Viimased 20 aastat Euroopa Liidus on Eesti jaoks olnud tõeline küpsemisprotsess. Esimesed sammud Brüsseli pikkade laudade taga olid arglikud. Meie pidime ajaloolise taaga tõttu alati viielised olema.

"Algusaastatel me pidime tõestama ennast rohkem kui võib-olla paljud teised. Kui me vaatame laienemislugu ajaloos tagasi, siis ega see ei olnud ju endastmõistetav, et meid tuleks kutsuda liituma. See oli meie oma suure töö tulemus, meie enda plaan, et me peame olema paremad mõõdetaval kujul nendest riikidest, kes kindlasti kutsutakse. Seda me õnneks ka saavutasime. Aga selline märk saatis meid siiski, ma väidan aastaid. Eks me kõik oleme ju kogenud kuskil välismaal reisides, et on kuskilt sealt endisest Nõukogude Liidust. Selline suhtumine kestis ikkagi aastaid," lausus Väino Reinart, kes oli Eesti alaline esindaja Euroopa Liidus aastatel 2002–2007.

Esimestel aastatel käis Brüsselis peamine vaidlus selle üle, kuidas Euroopa Liitu reformida. Selle protsessi tulemus sai hiljem nimeks Lissaboni leping. Eesti pressis ennast samal ajal koos teiste Balti riikidega Schengeni viisaruumi ning silme ees terendas ühisraha euro.

Kuid enne seda lahvatas ülemaailmne finantssurutis, mille tulemuseks oli Euroopa võlakriis. Toonane Eesti alaline esindaja Euroopa Liidus Raul Mälk on meenutanud, kuidas otsustavad kohtumised venisid varaste hommikutundideni, kokkuleppeta laiali minna ei saanud ning otsused hakkasid tulema alles siis, kui finantsturud teisel pool maakera avanesid.

Tolles kriisis kõlas ka üks legendaarne lause, mida Brüsselis tänaseni heldimusega meenutatakse.

"Oma mandaadi raames on Euroopa Keskpank valmis tegema mida iganes vaja, et euro säiliks. Ja uskuge mind, sellest piisab," ütles Marid Draghi, kes oli Euroopa Keskpanga president aastatel 2011–2019.

Ent see kõik oli alles algus, sest mitme aasta jooksul tulid järjest Krimmi annekteerimine, rändekriis ja Brexit, mis Euroopat täielikult muutsid.

"Kõige raskem oli rändekriis, sest rändekriisil on nii palju erinevaid mõõtmeid. Euroala kriis oli tõsine. Aga euroala kriisis oli ikkagi üks küsimus – ühisvaluuta püstihoidmine. Rändekriisis olid eri liikmesriikidel väga erinevad huvid ja ka neid teemasid, millega tuli tegelda, oli jube palju. Rändekriis on ka selles mõttes väga hea näide: Kreeka huvi oli see, et paatidega ei tuldaks; Ungari huvi oli see, et läbi nende territoorium ei mindaks ning Eesti huvi paraku oli see, et meie kvoot oleks väiksem. Ja see tegi selle rändekriisi lahendamise kohutavalt kohutavalt keeruliseks," rääkis Matti Maasikas, kes oli Eesti alaline esindaja Euroopa Liidus aastatel 2011–2016.

Sellele kõigele lisaks pidi Eesti hakkama juhtima Euroopa Liidu nõukogu 2017. aasta teises pooles. Esimese korra õhinas tehti kõike välgu ja paugu saatel, ent olulisim oli see, et Eesti ametnikel oli esmakordselt võimalik ise juhtida ja ennast näidata.

"Meie eesmärk oli sõna otseses mõttes välja õpetada suur hulk Eesti ametnikke, kes oskaksid Euroopa Liidu süsteemis hakkama saada. Selle me kindlasti saavutasime. Pärast eesistumist oli meil õige palju eksperte, kes suutsid leida endale töö alalistes institutsioonides," lausus Kaja Tael, Eesti alaline esindaja Euroopa Liidus aastatel 2016–2019.

Pärast Eesti eesistumist kestis teatav vaikelu kuniks 2020. aastal tuli koroonakriis. Värskelt Eesti suursaadikuks saanud Aivo Orav oli Brüsselis sisuliselt ainuke, kes kolleegidega koos käia tohtis. Kuid see kõik kahvatus 2022. aasta 24. veebruaril, mil Venemaa ründas Ukrainat.

"Mis juhtuma hakkas, oli see, et Euroopa Liit muutus kui mitte tundidega, siis päevadega. Kui ühel või teisel liikmesriigil oli hommikul kell 10 veel mingi väga kinnistunud positsioon, et "oi, seda me ei tohi mingil juhul teha," siis õhtuks kell 10 oli asi asi juba tehtud," lausus Orav.

Kõige selle keskel ei olnud Eesti enam arglik seina ääres seisja, vaid see, kes grupi ees teistele piltlikult öeldes tempo ette annab. Nii võibki öelda, et kulus ligi 18 aastat, et saada täiskasvanuks ning see periood kestab tänaseni.