Uuringud ja praktiline elu näitavad, et tänapäevast eluviisi iseloomustab inimeste mitmepaiksus. Nädalalõppudel, riigipühadel ja suvel kasvab paljude maaomavalitsuste elanike arv mühinal. Toimub ka vastupidine liikumine: pere ülalpeetavad liikmed elavad küll maal või väikelinnas, aga tööpäeviti elab ja töötab üks pereliige näiteks pealinnas. Mitut elukohta soodustab kärgperendus ja õppimine.

Inimese side mitme kohaliku omavalitsusega võib olla ääretult mitmekesine. Näiteks võib ta teist (suve)kodu kasutada kümme päeva aastas või 182 päeva aastas, kinnisvara võib olla enda oma või üüritud.

Omaette nähtus on soodustuste pärast teise omavalitsusse registreerijad, kusjuures siin võib inimesel peale hüve saamise huvi muu side sihtkoha omavalitsusega üldse puududa.

Kas ja kuidas muutunud oludega kaasas käia? Tuleb tõdeda, et ühte ja ainust võluvitsa ei ole, palju on võimalik ära teha juba kehtivate seaduste raames, omavalitsused peavad läbi mõtestama oma eripärale vastava teenuspaketi ning oma koht on ka tulubaasi mitmekesistamisel.

Hääletamisõigust ei saa jagada

Põhiseaduse kohaselt tuleb valijaid käsitleda ühetaoliselt. Inimeste vahel ei saa vahet teha lähtudes näiteks sellest, kas kellegi on rohkem või vähem kinnisvara või selle kasutamise võimalusi ning millised on tema majandus- või muud erihuvid, kuna see seaks isikud valimistel ebavõrdsesse olukorda. Nii põhiseadus kui ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta seob kohaliku omavalitsuse kohaliku kogukonnaga.

Omaette huvitav küsimus on kandideerimisõigus volikogusse. Seda diskussiooni praegu avama ei hakka, kuid pigem on see poliitilise valiku kui põhiseaduslikkuse küsimus. Samuti ei takista mitmepaiksus kaasamist näiteks lasteaia või kooli hoolekogusse või osalemist külakogu töös.

Kus on inimese huvide kese?

Kui tänavad on auklikud, lumi koristamata või avalikus kohas turritab prügihunnik, siis ei ole küsimust, et mure eest vastutab see vald või linn, kus inimene parasjagu asub. Ja sealt on kerge tekkima eelarvamus, et need ongi valdkonnad, kuhu kulub kõige enam maksumaksja raha.

Miks siis ei võiks tulumaksust osa laekuda sinna omavalitsusse, kus inimene parasjagu on? Tegelikult elu nii mustvalge ei ole. Hinnanguliselt on koguni ca 80–90 protsenti kohalikest eelarvetest seotud isikupõhiste põhiteenustega- lasteaedade, koolide, huvihariduse, sotsiaalhoolekande, kultuuriga. Need teenused ei ole seotud maksudega panustamise suurusega, neid tagatakse solidaarselt.

Lapsed, eakad ja mitte töötavad inimesed üldreeglina tulumaksu ei maksa, ometi tarbib just see sihtgrupp valdava osa põhiteenustest. Oma sissetulekutelt makstava tulumaksuga panustavad eelarvesse täisealised töötavad isikud, kellel ei pruugi ülalpeetavaid olla ja kes ka ise neid teenuseid ei kasuta.

Paralleelselt kahe või enama kohaliku omavalitsuse poolt samale isikule topelt teenuste võimaluste tagamine on finantsiliselt ebamõistlikult koormav nii riigile kui ka omavalitsustele ja seda ei saa teha ülejäänud elanike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi arvelt.

Mitmepaiksus ei takista külastada suvekoduks olevas vallas asuvat raamatukogu, käia üritusel kultuurimajas, mänguväljakutel ja spordiplatsidel. Kui kohalikus lasteaias või koolis on vabu kohti, siis pole probleemi ka lasteaia- ja koolikoha valikul ning omavalitsused arveldavad omavahel. Omavalitsuste kokkulepped on võimalikud kõigis valdkondades. Paljud linnad ja vallad pakuvad suviseid lastehoiu- või lasteaiakohti. Ka vältimatu sotsiaalabi pole seotud registreeritud elukohaga.

Kuidas saada ülevaade inimeste mitmepaiksusest?

Avalike teenuste planeerimiseks on nii riigil kui kohalikul omavalitsusel vaja teada oma elanike soo-vanuse struktuuri, paiknemist ja liikumistendentse praegu ja tulevikus.

Kaasaegses IT-maailmas poleks tehniliselt keeruline nutitelefoni omanike elukoht fikseerida kasvõi päeva täpsusega, kuid see on ilmselgelt ühiskonnale vastuvõetamatu, mitte üksnes kitsas andmekaitseregulatsioonide vaates, vaid demokraatliku õigusriigi vaates laiemalt, rääkimata sellest, et puudub kohustus üldse nutitelefoni omada.

Rõhutan siiski, et isikustamata kujul kasutatavad sideandmed on teenuste planeerimisel tänapäevaste privaatsustehnoloogiate kasutamisel igati hea mõte. Isiku mitmepaiksust saaks kontrollida tema enda antud info põhjal ning vahetu kontroll riigi või kohaliku omavalitsuse poolt oleks sageli keeruline, liigselt koormav või isegi võimatu. Selliste järeldusteni on jõutud näiteks Soome mitmepaiksuse uuringutes.

Inimene hoolitseb oma registriandmete õigsuse eest siis, kui ta tunneb, et sellest on talle kasu. Iga omavalitsus peaks mõtlema selle peale, kuidas välja arendada unikaalne ja oma eripärale vastav teenuspakett. See sisaldab eesmärgistatud tegevusi, et motiveerida inimest registreerima just oma huvide keskmes asuva linna või valla elanikuks.

Kõigil on võimalik rahvastikuregistris registreerida lisa-aadress, omavalitsusel on aga kasulik mõtestada, milline teenuspakett on lisa-aadressiga mitmepaiksele pakkuda. See suurendab usaldust, võimaldab teenuseid planeerida ning praegune mitmepaikne võib olla homne püsielanik.

Mitmepaiksetele teenuste võimaldamiseks tuleb liikuda kohaliku omavalitsuse tulubaasi mitmekesistamise suunas, võimaldades näiteks kinnisvaral põhinevate maksutulude kasvu tulubaasis, samuti on asjakohased asukohapõhised kohalikud maksud ja tasud (nt suvitusmaks, jäätmemaks, piletid, parkimistasu jne).

Kavandatavad muudatused maamaksu (437 SE) osas, millega antakse volikogudele maamaksu aastase kasvu piirmäära ja kodualuse maamaksu soodustuse kehtestamise õigus, on liikumine õiges suunas.

21. sajandil ei saa eitada osa ühiskonnaliikmete mitmepaiksust. Kohaliku omavalitsuse korraldus peab muutustega kaasas käima arvestades seejuures põhiseadusest tulenevat kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust.