Eesti olukord majanduses ja julgeolekus on järsku muutunud murettekitavaks. Isemajandamine, tugev majandus ja arenenud infrastruktuur on märksõnad, mis on saanud meile viimase aastaga veelgi olulisemaks. Sellega on tihedalt seotud maavarade valdkond, mis aitab luua vajalikke maanteid, kaitserajatisi, aga ühtlasi ka töökohti ja maksutulu.

Poliitik versus riigimees

Maavarade suunajaks on riik. Kuigi tegu on niivõrd oluliste valdkondadega, siis ei ole Eesti ühiskonnas maavarade või tööstusega seotud otsused poliitikute seas populaarsed, kuna teemad on tundlikud ning võivad suurt häälesaaki jahtivate otsustajate heakskiitu valijaskonna ees kahandada.

Miks see nii on? Sest tavaline linnaelanik (ja suurem osa valijatest tuleb ikkagi linnadest) endiselt ei seosta oma igapäevast tarbimist reaalse jalajäljega. Liiva kaevandamine, metsa majandamine, lubjakivikarjäär või turbamaardla on raskeid tundeid tekitavad teemad vaatamata sellele, et tänu neile saame sõita 2+2 maanteedel, ehitada puitmaju, kasvatada aias lilli ning juur- ja puuvilju. Iga inimese jaoks loodud tee ja kaitserajatis tuleb alati looduskeskkonna arvelt ja kellegi tunded on häiritud. Ühiskonna arengu nimel ei saa me siiski maavarade kaevandamisest üle ega ümber.

Suutmatuse tõttu viia vastavusse igapäevaselt tarbitavaid hüved nende reaalse mõjuga, tunnetavad ka Eesti ettevõtjad järjest tugevamat ühiskonna survet. Ei piisa enam ettevõtte väärtuse tõestamiseks majanduskasvu panustamisest, töökohtade loomisest ja palkade maksmisest. Ühiskonna ootus on, et seejuures jääks puutumata loodus ning toimuks järjepidev elukvaliteedi paranemine. Selles keerulises dialoogis aga oleme samas kohas, kus aastaid tagasi, ja lahendamata küsimuste hulk koos ühiskonna polariseerumisega aina kasvab.

Saabumas on tõehetked

Olukorra tõsidus on meid tabamas juba üsna pea. On teada, et lähiaastatel on ammendumas Eesti üks olulisem ehitusmaavara, lubjakivi. Suuremad teadaolevad kvaliteetse lubjakivi leiukohad on tänaseks Eestis looduskaitse all ning just lisandus nende hulka viimane, Harku vallas asuv Sõrve. Rohkem hästi uuritud ja sobilikke leiukohti sisuliselt pole.

Keskkonnaeksperdina olen looduse kaitsmise vajaduse poolt, kuid teisalt mõtlen kõigi nende inimeste peale, kes elavad väljaspool Tallinna ja soovivad näiteks kuue aasta pärast liikuda tööle või lasteaeda mööda remonditud, mitte auklikku teed. Kas nad suudavad kokku viia kunagised protestid infrastruktuuri niru seisuga? Kardan, et mitte. 

Taoliseks inimene versus loodus otsustusprotsessiks oli viimase aja ühe suurema tee-ehitusobjekti, Kose ja Mäo vahel asuva uue neljarealise maanteelõigu ehitus, mis valmis 2022. aastal. Sõitmine on nüüd mugavam ja ohutum ning vana maanteelõiguga ei anna seda võrrelda. Usutavasti on siin kõik ühel nõul, et see oli vajalik ja õige tegu.

Selle projekti puhul said haruldase võidu just inimese huvid. Sarnaselt Kose-Mäo teelõigule seisab ees sama keeruline arutelu Tallinna-Pärnu ja Haljala-Kukruse maantee neljarealiseks ehitamise ümber. Nende maanteede valmimist oodatakse kiiremas korras.

Neljarealiste maanteede rajamine vajab aga väga palju materjali ja tuleb teha tuleb selgeid otsuseid Eestis leiduvate maavarade kaevandamiseks. Vastasel juhul tuleb meil importida materjali naaberriikidest, kuid kuidas aitab see edendada meie majandust, luua töökohti, saada maksutulu.

Kokkulepe sünnib vaid siis, kui pooled on kokkuleppeks valmis

Planeeringuid tehes näeme, et suuremas osas on inimestega kokkuleppele jõudmine võimalik ja Eesti ministeeriumid, eelkõige regionaal- ja põllumajandusministeerium ning kaitseministeerium teevad kokkulepete loomiseks lausa kangelaslikku tööd. Sellegipoolest on leidub ka vastupidiseid näiteid.

Eriti ärevaks teeb olukord, kus looduskaitsjate töö oponeerib riigi julgeolekule. Selline pretsedent on loodud Nursipalu harjutusvälja planeerimisega. Praegu ei ole selle arendamisega võimalik edasi minna, sest MTÜ Meie Nursipalu liikmed leidsid planeeringu asukohast palu-karukella, mis kuulub kaitse alla ning mida leidub lisaks Eestile ka näiteks Siberis.

Nüüd on selline asjade käik mõjutamas riigi julgeoleku jaoks üht olulisemat tööd. Sümboolsemat kaitsealust taime on raske leida ja samal ajal kui Vene karu kogub sõjalist jõudu, siis palu-karukell kenasti laiendab Eesti looduses oma paiknemist. Kohalike elanike peas aga selline asjade käik häirekella helisema pole pannud ning looduskaitse prioriteetidele piiride tõmbamise vajadust ei nähta.

Maavarade kaevandamisel ongi õigustatud küsimuseks, mis kasu saavad kohalikud, kelle lähedale rajatakse kaevandus või laiendatakse olemasolevat? Kuid jällegi, tuginedes oma kogemusele suurte planeeringute tegemisel, näen, et kokkuleppekohti tegelikult on, paljudes Eesti maakohtades vajab tee remonti või rahvamaja katus vahetamist.

Muidugi tasub endalt ka küsida, mis kasu saab loodus kaevandamisest ja uute teede rajamisest? Paraku otseselt mitte midagi. Mingi kasu loomine oleks siiski õiglane, näiteks võiks olla osa kokkuleppest loodushariduse edendamine koolides või alade looduslikkuse taastamine.

Meie oma meeskonnaga töötame selleks et luua Eestile õnnelik ja jätkusuutlik tulevik. Tulevikku oleme aga loomas inimeste jaoks ja seetõttu tuleb meil ka kaasnevaid mõjusid rohkem taluda. Põder ja jänes ju neljarealist maanteed ei vaja.

Seega, kuigi hoiame silma peal ka neljajalgsete elukeskkonnal, luues teede juurde ökodukte ja loomatunneleid, arvestame siiski eelkõige ühiskonna huvidega. Loodan, et ühel päeval ka ühiskond ise mõistab oma vajadusi ja vastutust selle ees, et Eesti elu oleks järgnevatel aastatel mugav, hoitud ja tasakaalukas. Enne kui me seda ise ei näe ega ei nõua, ei toimu ka otsustajate seas meelemuutust ja nad ei hakka ka hoolima meie tulevikust.