Tänavu maikuus ja eriti eeloleval nädalal on Eestis Euroopat ja täpsemalt Euroopa Liitu sedavõrd palju, et kui selge ilmaga südaöösel taevasse vaadata, võib seal tumesinisel taustal näha tosinast tähest moodustunud täiuslikku ringjoont.

Ülejäänud tähed on kõik peidus või paistavad maailma ülejäänud suurjõududele nagu Ameerika Ühendriigid, Hiina, Venemaa ja Paapua Uus-Guinea. Kõigile neile sümboliseerivad tähed midagi just neile omast. Näiteks Paapua Uus-Guinea inimesed vaatavad taevas siravaid tähekesi ja mõtlevad, et neil on ammusest ajast olemas instrument, mis lahendab korraga ära nii maailma näljahäda kui ka ülerahvastatuse probleemi, aga millegipärast ei taha keegi vedu võtta, kuigi nad sõid sotsiaalkampaania korras omal ajal väidetavalt ära USA presidendi Joe Bideni onu.

Kuna Eesti on juba 20 aastat olnud Euroopa Liidu liige, siis meie taevatähed on samad, mis kogu ülejäänud edumeelsel Euroopal, välja arvatud vana halb Inglismaa ja veel mõned kahtlased kandid. 12 kuldset tähte on muide täiuslikkuse ja terviklikkuse sümbol ja nendest moodustuv ringjoon sümboliseerib omakorda Euroopa rahvaste ühtsust, solidaarsust ja ühtekuuluvust.

Kõigi nende ilusate mõtete taustal tähistatigi lõppenud nädalal Eesti Euroopa Liiduga liitumise ümmargust aastapäeva, lauldakse eeloleval nädalal Eurovisioonil laule, pühitsetakse 9. mail Euroopa päeva, kuulutatakse välja aasta eurooplane, millisele tiitlile kandideerivad tänavu Kusti Salm, Kristi Raik ja Anna Hints. Ja muidugi toimuvad Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaüritused ning debatid televisioonis, raadios, veebiportaalides, laatadel külapäevadel ning Kiire ristsetel.

Euroopat ja Euroopa Liitu saab lähiajal nii palju, et nõrgema närvikavaga inimesed otsustavad võib-olla selle kõige eest põgeneda mõnda Araabia riiki või mõne Rootsi linna serva, kus euroopalikku kultuuri vähe, kui üldse.

Lõpuks saavad pidulikud sündmused muidugi peetud, Eurovisiooni võidab halvimatest lauludest see kõige halvem ja europarlamenti valitakse tagasi samad inimesed, keda ollakse seal harjunud nägema või kellest Eestis lihtsalt lahti tahetakse saada, ning elu läheb edasi nagu ennegi kuni järgmise tähtpäevani.

Järgmine ümmargune euroopalik tähtpäev on järgmisel aastal, sest siis möödub 120 aastat sellest, kui ilmus Noor-Eesti almanahh, milles Gustav Suits ütles oma kuulsa lause, et olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks.

Tahame või ei taha, aga Suitsu soov on teoks saanud. Eestlaseks oleme jäänud, sest eestlane olla on uhke ja hää, nagu laulis Gustav Suitsu järel teine oluline kultuuritegelane Ivo Linna, ja samal ajal oleme eurooplasteks saanud. Isegi rohkem, oleme saanud euroopaliidulasteks.

Eurooplasteks Euroopa Liidu mõttes oleme saanud kasvõi selles palju korratud kontekstis, et võtame liidu asju tõsisemalt kui võib-olla peaks. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa Pakosta on öelnud, et "kuidagi on meil Eestis juuri ajanud selline kultuur, kus ülevoolav euroõiguse ülevõtmine on muutunud normiks, mitte erandiks." Pakosta hinnangul koormab Eesti omaenda ettevõtteid rohkem, kui see Euroopa tihedas konkurentsis vajalik oleks.

Mure on sellega muidugi suur, aga mis teha, kui riigikogu liikmed alati päris täpselt aru ei saa, mida ühe või teise nii-öelda Brüsseli käsulaua kriitikavaba ja kangema kraadiga ülevõtmine endaga kaasa toob.

Pealegi ei ole see müstiline ja kurikuulus Brüsseli bürokraatia mingi Eestist eraldi seisev asi. Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Vivian Loonela kirjutas 1. mail, et "kõigi otsuste puhul, mis Euroopa Liidus tehakse, on Eesti otsustajate hulgas". Nii et tegelikult ei ole Brüsseli süüdistamisel suurt mõtet, sest kes see tegi, ise tegi. Ükskõik, kas tehti Brüsselis või Tallinnas, tehti ikka meie osalusel, sest oleme saanud eurooplasteks, euroopaliidulasteks.

Eesti võiks muidugi veelgi eeskujulikum ja sellega seoses mõjuvõimsam olla. Kui üks liikmesriik, Eesti muidugi, keelaks kogu riigis ära autode kasutamise, võiks see olla kogu liidule suureks eeskujuks ning inspiratsiooniks. Reglementeerida annaks kõike alates sellest, mida hommikuks süüa ja millal tualetti külastada, kuni selleni, millal võib mingil arvamusel olla ja millal mitte.

Isegi kui kõik see saab tehtud, vajab üks Euroopa Liiduga seotud igavene mure siiski lahendamist. Kõik need 20 aastat on räägitud, et EL-i teemad ei ole huvitavad ja ei kõneta rahvast, kuigi on olulised ja mõjutavad meie kõigi elu. Selle vastu ei aita Eurovisioonid, aasta eurooplase valimised ega rahu ja ühtsust rõhutava Euroopa päeva tähistamine Euroopas, kus pole rahu ega ühtsust.

Kui püüda maikuul, suurel eurokuul veidi positiivselt mõelda, siis ehk polegi oluline, kas Euroopa Liit inimesi huvitab, palju tähtsam on, et inimesed huvitaksid Euroopa Liitu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.