Ühes Eesti külas hakkavad kaks ettevõtet kaevandama ehitusliiva, et pakkuda vajalikku materjali sealse uue maanteelõigu ehitamiseks ja auklike külateede parandamiseks. Raskeveokid voorivad edasi-tagasi, muutub maastik ning häiritud saab külaelu. Õudusunenägu? Või siiski mitte?

Tegelikult laheneb kõik teisiti, kui tekkivate häiringute ja ebamugavuste leevendavad meetmed pannakse kaevandamisloas paika ning kohaliku rahvaga sõlmitud kokkulepetest peetakse kinni. Vastutasuks saaksid kohalikud endale mõnusa ujumiskoha ja renoveeritud mänguväljaku, omavalitsus aga lisatulu eelarvesse.

Vastuseis praegu juba eos

Kirjeldasin olukorda, millest võivad ennast ära tunda mitmed Eesti inimesed. Ainuke vahe on selles, et tulemus ei pruugi alati olla sama ilus. Viimastel aastakümnetel on maavarade kaevandamise kultuur olnud heitlik ning sobivate kaevandamise asukohtade pikem planeerimine peaaegu puudunud.

Mida aga aeg edasi, seda paremaks on kaevandamiskultuur tehnoloogia arenedes läinud. Paraku on varasemad halvad kogemused, kus kaevandamisalad on paiknenud küladele või elamutele liiga ligidal ning kaevandamisega kaasnenud ebamugavused, näiteks müra ja tolm, on tekitanud inimestes ning omavalitsustes tugeva vastuseisu maavarade uurimisele ja kaevandamisele.

Maavarad on muutunud aktuaalseks ning keeruliseks teemaks. Enamasti vaadatakse maavarade kaevandamist kui mittevajalikku ja keskkonda tugevasti mõjutavat tegevust. Samal ajal unustatakse, et me seda ühiskonnana ise vajame, olgu siis teede ja hoonete ehitamiseks või kogu rohereformi läbiviimiseks, mis samuti vajab maavarasid.

Kahjuks on maavarade kaevandamist hakatud igal võimalikul viisil takistama juba enne, kui jõutakse sisuliste arutelude juurde ning kokkulepeteni kohalike kogukondadega. Muret lisab asjaolu, et suured vastuseisud on viinud osa kvaliteetseid ehitusmaavarasid kriitilisse olukorda: kaevandatavat varu jätkub vaid lühikeseks ajaks.

Kaevandamiskultuur on muutumas

On viimane aeg hakata riiklikult suunama maavarade kaevandamisega seonduvat nii, et Eesti külad ega linnad ei peaks tundma hirmu, teades, et nende lähiümbrusesse tuleb karjäär.

Selleks, et luua maavarade uurimisel ja kaevandamisel paremat korda ning selgust, on keskkonnaministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning rahandusministeerium käivitanud maavarade maakondlike planeeringute koostamised. Nende eesmärk on määrata koostöös omavalitsuste ja kohalike inimestega ära kaevandamise asukohad ning panna paika tingimused, kuidas on võimalik seal maavara kaevandada. Samuti on vaja seada üldised põhimõtted ja soovitused parimate praktikate rakendamiseks ning kaevandatud alade korrastamiseks.

Planeeringutega tekib maavarade uurimise ja kaevandamise võimalustest parem ülevaade ning teadmine, kuidas paremini leevendada tegevustega kaasnevaid võimalikke mõjusid ja häiringuid kohalikule elu- ning looduskeskkonnale.

Praeguseks on juba käimas planeerimine Harjumaal, peagi algavad tööd Pärnu- ja Raplamaal ning loodetavasti laieneb see praktika ka teistesse maakondadesse, andes kõikidele osapooltele kindlust, et maavarade kaevandamine lähiümbruses ei tähenda murekoormat. Planeeringutes käsitletakse hetkel peamiselt ehitusmaavarasid, aga selle kõrval ka turvast.

Planeeringud on pikad ja põhjalikud protsessid, millest igaüks võtab aega vähemalt kolm-neli aastat. See on hea areng maavarade valdkonnas. Ühelt poolt võidakse seada teatavaid piire ettevõtjatele, kes saavad planeeringutega kaevandamiseks konkreetsemad suunised. Teisalt tekib selgus omavalitsusel, kes saavad paremini planeerida oma elamupiirkondi ja tulevikuarendusi piisavate puhveralade arvestusega. Ilmselt saab rohkem kindlust ka ühiskond tervikuna, sest loome aluse endale vajaliku ressursi tagamiseks.

Olete ilmselt Euroopas ringi reisides üllatunud, et mõni tööstusobjekt paikneb lausa linna sees. Ise olen selliseid näiteid näinud ja usun, et see on Eesti jaoks järgmine arenguetapp, kus ettevõtete tegevus on nii hästi planeeritud, et ei tekita probleemi, vaid panustab kohalikku majandusse, tööhõivesse ja kogu riigi hüvangusse. Seejuures peab normiks saama vastutustundlik kaevandamine. Kaevandaja võib teha enamat, kui seadused nõuavad, ja tagada karjääri avamisele vaatamata sealse piirkonna inimeste heaolu.

Arenev ühiskond vajab ressursse, kuid nende saamine peab käima kestlikult ja inimeste elukeskkonda arvesse võtvalt. Õige planeerimisega ning kaevandamise heast tavast lähtudes saavad teenitud mõlema huvid ja nüüdisaegse ühiskonna väljakutsed lahenenud parimal moel.

Kuldse kesktee leidmine

Et olulist teemat toetada ka seadustega, on keskkonnaministeeriumis töös maapõueseaduse uuema versiooni loomine. Soov on leida kuldne kesktee elu- ja looduskeskkonna ning maavarade kaevandamise vahel.

Usun, et kavandatavate muutuste ja planeeringute valmimisel soovib nii mõnigi kogukond, et nende juures avatakse karjäär, mille korrastamisel saadakse vastutasuks ilus suvituskoht või puhkeala. Omavalitsused seevastu saavad arendada kergliiklusteid või renoveerida hooneid, milleks neil seni ei olnud raha.

Käima läinud tööd sihivad just selliseid arenguid. Usun, et aruka dialoogi ja koostöö tulemusel me need ka saavutame.