Inimeste ja ressursside koondumine Tallinnasse ja selle lähivaldadesse on kestnud aastakümneid ning selle tulemusena on Eesti regionaalarengus haigutav lõhe Euroopa Liidu üks suurimaid. Ligi 50 protsenti Eesti elanikkonnast elab Tallinnas ja Harjumaal ja selles osas oleme võrreldavad vaid Islandi, Läti ja Kreekaga. Põhjamaades on see näitaja kümne protsendi ringis, Lääne-Euroopas keskmiselt viis protsenti. Pealinnakesksuselt oleme Euroopa Liidus teisel kohal, esikohta hoiab lõunanaaber Läti.

Paratamatu, et elanikkonna selline paiknemine määrab ka majandustegevuse ja sellest loodava tulu koondumise pealinna ümber. See peegeldub kõikides näitajates. Tööealise ehk väärtust loova elanikkonna osakaal, regionaalne SKP, era- ja avaliku sektori investeeringud, palgatase, suhtelise vaesuse määr ning teenuste kättesaadavus ja kvaliteet on ühtviisi sügavalt kreenis Harjumaa kasuks ja ääremaade kahjuks.

Viimase kümne aasta jooksul on tööealine elanikkond Kagu-Eestis vähenenud 17 protsenti ning Ida-Virumaal 25 protsenti. Regionaalne SKP on Ida-Virumaal 52 protsenti Euroopa keskmisest ning Kagu-Eestis 43–51 protsenti, aga Tallinna ja Harjumaa puhul on sama näitaja 122 protsenti.

Kui vaadata erasektori investeeringuid ehk ettevõtete panust põhivarasse, siis on ääremaadel Tallinna ja Harjumaa 3171 miljonile eurole aastas (2021. aasta seisuga) vastu panna 313 miljonit Ida-Virumaal ning keskmiselt 60-70 miljonit eurot Kagu-Eestis. Ütlematagi selge, et need numbrid peegelduvad ka inimeste sissetulekutes ja toimetulekus, elukeskkonna kvaliteedis ja ääremaade arenguvõimes.

Täpselt samasugune lõhe vaatab vastu kohalike omavalitsuste rahakotis ja võimalustes, mida kehtiv omavalitsuste rahastamismudel veelgi süvendab. Riigikontroll hoiatas süveneva ebavõrdsuse eest juba 2017. aastal, rõhutades, et "Kohalikud omavalitsused saavad oma tulusid vähe mõjutada, valdav osa tulusid (83 protsenti) on riigi otsustada. Kuigi riik jagab omavalitsustele raha ühtsetel alustel, jaguneb see tegelikkuses omavalitsuseti ebaühtlaselt."

Vahepealsetel aastatel on Eestis läbi viidud küll haldusreform, mille sihiks suuremad ja võimekamad omavalitsused, kuid nende omavalitsuste rahastamisega seotud probleemid on jäänud samaks ning käärid rahvastiku ja jõukuse paiknemises aina süvenevad. Senine tasandusfondile toetuv rahastamismudel on tervikuna osutunud niivõrd halvaks, et ebavõrdsuse süvenemisele kaasa aidanud, selle asemel et lahendust pakkuda.

Riigikontrolli analüüs näitas, et tasandusfondi kaudu raha ümberjagamisega ei suudeta omavalitsuste rahalisi võimalusi mõistlikul määral ühtlustada, tasandusfondis arvestatavate kulude tasakaal põhineb omavalitsuste sajandivahetuse kuludel, ei arvesta piirkondlikke eripärasid ega investeeringuvajadusi.

Rahalised võimalused elaniku kohta on keskmisest suurema põhituluga omavalitsustel peaaegu poole suuremad (45 protsenti) kui ülejäänud omavalitsustel ning investeerimisvõimekus ca kolm korda suurem kui teistel.

Lisaks on Eesti kohalike omavalitsuste maksuautonoomia OECD riikide seas üks väiksemaid, mis piirab nende initsiatiivi elukeskkonna parandamisel või ettevõtluse edendamisel ning seab KOV-id suuremasse sõltuvusse riigieelarve võimalustest. Samal ajal on selge, et tulenevalt riigi rahanduse keerulisest olukorrast ei ole lähiaastatel võimalik riigi tulude arvelt tasandusfondi mahtu suurendada.

Sellele olukorrale püüabki nn Robin Hoodi kava leevendust pakkuda. Ehkki plaan on jõukamate valdade esindajatelt kriitikat pälvinud, on oluline mõista, et muudatustega ei võeta jõukamatelt valdadelt võrreldes praegusega midagi ära, ette nähakse vaid kasvavate omavalitsuste tulubaasi kasvukõvera nurga muutust, mille arvelt kompenseeritakse kahanevaid omavalitsusi.

Tegelikult muudetakse rahastuse valemit kui sellist, mitte ei karistata kasvavaid eelarvest võetava kindla summaga. Kasvavad omavalitsused saavad takistamatult edasi kasvada, võib-olla küll pisut väiksema tempoga, kuid sellevõrra kahanevaid järele aidates.

Robin Hoodi ümber puhkenud debatis väärib märkimist seegi, et hätta jäänud äärealad on aastakümneid olnud Harjumaa doonoriks, varustades pealinna ja selle ümbrust inimeste ja töökätega ning on seeläbi panustanud Tallinna jõukusesse. Kusjuures nende tublide inimeste kasvatamise ja koolitamise kulud on kandnud ääremaade omavalitsused.

Samuti ei ole jõukamad omavalitsused ära põlanud EL-i ühtekuuluvuspoliitika vahendeid, mille eesmärgiks on võrdsem ja tasakaalustatuma arenguga Euroopa. Kui seda raha sobib vastu võtta, siis ehk sobib ka omalt poolt sama eesmärgi nimel panustada.

Robin Hood ei ole kindlasti lahendus kõikidele Eesti regionaalmuredele, kuid pakub olulist leevendust ning selle pakkumisega on kiire. Mitte ainult põhjusel, et olukord omavalitsustes on halb, ei seisa ju mitmed piirkonnad silmitsi pelgalt valusate kärbete, vaid koguni saneerimisega.

Kiire on ka põhjusel, et kohe algab uus EL-i rahastusperiood ning kui ääremaade omavalitsustel puudub raha europrojektide omaosaluste katteks, jääb neil saamata see elutähtis võimendus, mida Euroopa Liit on seni pakkunud. Nii suureneks ebavõrdsus veelgi, sest välisvahendid jääksid ainult jõukamate linnade-valdade kasutada.

Tuleb mõista, et omavalitsuste senine rahastamismudel on olnud poliitiline kokkulepe ja seejuures mitte kuigi edukas. Seepärast on aeg senised kokkulepped üle vaadata ning sõlmida uued. Rahastamismudeli muutmise kõrval on töös mitmed omavalitsuste autonoomiat suurendavad meetmed, Robin Hood on vaid osa muudatustest ning summaarselt ehk mitte revolutsioonilise mõjuga, kuid suunana õige.

Eesti regionaalarengu probleemid ei tekkinud eile, kuid viimastel aastatel on neile lisandunud uus mõõde, mida kogu riigil tuleb tõsiselt võtta. Tänavune kapo aastaraamat oli esimene, mille avapeatükk "Põhiseadusliku korra kaitse" pühendati regionaalpoliitikale. Tõdeti, et Venemaa on juba püüdnud ja püüab ka edaspidi ära kasutada regionaalse ebavõrdsuse tingitud rahulolematust nii Kirde- kui Kagu Eestis, Setomaast ja Võrumaast Narvani välja.

Pinnas selleks on soodne, sest "äärealade elanike sissetulek on 27 protsenti alla Eesti keskmise. Tööealistest inimestest on tööga hõivatud vaid kolmandik. Suur osa tunneb, et võtmeteenuste – haridus, arstiabi, ühistransport ja kaubandus – pakkumine on ebarahuldav." Kaasnev meelepaha ja pettumus muudab inimesed mõjutustegevustele vastuvõtlikuks.

Selle trendi peatamine on kogu Eesti asi. Tugevast pealinnast ja jõukast Harjumaast on vähe rõõmu, kui samal ajal tagala vaenlasele loovutame. Riigina peame keskenduma sellele, et inimesed igas Eestimaa paigas võiksid elada väärikat elu ning tahaksid oma riiki kaitsta, kui selleks on vajadus. Robin Hood on meede, mis seda sihti toetab.