Jälgisin huviga Ukraina relvaabi otsusele eelnenud kõnesid USA kongressi alamkojas. Mitmed otsuse pooldajad rõhutasid, et tegu on ajaloo kulgu muutva otsusega, mida see oligi. Palju on arutatud, mis pani USA poliitilise eliidi tegutsema. Otsus oli sügavkülmas mitu kuud. Miks see otsustati üles sulatada just nüüd ja praegu?

Usun, et suur tähtsus võis olla USA luureametite hinnangutel olukorrale. Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles ka avalikult, et USA abita võib Ukraina sõja kaotada. Väga tõenäoline, et USA kongressi liidritele ja mõjukatele liikmetele tutvustati salastatud hinnanguid, mis näitasid, et Ukraina vastupanu võib murduda juba õige pea.

Kuid luureraportitest veel olulisemad on Ameerika Ühendriikides iga päev avaldatavad arvukad avalikkuse arvamuse uuringud.

USA endine kaitseminister Robert Gates meenutab oma memuaarides, kuidas president Barack Obama ja toonane välisminister Hillary Clinton tunnistasid talle Valge Maja ovaalkabinetis, et demokraatide vastasseis president Gorge W. Bushi soovitud väekoosseisu suurendamisele Iraagis 2007. aastal oli tingitud eelkõige valimiseelsetest küsitlustest. Gates tundis sügavat vastikust, et sedavõrd olulist riikliku julgeolekut kujundavat otsust tehes lähtuti riiklike huvide asemel ühe osariigi taseme arvamusuuringutest

Kuid USA presidendivalimised on valimised, kus võitja võtab kõik. Eestis võib mõnel erakonnal minna valimistel halvasti, kuid see erakond võib ometi saada valitsusse. Ameerika Ühendriikides läheb täitevvõim valimiste järel selle partei kätte, kes valimised võidab ja nii on. Seadusandliku võimu puhul on teine lugu, kongressis võib üks koda olla ühe ja teine teise erakonna kontrolli all. Kuid tuhanded poliitilised ametikohad täitevvõimu tasemel jagatakse võitjale.

Seega kuus kuud enne valimisi ei tee keegi mitte midagi, mis võiks teist poolt vähegi aidata, Samal ajal tehakse mida iganes, et teise poole eduväljavaateid kahjustada. Vabariiklased ei ole valmis tegema mitte ühtegi sammu, mis võiks aidata Joe Bidenil saada tagasi valituks. Miks nad siis Bideni Ukraina poliitikaga nõustusid?

Et otsus ära tuli, tähendab, et hinnati, et hoopis viivitamine võib valimistel kalliks maksma minna. Kui Ukraina oleks jäänud ilma toetuseta ning rinne oleks suvel või sügisel kokku varisenud, siis oleksid demokraadid saanud näpuga näidata just vabariiklastele: teie süü, teie blokeerisite abi, teie kaotasite Euroopa, teie tõttu jäi riik häbisse.

Teine tegur, mis võis mõjutada Ukraina relvaabi otsust langetama, on võimalikud rahukõnelused ja sõja lõpp.

USA-s ollakse pärast Iraagi ja Afganistani sõdu väga ettevaatlikud kohustuste võtmise ja kulutuste tegemisega, mille puhul pole võimalik aru saada, mis eesmärgi saavutamiseks neid tehakse.

Paljud USA kongressi esindajad – ja mitte ainult Donald Trumpi meelsed – on nõudnud vastust küsimusele, mis on Bideni administratsiooni pikk plaan. Bideni ja tema julgeolekunõuniku Jake Sullivani ning teiste juhtivate demokraatide vastused selles küsimuses on olnud väga umbmäärased. Selgelt on soovitud jätta käed vabaks ja mitte end liialt siduda kõlavate loosungitega.

Ei saa välistada, et mingil viisil anti USA kongressi mõjukatele esindajatele väga konkreetsel ja käegakatsutaval moel indikatsioon selle kohta, mil viisil Ukraina liigub edasi rahukõnelustega. Et kõnelusi oleks võimalik alustada, on eelnevalt vaja Ukraina positsioonid kindlustada, rindejoon fikseerida. Venemaa peab aru saama, et sõjaliselt ei saavuta ta mitte midagi, siis ehk tullakse laua taha.

Brittide andmetel on Venemaa kaotanud selles sõjas ligi pool miljonit sõdurit langenuna või haavatuna. Pole lõpuni välistatud, et ka Putin võib vaatamata retoorikale olla tegelikult huvitatud kõnelustest, kuid kindlasti mitte iga hinna eest. Sellekohaseid signaale on olnud.

Võimalik, et ka vabariiklasi tugevalt mõjutava Trumpi tiim adus, et Ukraina kiire kollaps oleks oht ka neile. Siiski oleks Trump päris kindlasti huvitatud, et just tema oleks see, kes ametisse astudes teeb Putiniga nn sajandi diili, mis lõpetab sõja Euroopas. Aga mingit diili pole võimalik teha, kui Ukraina on vahepeal vabariiklaste süül sõja kaotanud.

Trumpiga läbirääkimised võiksid olla atraktiivsed ka Vene poolele, kes saaks sellega näidata, et Venemaa strateegilist kaotust taotlenud Bideni poliitika kukkus armetult läbi. Edu saavutavad need, kes suudavad ja oskavad Venemaaga kui võrdsega "normaalselt rääkida".

Biden on nimetanud Putinit mõrtsukaks ja hulluks (ning kasutanud veel palju vängemaid väljendeid, mis trükimusta ei kannata). Trump seevastu on avalikult korduvalt öelnud, et Putin on tark mees, kellega ta oskab rääkida ja läbi saada.

Kuigi mingeid ametlikke ja avalikke konsultatsioone poolte vahel hetkel ei ole, siis on enam kui tõenäoline, et räägitakse ja vahetatakse infot nelinurgas Venemaa-Ukraina-USA-Hiina.

Sõja lõpu ootus võib seletada ka seda, miks lääneriikide kaitsetööstused ei ole asunud tegema arvestatavaid investeeringuid ning suurendama suure hooga tootmismahtusid. Hästi informeeritud töösturid ei lähtu lääne liidrite retoorikast, vaid tegudest. Sõda on kestnud üle kahe aasta, kuid Euroopa ei ole siiani läinud üle sõjaaja majandusele, mida on teinud Venemaa.

Kui Ukrainas õnnestub lähima aasta-pooleteise jooksul jõuda kasvõi ajutise relvarahuni, siis on veel vähem tõenäoline, et lääneriigid asuvad arvestavalt kaitsesse panustama ja tegema selleks vajalikke väga ebapopulaarseid otsuseid.

Kaitsetöösturid ei soovi riskida, et praegu defitsiitsed suurtükimürsud on aasta pärast sama nõutud kaup kui kirurgilised maskid ja koroonavaktsiinid peale koroonakriisi lõppu?

Ei saa välistada, et nii demokraadid kui ka vabariiklased nägid vastu võetud relvaabi otsust sisuliselt viimase õlekõrrena, mis ukrainlastele antakse. Ukraina peab USA poliitikute nägemuses seda abi kasutama viisil, mis annaks neile läbirääkimisteks tugevama positsiooni.

Meie siin Ida- ja Kesk-Euroopas näeme Ukraina sõda palju mustvalgemalt kui Washingtonis. Meie jaoks on kõik mustvalge: Ukraina peab võitma, Venemaa peab kaotama, okupeeritud alad tuleb vabastada, sõjakuritegude ja -kahjude eest tuleb kanda vastutust. 

Kaugemalt vaadates pole Ukraina küsimus tingimata eksistentsiaalne. Ukraina võit võib seisneda ka selles, et Ukraina ei kaota täielikult oma iseseisvust ja territooriumi. Venemaa kaotusena saab esitleda juba ka seda, et Venemaa ei saavuta täiel määral oma eesmärke.

Olen jätkuvalt seisukohal, et Eesti poliitika peab vähemalt lähiajal olema muutumatu. Peame seisma selle eest, et Ukraina saaks vajalikku sõjalist abi ning, kuni Ukraina ise seda soovib, toetama Ukraina seniseid sõjalisi ja poliitilisi eesmärke, eelkõige territoriaalse terviklikkuse taastamist, aga ka sõjakurjategijate karistamist, hüvitise maksmist, Venemaa varade kasutamist selleks, aga ka Ukraina liikmelisust NATO-s ja Euroopa Liidus.

Üks asi, millega ka lääneriikidel tuleb arvestada, on see, et Ukraina otsustab lõpuks ise, mida ta teeb. Ka märkimisväärse lääne abita ja märksa kehvemas seisus võib Ukraina rahvas otsustada relvastatud vastupanu jätkamiseks kasuks. Lõpuks ei ole võimalik ukrainlastele midagi dikteerida.