KMD INF (käibedeklaratsiooni lisa - toim.) tuua nulli, mis tähendab põhimõtteliselt, et kogu käibemaksu arvestus deklareeritakse maksuhaldurile. Selleks on tehnoloogia ja arvestussüsteemid valmis.

Oleme teinud ettepaneku sihitud andmevahetuse sisseviimiseks kommertspankadega. Sealt saaks analüütiliselt otsida ka neid, kel mittekäibemaksukohustuslasena (teame, et piir käibel on 40 000 eurot aastas) käib pangaarvetelt see piir läbi mitu korda.

Te tahaksite näha iga ettevõtte pangakonto sisse?

Ei, sugugi mitte. Ainuke, mida me näeksime, on panga tehtud summaarsed arvestused. Mitte midagi, mis pangakontodel toimub, me ei näe.

Ehk kui palju tuleb sisse ja kui palju läheb välja?

Näiteks, kui palju on selle pangakonto käive aastases arvestuses. Ma võin öelda, et viimati, kui ma vaatasin, oli Eesti üks kümnest riigist Euroopa Liidus, kus meil on 27 riiki, aga kus maksu- ja tolliametil ei ole sisse viidud sellist andmevahetusvõimalust kommertspankadega. See on ausalt öeldes pentsik. Loomulikult saame me nendele andmetele maksumenetluse käigus vajadusel ligi, aga see ei ole ei meie ega ühiskonna huvi – see on kõige kulukam ja tülikam asi üldse. Ehk need on mõistlikud meetmed.

Ja kaaluda ka tehisaru kasutamise võimalusi käibemaksuanalüüsis, võrgustikanalüüsis ja tollipiltide analüütikas.

Te tahate saada ettevõtete kohta rohkem andmeid, mida targemalt analüüsida, teha riskihinnangut, et tuli läheks varem põlema kohas, kus petetakse.

Jah, see on hästi öeldud. Me saaksime efektiivsust tõsta, kui meil on rohkem asjakohaseid andmeid, võimsam ja sihitum analüütika, et leida terad sõkaldest kiiremini üles, ja loomulikult reageeriv ressurss, et nn halbade leidudega tegeleda. Sest ega ükski analüütika ega nimekiri kahtlastest kohtadest ei too maksutulu.

Oleme need välja pakkunud ja loomulikult tuleb prognoose võtta rahulikult selles mõttes, et ka poliitikud ja valitsus arutavad, mida sealt võtta või jätta või mida teha, mida teha kiiremini ja suuremas mahus ja mida vähem. Ehk kõik tuluprognoosid sõltuvad sellest.

Kui poliitikud neid mõtteid ei toeta, siis seda 40 miljonit ka sellisel kujul ei tule?

Kui me neid meetmeid realiseerida ei saa, siis kasu selles osas ei maksa loota jah.

See e-arvete küsimus on päris huvitav. Saan ma õigesti aru, et maksu- ja tolliameti hinnangul oleks vaja, et kõik Eesti ettevõtete vahelised tehingud toimuksid läbi vastava raamatupidamistarkvara, kus on e-arved ja millel saab kogu aeg sõrme peal hoida?

Kui me vaatame Eesti digiriiki ja võrdleme seda sellega, kuidas Eesti ettevõtlusaruandluses asjad käivad, siis ma ütleksin, et riik on kaugele eest ära läinud. Ettevõtteid, kes on äriregistris märkinud, et nad võtavad vastu e-arveid, on aktiivsetest ettevõtetest alla kümne protsendi – seda on tähelepanuväärselt vähe.

Alates 2019. aastast jõustati kohustus esitada riigile arveid ainult e-arve vormis ja sealt tuli mingisugune hüpe, sest need, kes riigile tarnivad, olid sunnitud seda tegema, aga minule teadaolevalt on jäädud platoole toppama.

PDF-arve ei ole e-arve. PDF-arve on põhimõtteliselt foto ühest paberist. E-arveldamisel räägime me ikkagi teatud standardiseeritud andmekoosseisust, mida arvestussüsteemid omavahel vahetavad, saavad sellest ühtemoodi aru ning peamine kasu sellest on ettevõtjatel endil – haldus- ja sisestamiskoormust on vähem, eksitusi on vähem ja riigiga saab asjad aetud palju mugavamalt (näiteks deklareerimiskohustust täita). Miks mitte ka andmete esitamise kohustused statistikaametile ja muu selline.

See on midagi, mis tuleb ilmselt varem või hiljem. Euroopa Liidus on praeguse plaani järgi aastal 2028 teha kohustuslikuks e-arveldamine Euroopa Liidu sisestel piiriülestel tehingutel. Nii et sinnapoole ta liigub ja ma arvan, et Eesti võiks sealt küll võtta positiivse, mis seal vaieldamatult on.

Kui ettevõtete vaheline e-arveldamine muutub kohustuslikuks, kas siis muutuvad käibemaksupettused kui sellised võimatuks?

Ütleme nii, et käibe varjamine pole kunagi võimatu. Nii palju kui mõeldakse välja uusi lahendusi selleks, et mingisuguseid reegleid rakendada, mõeldakse välja ka uusi võtteid, et neist paremini kõrvale hoida.

Selline maksuauk on teatud mõttes nagu loodusseadus – mingis osas on ta alati, aga kui käibeinfo tuleb reaalajas maksuhaldurile, on käivet loomulikult keerulisem varjata.

Eestis on sada kolmkümmend tuhat osaühingut. Kui paljud neist OÜ-tavad?

OÜ-tamine on saanud tavakeele terminiks, aga maksu- ja tolliamet räägib sellest juhul, kui inimene teeb regulaarselt ja igapäevaselt tööd, aga ta ei saa selle eest palka, vaid esitab arveid ning sealt jäävad palgamaksud laekumata.

Tihti räägitakse OÜ-tamisest ka kontekstis, kus keegi laseb oma elukulusid katta, käib reisil või laseb kodukontorit remontida enda kontrolli all oleval äriühingul.

Aga see on ikkagi maksuhalduri tunnetuse küsimus, kui palju osaühing õigustatult dividende maksab ja kui palju maksab juhatuse liikmele või omanikule palka. Kas see on siis OÜ-tamine või normaalne tegevus?

Eks me võrdleme neid valdkonna või turu keskmistega ja kui seal on suured anomaaliad, siis vaatame sinna täpsemalt sisse.

Kas on mingi käibe number, millest alates te sinna sisse vaatate?

Seda ma siin ei reklaamiks.

Aga kui on mingisugune tuhandeeurose käibega osaühing, siis ma kujutan ette, et maksu- ja tolliametil on terve hulk muid asju teha, kui hakata vaatama, kas arvuti osteti endale koju toimetamiseks või ettevõttega tegelemises.

Loomulikult on meil olulisuse kriteerium, meie ressursid on piiratud ja me tahame selle pealt saada võimalikult suurt mõju. Ma arvan, et see on meil päris hästi õnnestunud.

Merlis Nõgene rääkis veebruaris Vikerraadio "Reporteritunnis", mida tema arvab OÜ-tamise piiramisest, ma tsiteerin: "Neil ei ole nagu mingit mõtet, mida teha. Üks mõte on – pannakse ettevõtted deklareerima kõiki oma käibearveid, mitte tuhandest eurost, vaid null eurost ning kui seda reklaamitakse nii, et me läheme maksupettureid püüdma, siis on rahvas loomulikult rõõmus, aga kogu halduskoormus langeb saja kolmekümnele tuhandele normaalsele äriühingule". Kas te mõistate ettevõtja muret?

Halduskoormuse muret ma loomulikult mõistan, aga rahustaksin selles osas, et tänapäevased raamatupidamissüsteemid ja infotehnoloogiline võimekus on nii palju edasi arenenud, võrreldes selle KMD INF aegse ajaga.

Ma ei tea, millest te räägite.

See on tuhandeeuroste arvete deklareerimise kohustus versus kõigi käibemaksuarvete deklareerimise kohustus. Raamatupidamisprogrammis on see üks linnuke. Nii et selles mõttes ei ole mingisugust lisanduvat halduskoormust. Keegi ei kujuta ette, et neid peaks hakkama piltlikult öeldes ükshaaval kuhugi sisestama. See pole tõsi.

Ehk, mida rohkem lähevad ettevõtted üle digitaalsele arveldamisele, kui me saame automaatseid lahendusi pakkuda, seda vähem on halduskoormust ja seda mugavam on nende elu ning nad saavad tegeleda raha teenimise, mitte mingisuguste nõuete täitmisega.

Kas magustatud jookide maksu, millest palju räägitakse, on võimalik teha niimoodi, et ettevõtjatele ei langeks ebamõistlikku halduskoormust?

Kõik teavad, et magustatud jookide maksu eelnõu saadeti valitsusest parlamenti parandamist või sisustamist vajavate kohtadega. Keegi ei teinud sellest saladust, et need reeglid tuleb olulises osas sisustada.

See, mida see ettevõtjatele kaasa toob, oleneb sealsest debatist. Mis maksu- ja tolliametit puudutab, siis loomulikult on meie peamine huvi igasuguse maksudisaini osas see, et me saame ta võimalikult automatiseeritult digitaalselt lahendada. Mida vähem on erandeid, seda kergem on seda rakendada. Mida rohkem on erandeid, seda kergem on leida kõrvale hoidmise mooduseid ja seda suurem tähelepanu peab minema järelkontrollile.

Oleme oma ettepanekud juba esitanud ja loomulikult anname sisendi riigikogu menetluses, kui see võimalus tuleb.

Kuidas te senisele limonaadimaksu mõttele vaatate? Ta ei erine väga palju sellest, mis mõned aastad tagasi juba peaaegu vastu võeti. Kus seal kõige suurem maksuauk paistab? Kuidas on limonaadimaksust kõige lihtsam kõrvale hoida?

Sellele saab vastata siis, kui see eelnõu on riigikogus oluliselt konkreetsema kuju võtnud.

Kus senises eelnõus on suur auk, mis tuleb ära lappida?

Seal vajab oluliselt selgitamist see, kuidas aru saada, kes on maksukohustuslane juhul kui ta deklaratsiooni näiteks ei esita. Ehk on küllalt palju praktilisi asjaolusid. Seal ei ole midagi võimatut, aga need tuleb sisustada.

Alkoholiaktsiisi peavad maksma need, kes on seotud kindla litsentsiga, aga magustatud jookide maaletoomiseks pole mingit litsentsi vaja. Ka tegevusluba ei ole vaja. Limonaadil ei ole maksumärki. Kuidas need maksukohustuslased üles leida?

Riikidel, kes on seda maksu kogunud, on kogemus ja nendelt tuleb õppida.

Mõnes riigis on näiteks müüjal kohustus kontrollida, et sellel, kes talle limonaadi poodi toob, oleksid maksud makstud.

Ka nii võib mõelda, aga see tähendab jälle küsimust, et kuidas müüja peaks seda kontrollima, eriti arvestades, et ettevõtete arvestussüsteemis pole ilmselt ühetaolist identifitseerimiskoodi, mis võimaldaks eristada makstud partii. Nii et jah, see vajab sisustamist.

Päris keeruline võrrand. On need kakskümmend viis miljonit seda väärt?

See on poliitikute otsus. On ju ka räägitud, et magustatud joogi maksu üks võib-olla isegi olulisem eesmärk on magustatud jookide tarbimise vähendamine, mitte maksutulu kogumine. Ehk seda ei tasu hinnata ainult läbi kogutava tulu prisma.

Küll aga küsimused, kust on maks tasutud ja kust mitte, tuleb adekvaatselt lahendada, muidu võib juhtuda, et magustatud jooki juuakse edasi, aga maksu ei maksa keegi.

Kas te olete kindel, et 2025. aasta 1. jaanuaril ei tule ühtegi mootorsõidukimaksu otsust käsitsi välja kirjutada?

Mootorsõidukimaksu rakendusliku lahenduse ettevalmistamisega oleme teinud algust juba mõni aeg tagasi. Me teame, et parlament ei ole seda veel vastu võtnud ja seal võib tulla muutusi, aga juba fikseeritud osas me tegutseme.

Ma olen küllalt kindel, et 2025. aasta alguses me need maksuteated nagu kord ja kohus välja anname, aga muidugi oleneb see sellest, ega parlamendis viimasel hetkel kogu maksuloogikat oluliselt ei muudeta ega tooda mingeid uusi lahendusi või erandeid, millega pole arvestatud ja mida ei ole ka eelarvestatud.

Meil on mootorsõidukimaksu IT-lahenduseks eelarve 1,7 miljonit eurot.

Teil on hange tehtud?

Meil on palju raamhankeid ja nende raames saame me seda teha.

Hiljuti kogunes riigikogu kultuurikomisjon, kes tegi väga konkreetse ettepaneku – see oli nii koalitsiooni kui ka opositsioonisaadikute tahe – teha mootorsõidukimaksus erand, et maksu ei peaks tasuma üle viiekümne aastaste sõidukite eest ning üle kolmekümneaastaste sõidukite eest ei peaks maksu tasuma siis, kui asjatundjad on öelnud, et auto on ajaloolise väärtusega.
Kas see on see erand, millest te rääkisite?

Kõikidel maksudel on mingid erandid. Minu mõte on see, et erinevaid valdkondlikke kaalutlusi, näiteks sotsiaalne toimetulek, mingisugused tervisekaalutlused, puude- ja muud taolised aspektid, mis võivad efektiivset maksukohustust muuta, proovida lahendada seal, kus saab inimesele võimalikult lähedal neid kontrollida.

Kõikide asjade maksu- ja tolliameti IT-süsteemi sisse programmeerimine on kohutavalt kulukas. Meil on andmekogud omavahel seotud niiviisi, et kui me mingisuguseid muudatusi teeme, näiteks muutuvad elukallidus või elu asjaolud, tahetakse mingisuguseid määrasid muuta, tuua võib-olla soodustatuid juurde või vastupidi – viia ära, siis see kulu on äärmiselt suur.

Ja riskid, et mingisugused seosed jäävad katmata või lähevad eksitusse, on märkimisväärselt suuremad. Seda tasuks maksude disainimisel või rakendamisel silmas pidada ning seda oleme me ka alati selgitanud ja lahenduste mõttes välja pakkunud.

Kus mootorsõidukimaksu kõige suurem maksuauk paistab?

See on varamaks ja on täiesti tavapärane, et riikides vara maksustatakse, tavaliselt maksustatakse töötamist, tarbimist ja vara. Ma arvan, et mootorsõidukimaksu puhul on põhiküsimus liiklusregister, kus peavad need sõidukid kirjas olema ja kus andmed peavad õiged olema.

Teatavasti on liiklusregister olnud seni informatiivne register. Kui sellest saab maksuarvestuse alus, siis vajab kindlasti tähelepanu see, et kõik, mis seal sees peaks maksukohustuslase mõttes olema seal ka oleks või sinna saaks.

Kuidas praegu paistab? Kui palju andmetööd teha tuleb?

Nii täpselt ma ei oska öelda, sest töö järg ei ole veel sealmaal, aga eks me pöörame nendele asjadele ärianalüüsifaasis ja teostamise etappides tähelepanu. Ootame, mis riigikogust tuleb ja siis saame konkreetsemalt rääkida.

Lätti registreerimise lainet ei pelga?

Ei, ma ei pelga. Ma ei pelga midagi, seda tuleb lihtsalt tähele panna ja arvestada. Kindlasti kasvab surve sõita Eesti teedel mootorsõidukitega, mis ei ole Eesti registris, sest kui sa Eesti registrisse lähed, siis hakkad maksu maksma. Ma arvan, et see on üks põhiküsimustest, et sealt seda auku ei tekiks.

Kuidas te selle eest hoolitsete?

Et eks me vaatame, kuidas head naabrid soomlased on päris pikalt automaksu viljelenud. Oleme juba nende praktikale otsa vaadanud. Nendel on lahendus, kus politsei võib teel liikuva auto, millelt ei ole automaksu makstud või on välisriigi registreerimismärgid, kinni pidada ja vaat et autonumbrid maha keerata.

Ma ei usu, et meil midagi sellist tuleb, aga seesama küsimus, et kui meie teedel liigub, olgu siis Läti või mingi muu riigi numbriga sõiduk, siis kuidas me...
Ehk meil peab ilmselgelt olema tehnoloogiline võimalus monitoorida, millal ta on riiki sisenenud.

Meil on Schengen, piirid on lahti, võin sõita iga päev Riiga ja tagasi või vastupidi. See asi tahab lahendamist, mul ei ole kõiki vastuseid, aga need on asjad, mida me transpordiameti ja ministeeriumitega koostöös mõtleme ja lahendame.

Tolli numbrituvastuskaamerad saavad täiesti uue rakenduse?

Jah, see võib olla üks õige ja hea kuluefektiivne lahendus. Numbrituvastuskaamerad said kunagi kompensatsioonimeetmena rajatud, kui Eesti astus Schengenisse ja tollipiir kadus Euroopa Liidu sees ära, kuid et hoida liiklusvoogudel natukene silma peal. Ehk meil on tõesti tehniline võimekus teha Eesti-Läti piiril ja ka natuke laiemalt automaatselt numbrituvastust. Ja seda ka analüüsida.

Arvan, et mootorsõidukimaksu kontekstis võib see olla üks tehnoloogilistest lahendustest, mis maksulaekumist ja võrdset kohtlemist toetab ning maksuauku vähendab.

Lugesin hiljuti analüüsi selle kohta, kuidas on inimeste maksukäitumine ja majandusnäitajad seotud. Natuke me sellest juba rääkisime, aga tollest analüüsist näis, et tubakaaktsiisi tasumisel on kõige suurem seos majanduse käekäiguga.
Teiste sõnadega, kui majandusel läheb kehvasti, haaravad suitsetajad oluliselt kergema käega salasigarettide järele, kusjuures näiteks tulu- ja sotsiaalmaksu puhul oli sellist seost majanduse käekäiguga üsna vähe.
Saan ma õigesti aru, et paljud inimesed ei taju maksupettusena seda, kui nad ostavad salasigaretti või salaalkoholi?

Ma ei ütleks niimoodi, ma arvan, et nad tajuvad ikka, aga võib-olla küsitlusele vastates peetakse seda väiksemaks patuks kui ehk midagi muud.

Samas menetles toll 2019. aastal 1260 tubakatoodetega seotud juhtumit, aga läinud aastal kõigest 330. Need arvud ei näita tegelikult salasigarettide turu kokkuvarisemist?

Jah, need arvud ei ole salasigarettide turule üks-ühele üldistatavad, kuid ütlen, et me saime salasigarettide turule päris hea piiri. Sellele aitasid hästi palju kaasa sanktsioonid – Venemaale jõustatud sanktsioonid tõid huvitava tagajärjena kaasa selle, et näiteks Valgevenes tegutsenud salasigaretivabrikud ja nende toodang jõudis Eesti mustale turule palju vähem, sest rekasid, millega neid smugeldada, praktiliselt enam ei liikunud.
On huvitav, et sellised protsessid võivad kaasa tuua natuke ootamatud tagajärjed.

Kas need numbrid siis peegelduvad või ei peegelda salasigaretiturgu?

Üks asi on leiud, mis kätte jäävad, aga mis puudutab salasigaretiturgu, siis me vaatame ka üht uuringut, mida me ise kutsume tühja paki uuringuks – sõna otseses mõttes vaadatakse tänaval prügikastides tühjasid sigaretipakke ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud metoodikaga rehkendatakse, kui suur võiks olla salasigarettide osakaal. Mul ei ole täpseid numbreid käepärast, aga need on viimastel aastatel vaikselt vähenenud.

Aga mitte nii järsult. See tähendab, et põhjus, miks toll tabab salasigarette oluliselt vähem kui aasta varem, on kuskil mujal.

Põhjus võib olla kuskil mujal ka jah. Sõja tõttu tuli Eestisse palju sõjapõgenikke, kes tõid ka kaasa aktsiisikaupa, millelt meile on aktsiisid tasumata ja mida võib salakaubaks pidada. Vahepeal, kui olukord läks rahulikumaks, said nad käia Ukrainas ja tuua jälle mingit kaupa kaasa. Ütleme, et põhjuseid on palju ja on väga raske üks-ühele midagi järeldada.

Eelmisel aastal avastas maksu- ja tolliamet piiril 5264 sanktsioonirikkumist, see tähendab umbes neliteist sanktsioonirikkumist päevas. Kes need inimesed või ettevõtjad on, kes sanktsioone sellises mahus rikuvad? Milline on nende profiil?

Sõda on kestnud üle kahe aasta, sanktsioonid, keelatud asjade nimekiri on olnud äärmiselt muutuv, tänaseks on meil vastu võetud juba kolmteist sanktsioonipaketti ning iga järgmine toob sinna midagi juurde. Seega perioode omavahel võrrelda ei saa.

Kuid tavapärane sanktsioonide rikkuja, kas siis teadlik või teadmatu, on Eestist väljaminev Eesti kodanik, kellel on kaasas mingisugused sanktsioneeritud esemed, luksuskaubad või sularaha. See on kõige tüüpilisem sanktsioonirikkuja.

Ettevõtete hoolsuskohustus on loomulikult suurem, nende elu on ka selles mõttes keerulisem, et tihtipeale kui järgmine sanktsioonipakett vastu võetakse, jõustatakse see juba järgmisel või ülejärgmisel päeval ehk midagi, mis võis olla lubatud, on äkitsi keelatud. Siin on raske konkreetset tüüpi välja tuua.

Aga tooksin välja, et maksu- ja tolliameti tolliosale on surve tohutu – äärmiselt mitmekesiste keeldude rägastikku tuleb kvaliteetselt jõustada. Kui tulevad uued paketid, on meil vaja need päevapealt üle võtta, infosüsteemidesse uued kriteeriumid panna, inimesed peavad need endale selgeks tegema. See on väga suur surve.

On õige hetk tsiteerida läinud aastal sisekaitseakadeemia finantskolledži lõpetanud Veronika Talalajeva lõputööd nimega "Majandussanktsioonide rakendamisel tekkinud probleemid ja võimalikud lahendused Narva maantee tollipunkti näitel". Muu hulgas rääkisid seal tolliametnikud, keda intervjueeriti, tsiteerin: "On rakse aru saada sanktsiooni alla kuuluvatest kaupadest, kuna selgitused on kohati nii ebatäpsed ja piiri peal ei ole aega ega vastavaid ametnikke, kes suudaksid kõikidele kaupadele õigeid kaubakoode määrata".
See kirjeldus pärineb aasta tagusest ajast. Kas vahepeal on töö lihtsamaks muutunud?

Ei, vahepeal on töö muutunud keerulisemaks, sest aasta taguse ajaga võrreldes on tulnud paar paketti ja terve hulk reegleid juurde ja tõepoolest on näiteid, kus mingisugune toode võib olla sanktsioneeritud, aga toote koostisosad mitte. Või vastupidi.
Ja et tolli piiril sellest kiiresti aru saada, leida õiged koodid, ühtlasi tunda, kuidas logistikakoridore, tarneahelaid, kogu operatiivinfot – see on erakordne väljakutse ja surve.

Toll on seda mitu aastat hästi kandnud. On olnud väga hea koostöö Balti tolliasutuste ja Euroopa Liiduga laiemalt, aga kui me vaatame tagasisidet, kuidas Euroopa Liidu tollipiir Eestis peab, siis me ilmselt oleme ühed efektiivsemad väravavahid.

Aga lõppude lõpuks on see Euroopa Liidu põhine sanktsioonipoliitika ka ju osaliselt reaalpoliitika – lubatakse asju, mida on Euroopa Liidul vaja. Ning kõik liikmesriigid peavad saavutama konsensuse ja muud taolised asjad. Selline see reaalsus on.

Mõned tolliametnikud on mulle aastate jooksul kirjeldanud, kuidas nad vaatavad sisse tsisterni, kus lõhnab naftatoote järele, sõrmega katsudes on õline, kaubakood on see ja see, aga naftatoote järele lõhnavaid õliseid vedelikke on neis kaubakoodides kümneid ja kümneid.
Pane sa siis sõrm peale, kas ettevõtja on kirjutanud õige kaubakoodi või mitte ning see otsus tuleb teha hetkega.

Jah, nii see on. Üldiselt on niimoodi, et kui kaubad tulevad Euroopa Liitu või lähevad Euroopa Liidust välja, tuleb kõigepealt sellest kavatsusest deklaratsioon. Meil on päris peen analüütika, kuidas neid deklaratsioone sõeluda, anomaaliaid otsida. Ja nende peale reageeritakse.

Aga tõepoolest – mis seade see täpselt on, on ta see, mis deklaratsioonis kirjas või on seda modifitseeritud... Sanktsioonide puhul ei ole Euroopa Liit suutnud selles kokku leppida, et keelata terved kauba- või koodigrupid, vaid on toodete või ainete toormevariatsioonid. Sellega tulebki siis tegeleda.

Tsiteerin veel eelpool nimetatud tööd: "Sanktsioonide nimekiri on pikk ja kohati arusaamatu nii ametnikele kui ka reisijatele. Väga raske on kohapeal otsustada, kas kaupa saab sisse või välja viia."
Kas ja kuidas saaks seadusandja tolli tööd lihtsamaks teha?

Siin on tegemist Euroopa Liidu seadusandjaga, sest sanktsioonide paketid on liikmesriikide konsensus. Meil on väga hea koostöö välisministeeriumiga, kelle kaudu Eesti Vabariik oma mõtteid sanktsioonide disaini osas väljendab.

Oleme pakkunud palju ideid, kuidas teha sanktsioonide rakendamist lihtsamaks – liikuda koodidelt koodigruppidele, teha vähem erandeid. Mõned ettepanekud on ilmselt leidnud Euroopas heakskiitu, aga üldiselt ikkagi mitte. Liikmesriikidel on oma eelistused ja mured, oma tootjate mured – selline see reaalsus on.

Põhimõtteliselt on ta nii nagu need tsitaadid kirjeldasid. Loomulikult arendame me pidevalt analüütikat, meil töötavad võimekad õppinud inimesed, keda me koolitame, meil on ka keskne analüütiline rakuke, mis vastab küsimustele, kui tollipiiril kõheldakse või otsustamisel hätta jäädakse. Aga kahtlemata riskid on.

Ilmselt ei lõpe nende pakettide järg kolmeteistkümnendaga, vaid me näeme järgmisi ja järgmisi, mis tähendab, et pilt, mida sanktsioneeritakse, läheb aina kirjumaks.

Lõpuks tundub nõnda sogane vesi, et seal on päris lihtne kala püüda.

On ta lihtne või mitte, meie töö on teha nii, et ta poleks lihtne.

Aga püütakse?

Seal ei ole sugugi võimatu kala püüda ja seda ka tehakse. Minu info julgeolekuasutustelt, ka teistelt tolliasutustelt regioonist, ka Brüsselist, on see, et meil siin on õnnestunud silmatorkavalt hästi värav kinni hoida, aga reaalsus on tõesti see, et kui meie saadame mingi saadetise seetõtu tagasi, et see on sanktsioneeritud, siis ei ole üldse ennenägematu, et sama saadetisega proovitakse minna Euroopa Liidust välja mujalt liikmesriigist.

Kust on meie väravast lihtsam mööda minna, põhja või lõuna poolt?

Balti riigid ja Soome vahetavad väga palju operatiivinfot ja harmoneerivad oma taktikalisi plaane. Üldiselt minnakse neid võimalusi otsima allapoole.

Minnakse laevaga Lõuna-Euroopa mõnest sadamast?

Või minnakse veoautoga või muul moel Bulgaaria poole ja vaadatakse sealseid võimalusi.

Läbi Valgevene?

On erinevaid koridore. Aga jah, kui siin ei ole see võimalik, siis ei tähenda see seda, et ei katsetataks mujal.

Muide, sellest lõputööst tuli välja veel üks tähelepanuväärne tõdemus. Mitu intervjueeritavat ütles, et kuna sanktsioonide rakendamise tõttu kulub riigist väljuva suuna kontrollimisele palju ressursse, siis kontrollitakse sisenevat suunda vähem. Mõni töötaja oli konkreetsem ja ütles, et ametnikud ei jõua kõiki tolliformaalsusi teostada ning selle tulemusena jõuavad kaubad kontrollimata Euroopa Liidu ja maksud jäävad maksmata.
Ma saan aru, et tegu on päris probleemiga.

Ütleme nii, et ressursid on alati piiratud ja nende rakendamisel tuleb teha parim informeeritud valik. Ning vastavalt sellele, kuidas olupilt muutub, vajadusel oma tegevusi ja taktikat kohendada. Umbes pool tollikontrollidest läheb sanktsioonidele ja umbes pool Euroopa Liidu tollireglementi kohustuste täitmisele – et tollimaksud, käibemaksud ja muu selline oleks kaetud.

Ja on ka objektiivne fakt, et kuna praegune risk on eelkõige see, et sanktsioneeritud kaubad saavad Vene Föderatsiooni ja õlitavad seeläbi Vene sõjamasinat, läheb meil suurem tähelepanu nn ekspordisuunale.

Kui viidata tagasi salasigarettide küsimusele, siis on need kaks asja omavahel seotud?

Kõik on lõppude lõpuks selles mõttes seotud, et kui vaatad samal ajal saadetist, mis on välja minemas, ei saa sa nii põhjalikult keskenduda saadetisele, mis tuleb Euroopa Liitu sisse ja kus on võib-olla aktsiisikaubad peal, näiteks salasigaretid, muu salakaup.

Samal ajal räägib Euroopa Liit üha hoogsamalt – ja ühel hetkel jõuavad direktiivid ka seadustesse – süsinikutollidest, mis lõpuks langeb ka teile.

Jah, kui ta ühel hetkel tuleb ja saab praktilisemaks, siis langeb arvestuse tegemine kindlasti meile.

Ja samal ajal tuleb ka sanktsioone jõustada. Kust te võtate selle ressursi? Kui laiali maksu- ja tolliameti ressurssi määrida annab?

Ressursiotsused on juhtimisotsused, mida me teeme kogu aeg ja vajadusel korrigeerime.

Näiteks magusjoogimaks või mootorsõidukimaks on need, millele ei mõelnud keegi mõni aasta tagasi, mistõttu ei olnud neid ressursse arvestatud. Kui see plaan sai poliitiliselt rohelise tule, siis tuleb teha vajalikud planeerimised või ümberplaneerimised ja leida ressursid. Nii on ka kõikide teiste asjadega, kohustusi tuleb ja oleme ka ise, nagu varem räägitud, pakkunud välja maksulaekumist tugevdavaid meetmeid ning juhul kui need peaksid saama valitsuse ja parlamendi toe, on selge, et neid tuleb ka finantseerida.

Üks huvitav tööots ootab veel maksu- ja tolliametit – senimaani on kõik sanktsioonirežiimi rikkumised olnud kuriteod ja neid on menetlenud kaitsepolitseiamet. Või kes teab, kui palju neid menetletud on. Ega vist viit tuhandet sanktsioonirikkumise tegelikult keegi kuriteona ei menetle?

Vihje oli ilmselt sellele, et valitsuses liigub väljatöötamiskavatsuse eelnõu, mis toob väärteokoosseisu sanktsioonirežiimi rikkumise teole. Iseenesest väga mõistlik areng. Praegu on olnud niimoodi, et ei ole üldse tegu või on kuritegu – see hüpe on liiga suur ja suur osa nendest rikkumistest võivad olla suhteliselt tühised, mida on kuriteona ebaotstarbekas menetleda.

Eelnõu järgi saaks maksu- ja tolliamet menetleda rikkumisi, mis on vähem kui kümne tuhande euro väärtuses, näiteks sularaha üle piiri viimine. Maksu- ja tolliamet hakkaks neid menetlema väärtegudena. Kas see tähendab, et te saate endale mõni tuhat väärteomenetlust juurde?

Ma seda numbrit veel ei ütleks, aga see koosseis õigusakti tuleb ja see on mõistlik. Oleme praegu menetlenud taunimisväärseid tegusid, mis ei ole kuriteod. Oleme menetlenud tollireglemendi rikkumisi, oleme neid katnud lihtsalt ühe alternatiivse alusega.

Kui palju me võtame juurde menetleda või kui palju neid tuleb, ega me korduvaid rikkujaid nii palju ka ei näe, sest enamik inimestest ja ettevõtetest on sellised, kes nähes, et nii ei saa, rohkem ei proovi, siis seega on mul suhteliselt raske mingisugust hinnangut anda. Kuid igal juhul ta meie n-ö portfelli laiendab, aga arvan, et aitab meil ka paremini sanktsioonirikkumisi heidutada.

Parasjagu on niisugune aeg, kus ametid ja asutused kirjutavad riigieelarvestrateegia jaoks lisataotlusi. Milline on teie lisataotlus rahandusminister Mart Võrklaevale?

Oleme ju kõik kuulnud, et riigi riigi kulupoole seis on raske ja lisataotlustele on plaanis küllalt laialdane embargo.

Olen näinud asutusi, kes on siiski saatnud lisataotluse.

Eks need samad küsimused, mida me oleme ka siin katnud. Lõppude lõpuks tuleb Eesti riigieelarvest kaheksakümmend viis protsenti maksu-ja tolliameti kaudu.

Tegeleme meie võimekuse suurendamisega mitmetes kohtades, me ise kutsume seda tulumeetmeks. Meil on täiesti realistlik potentsiaal tuua maksuaugu vähendamise läbi oluliselt rohkem maksutulu kui selliste võimekuste tekitamine tegelikult tähendab.

Ma küsin siis teistpidi – see rahandusministeeriumil nulleelarve projekt, kas teie leidsite selle keerulise projekti sees maksu- ja tolliameti read, kuhu väiksem number kirjutada kui näiteks selle aasta eelarvele oli kirjutatud?

Oleme ka selles diskussioonis pakkunud mitmeid asju välja. Üks on tulupool, aga ka seesmise bürokraatia vähendamise meetmed, et me ei peaks liigselt printima tarbetut paberit, et mingisuguseid maksuteateid välja saata ning muud taolised ettepanekud.

Hüpates korra tolli peale, siis otsustas valitsus äsja, et kuna Vene Föderatsioon pani Ivangorodi piiripunkti remonti ja autoliiklusele kinni, siis on ka Eesti pool öisel ajal piiri- ja tollipunkt kinni. Sellised iseenesest mõistlikud asjad.

Ei ole saladus, et me oleme teinud ettepaneku vaadata ses osas üle ka Koidula piiripunkt. Kohalik kogukond on andnud muidugi oma sisendi, et nendel on see liikumiste mõttes oluline – surnuaial käia ja muud asjad –, aga seda ei pea tegema öisel ajal.

Ilmselt erinevaid kokkuhoiu kohti on, kust saaks omakorda vahendeid, et tõsta efektiivsust kontrollidel, parandada töötingimusi ja nii edasi.

Et Koidulas võiks öist üle piiri käimist samamoodi piirata nagu Narvas?

Oleme sellise ettepaneku Narva kohta teinud. On raske näha, miks ta peaks olema kakskümmend neli tundi ööpäevas lahti, arvestades nii liikumisstatistikat kui ka seda, miks ta kohalikule kogukonnale oluline on. Üldiselt on need päevase aja käigud. Kui riik otsib kokkuhoiukohti igalt poolt, siis tuleks ka lahtise pilguga vaadata. Ilmselt läheb elu niiviisi, et kaubaliiklus Vene Föderatsiooniga keskendub Luhamaa piiri- ja tollipunkti.

Te olete endine rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler, olete näinud riigi toimetamist nii- ja naapidi. Kas teis ei tekita ängi see, et riik tahab kogu aeg kokku hoida, aga samal ajal otseselt inimesi puudutavaid tugevaid otsuseid ei taheta nagu teha?

Ma julgustan kõiki numbritele otsa vaatama. Esiteks laekuvad tulud maksutulude mõttes väga tugevalt, see on fakt, ütleme reaallaekumine on tugev. Jah, majandus on olnud paigalseisus ja ootused on suuremad, aga siiski. Ja maksuauk pole suur.

Kulude poolel me näeme indekseeritud kulutusi ja muidugi sõjast või muudest välisteguritest tekitatud sundkulutusi on palju. Palju räägitakse kärpimisest, et kui palju see potentsiaal on. Vaatame riigieelarve kulupoolele otsa – üle poole riigieelarve kuludest on mingisugused toetused või edasi kantavad vahendid ning nende majandustegevuskulude või personalikulude osakaal on üpris väike. Peast ütlen kümme-viisteist protsenti. Ehk tasuks sellele otsa vaadata.

Selle kümne või viieteistkümne protsendi seest ei tule sadu miljoneid.

Kümnest protsendist kümme protsenti on sajast protsendist üks protsent. Loomulikult on solidaarsus oluline ja kõik sellised kaalutlused, aga lõppude lõpuks peavad need ambitsioonid olema aritmeetiliselt teostatavad ja realistlikud.

Ja kui riik tahab eelarvet tasakaalu saada, siis tuleb teha ebapopulaarseid ja inimeste elu päriselt mõjutavaid otsuseid.

Või suurendada tulusid.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.