Juba kümme aastat on Eesti ettevõtjatel kohustus deklareerida kõik ostu-müügitehingud, mille summa on vähemalt 1000 eurot. Otsus langetati tookord selleks, et vähendada käibemaksupettusi ja parandada maksutulu laekumist.

Muudatus tasus end üsna kiiresti ära ning kasvatas maksu- ja tolliameti hinnangul maksulaekumisi enam kui sada miljonit eurot. Lisaks vähenes nn maksuauk ehk prognoositud maksutulu ja tegeliku maksulaekumise vahe kahe aastaga ligi kaks korda (2013. aastal 254 miljonit eurot ja 2015. aastal 128 miljonit eurot).

2014. aastal jõustunud 1000-eurose lävendi seadmist võib nimetada toonaseks kompromissiks või isegi üleminekuperioodiks, mille lõppu prognoositakse 2027. aastaks. Nüüd on riik valmis uueks muudatuseks, mis näeb ette 1000-eurose piirmäära kaotamist ning käibemaksukohustuslase kõigi tehingute hõlmamist.

Millist probleemi me lahendame?

Kavandatava seadusemuudatusega soovitakse toetada e-arvete laialdasemat kasutuselevõttu, parandada käibemaksu laekumist ja tõhustada maksuhalduri tööd. Eelnõukava suhteliselt lakoonilise sõnastusest võib lugeja järeldada, et riigil on probleem, mis vajab lahendamist.

Rahandusministeerium lubab oma samasisulises pressiteates läbi muudatuse parandada ettevõtluskeskkonda ning vähendada nii ettevõtjate kui ka maksuhalduri halduskoormust. Seega peaksid uuest lahendusest võitma riik ja ettevõtjadki.

Vaatleme lähemalt, millist probleemi me 1000-eurose piirmäära kaotamise ja käibemaksukohustuslase kõigi tehingute hõlmamisega ikkagi lahendame.

Esiteks võimaldab praegune 1000-eurone piirmäär esitada käibedeklaratsioonil valeandmeid ning deklareerida sisendkäibemaksuna summat, mille aluseks arveid tegelikult ei ole. Teisisõnu on riigi vaatest probleemiks alusetu sisendkäibemaksu deklareerimine ja maksukohustuse vähendamine.

Kuna maksuhalduril ei ole maksukohustuslase kõigi tehingute kohta andmeid, ei ole võimalik ka automaatselt veenduda käibedeklaratsiooni andmete õigsuses. See omakorda nõuab maksuhaldurilt täiendavat maksuauditi ressurssi, mis on piiratud eelarve tingimustes ebamõistlik. Kontrolliressursi vabanemine 1000-eurose piirimäära kaotamise korral annab maksuhaldurile võimaluse suunata ressurss sinna, kus see on põhjendatud ja vajalik.

Teiseks probleemiks on deklareerimisvead ehk müüja ja ostja deklareeritud andmete erinemine, mis nõuab maksuhalduri sekkumist. Sageli ei ole deklareerimisvead pahatahtlikud, vaid tekivad andmete käsitsi sisestamisest e-MTA iseteeninduskeskkonnas. Seevastu e-arvete kasutamisel selliseid vigu ei teki. E-arvete puhul saadab müüja ostjale masinloetavas versioonis faili, mis laetakse üles raamatupidamistarkvarasse ning deklareerimisvead langevad ära.

Ettevõtjad, kes e-arveid ei kasuta, sisestavad raamatupidamistarkvarasse andmeid kaks korda, nii arvet esitades kui ka saades. Sel moel võivad tekkida sisestusvead ja sellest omakorda deklareerimisvead.

Deklareerimisvigade kontrollimine tekitab liigset halduskoormust maksuhaldurile ja tehinguosalistele endile, muuhulgas ka sellele maksukohustuslasele, kelle andmed olid korrektsed. Andmete erinevus võib kaasa tuua täiendava maksunõude, näiteks 2023. aastal ulatus täiendava käibemaksu tasumiskohustusega kogutud summa 25 miljoni euroni.

Ettevõtluskeskkond muutub läbipaistvamaks

1000-eurose piirmäära kaotamise ja e-arvetele üleminekul kaks peamist eesmärki: vähendada käibemaksuseaduse rikkumisega tekitatud kahju ja parandada deklareeritavate andmete kvaliteeti.

1000-eurose lävendi kaotamine toob riigile kaasa tõenäoliselt käibemaksuseadusest tulenevate rikkumiste mõningase vähenemise, paraneb käibemaksu laekumine ja maksuauditi ressurssi on võimalik otstarbekamalt kasutada. Kui riigi vaates on peamine ootus riigitulude suurendamises ja halduskoormuse vähenemises, siis ettevõtja seisukohast on võita oluliselt rohkem.

Kui käibemaksuseaduse rikkumisega tekitatud kahju väheneb, paranevad ühtlasi ettevõtluskeskkond ja konkurentsitingimused. See tähendab, et ettevõtluskeskkond on läbipaistvam ning läbi automaatse andmevahetuse väheneb maksukohustuslaste halduskoormus, aruandluskohustus lihtsustub ja andmete kvaliteet paraneb.

Ilmne ajaline võit tuleb ka e-arvetele üleminekust. E-arvete kasutamisel jõuavad õiged arved raamatupidamisse õigel ajal ning automaatselt, millest tulenevalt on ka maksuarvestus maksukohustuslase jaoks lihtsam. E-arvete saatmise ja vastuvõtmise võimekusega vabaneb ühe arve kohta ligikaudu 30 minutit puhast tööaega, mida raamatupidaja saab kasutada sisulisemateks tegevusteks kui rutiinne andmete sisestamine.

Küsimus usaldusest jääb

Paraku pole aga sugugi kõik ettevõtted e-arvetele üle läinud ning uus seadusemuudatus püüab sedagi probleemi lahendada. Peamiseks takistuseks peavad ettevõtjad, et neil puudub harjumus e-arvete kasutamiseks, samuti vastav raamatupidamistarkvara, mille soetamine tooks kaasa lisakulu ning puuduvad ka oskused tarkvara kasutamiseks. Seega jääb e-arvete madal kasutus (üksnes seitse protsenti maksukohustuslastest võtab e-arveid vastu) ennekõike harjumuste, motivatsiooni ja võimekuse taha.

Üldise sättumuse kõrval tuleb siiski eraldi välja tuua käibemaksukohustuslastest mikroettevõtjad, kes ei kasuta raamatupidamistarkvara ja ei plaani seda kasutusele võtta. Isegi kui sellistel juhtudel ei ole arvete maht reeglina suur, ei tohi alahinnata nende ettevõtjate halduskoormuse ja -kulu tõusu, mille seadusemuudatus kaasa tuua võib.

Teiseks ja mitte vähem olulisemaks probleemiks võib olla ettevõtjate tunnetus, et riik ei usalda neid ja nende esitatud andmeid. Lisaks hirm, et riik saab ettevõtja andmetele täies mahus ligi läbi e-arvete või muul kujul. E-arvete kasutusele võtmise toetamiseks küll kavandatakse mitmeid meetmeid, mis vähendavad riive ulatust, kuid usaldusküsimus siiski jääb.

Kolmandana ja samavõrd tähtsana võib esitada küsimuse, et mis otsuse mõjul ettevõtlusmaastikul tegelikult juhtuma hakkab. Kas kavandatud muudatused toovad plaanitud tulu riigieelarvesse, optimeerivad maksuhalduri ja maksumaksja kulusid ja takistavad käibemaksupettuseid või toovad hoopis kaasa sularaha kasutamise kasvu ning seeläbi käibe varjamise ja varimajanduse osakaalu suurenemise? Need on küsimused, millega tuleb arvestada, et vajadusel reageerida.

Emotsionaalselt ning faktidele tuginemata võib ju väita, et muudatuse taga on usaldamatus või veel midagi, mille peale ehk kohe ei tulegi. Samal ajal on selge, et maksupettuste riski on võimalik hinnata üksnes piisava ja täpse informatsiooni põhjal. Muudatus võib tõepoolest tuua kaasa mõningase riive ettevõtlusvabadusele, kuid arvestades kaasnevat positiivset mõju, on see riive mõõdukas ja mõistlik. Kui maksudega trikitamine keerulisemaks muutub, parandab see konkurentsitingimusi kõigi ettevõtjate jaoks.