Kas tahame või mitte, aga inimkond on tehnoloogiausku. Loomulikult ei ole see absoluutne, kuid juba meie kauged eellased oskasid ligikaudu kaks miljonit aastat tagasi esimeste pihukirveste valmistamiseks just selleks kõige sobivaima kivimi ning mida aeg ja arengutase edasi, seda suuremasse maavarade sõltuvusse on inimkond sattunud.

Maavara ei ole häbiasi

Maavara ei ole – või vähemalt ei peaks olema – häbiasi. Maavarad on meile eluliselt vajalikud ning nagu ütleb meie põhiseadus: "Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult." Maavara ongi rikkus, mida kasutada riigi või laiemalt ühiskonna hüvanguks ning rahva heaolu tagamiseks.

Samal ajal on maapõues peituv vara kaup nagu iga teine, mille hind ning sellest tulenev rikkus sõltub pakkumise ja nõudluse vahekorrast. Maailmamajanduse hiljutistes ja tegelikult jätkuvates turbulentsides kasvasid paljude metallitoormete hinnad kordades, mis pani tööle vanad ammendatud kaevandused või isegi jäätmekaevandused kohtades, kus seda varem ei tasunud teha. Sellest tuleneb ka see tõsiasi, et kuuldused maavarade lõppemisest on tugevasti liialdatud.

Jah, kohalikus tähenduses varud ammenduvad, aga globaalses plaanis on iga maavara varud kinni õiges hinnas. Perioodiliselt tuleb teemaks ühe või teise maavara varude ammendumine, aga enamatelt juhtudel sumbub see peagi turuhindade tõustes, mis lubab kasutusele võtta näiteks kehvema kvaliteediga või piltlikult öeldes sügavamal paiknevad varud ning maailm saab nii edasi pöörelda oma lõppematutes kasvuprognoosides.

Oluline on seejuures ka tõsiasi, et maavarade varud ja kaevandamine ei sõltu niivõrd tehnoloogiast, kuivõrd just nõudlusest, sest inseneridel on oskused ja meetodid maavarade kaevandamiseks paikades ja sügavustel, kus seda me isegi hästi ette ei kujuta. Paraku kogu see tehnoloogia maksab ja selle kõige kasutuselevõtt sõltub jällegi lihtsakoeliselt konkreetse maavara vajadusest ning hinnalisusest. 

Rohepööre

Vahest on üheks drastilisemaks näiteks rohepööre, millega käivitunud kiire ja põhimõtteline energeetika ning transpordisektori ümberorienteerumine taastuvenergeetika lahendustele on vältimatult vajalik kasvuhoonegaaside kasvutempo ja kliimasoojenemise pidurdamiseks, aga ekslik on arvata, et sellega väheneks Maa ressursside tarbimine. Vastupidi, rohepööre nõuab – vähemalt kasvuperioodil – veelgi enam ressursse, sealhulgas selliseid millele keegi varem tähelepanu ei pööranud.

Paradoksaalselt tuleb laiendada ka energiatootmist, et tasakaalustada taastuvenergeetika üldiselt madalamat tõhusust ja tagada võimsused energia salvestamiseks.

Soome geoloogiateenistuse mõne aasta tagune analüüs hindas, et ainuüksi sisepõlemismootoriga sõidukite täielikuks asendamiseks elektriautodega kulub praeguste kaevandamismahtude juures akude tootmiseks kriitiliselt vajaliku liitiumi ja koobalti enam, kui on 500 aasta toodang.

Endastmõistetavalt ei ole meil nii palju aega oodata ja iseküsimus, et kas meil tõepoolest on nii palju neid autosid vaja, aga ambitsioonikate roheplaanide elluviimine toob kaasa veelgi suurema ja laialdasema maapõue ressursside tarbimise. Aga see on hind, mida peame maksma puhtama ja parema maailma nimel.

Siiski peame ka mõistma, et küsimus ei ole ainult rohepöördes, sest isegi praeguse elulaadi ja elatustaseme tagamine läheb ainult üha kallimaks ning ressursimahukamaks. Nüüd juba natuke enam kui 50 aasta eest prognoositi Rooma Klubi märgilist kasvu piire kompavas analüüsis, et üsna peagi ei ole see fundamentaalselt enam võimalik ja kuigi seda on paraku raske tunnistada siis oleme teel üha uute ja sügavamate energia- ning toormekriiside suunas.

Teisalt ei ole paljudel juhtudel, kui üldse, nn maavara kriisid kinni nende nappuses, vaid julgeolekus, kuna näiteks Euroopa Liidus on defineeritud suurem osa kriitilisi/strateegilisi maavarasid mitte kohalike varude puudumise, vaid enamalt jaolt just varustuskindluse probleemide tõttu.

Mitmete teadaolevate ja kasutatavate strateegiliste maavarade varud on kas majanduslike konkurentide maapõues, kes ei taha seda vabal turul jagada, või paiknevad need poliitiliselt ebastabiilsetes riikides.

Viimase kümnendi sõjalised konfliktid ja poliitilise ebastabiilsuse ning pandeemiapuhangud üle maailma on meile kõigile valusalt näidanud, kuivõrd haprad on globaalsed tarneahelad, milles väiksemadki häired ja viivitused toovad lumepalliefektina kaasa äärmuslikel juhtudel olemasolevate tööstuste ning süsteemide kollapsi koos raketina kõrgustesse kerkivate hindadega ja vaid parimal juhul piirdub see nördimusega, kui soovitud toodet või kaupa ei võimalik kohe poeriiulilt saada ning seda peab kuude kaupa ootama.

Samamoodi on õigustatud küsimus, et kas ei oleks võimalik neid majanduslikult olulisi toormeid kusagilt mujalt kaevandada ja toota? Tõepoolest, globaalses plaanis ei tohiks justkui maavarade nappust olla, aga paraku on geoloogia just siin ja praegu ehk maavarade levik sõltub iga ala geoloogilisest ehitusest ja arenguloost ning väga paljude maavarade just kõige rikkaimad ning seega kasumlikumad leiukohad esinevad enamasti vaid piiratud aladel.

Võtame näiteks Eesti, väike metsane riik…

Eesti ei ole tegelikult maavarade poolest rikas maa. Mida iganes erinevatelt tribüünidelt ei kõnelda, ei ole siin praeguste ja võib-olla puudulike teadmiste järgi hiiglaslikke, kaasaegsete tehnoloogiate ja majandusnõudluse juures ahvatlevaid strateegiliste metallide maagikehi ega jõukust pumpavaid nafta/gaasi leiukohti. Maailm peab ikka tõsiselt metallide ja energiaressursside nälga jääma, et me ühel päeval oma graptoliit-argilliiti "põletama" või sellest vanaadiumit-molübdeeni "sulatama" peaksime.

Miks ei ole Eesti maavarade poolest rikas maa? Aga sellepärast, et Eesti geoloogia ja selle arengulugu on selline. Mastaapne metallide maagistumine eeldab geoloogilises mõttes tormilist arengulugu: vulkaane, laamade kokkupõrkeid, kuumade vesilahuste liikumist või nafta ja gaasi tekkimiseks suure paksusega, kilomeetritesse ulatuvaid, settekuhjeid, mille alla põlevkivi või graptoliit-argilliiti matta.

Viimased vulkaanid purskasid Eestis ligikaudu poolteist miljardit aastat tagasi ja settekatte paksused Soomele sarnaneva kristalse aluskorra peal ulatuvad vaid sajast meetrist Põhja-Eestis kuni 700 meetrini päris lõunapiiril. Ja mis veelgi olulisem, teadaolevalt on Eesti koos Lõuna-Soomega üks maailma kõige stabiilsema maakoore arengulooga maalapikesi vähemalt viimase 700-800 miljoni aasta jooksul. Stabiilsus säilitab, aga ei loo midagi uut.

Siiski, meil on oma valdavalt mandriliustike päranduseks jäänud kruus ja liiv. Samuti ulatuslikud 400-500 miljonit aastat tagasi siin laiunud madalmeres settinud lubjakivi ja dolokivi nii ehituseks, killustikuks või lubjapõletamiseks ja geoloogiliselt unikaalsed ligikaudu 540 miljoni aasta vanused savid ning kindlasti on meil puhas põhjavesi erinevatest põhjaveekihtidest nii tarbeveeks kui ka mineraalveena.

Aga kõik need on pelgalt kohaliku tähtsusega maavarad, milles ei ole midagi erilist ei lähemas ega veelgi vähem kaugemas ümbruses. Samasugused või veelgi uhkemad savileiukohad on Lätis ja Leedus, samuti ka kruus-liiv ning lubja-dolokivimid. Need maavarad ei ole sellised, mida – vähemalt olulise väärindamiseta – lihtsalt toorainena kasumlikult riigi rikkuse kasvatamiseks eksportida.

Põlevkivi ja fosforiit

Jättes kõrvale "Suure Tundmatu", siinsamas vaid sajakonna meetri sügavusel paikneva Eesti kristalse aluskorra metallide potentsiaali, siis on meil kahtlematult kaks suurt: põlevkivi ja fosforiit.

Need on tõesti suure väärtusega ja ka maailma mastaabis unikaalsed maapõuerikkused, mille üle Eestil on põhjust uhke olla. Vähemalt geoloogina, sest Eesti põlevkivi on maailma põlevkivide seas üsna kindlasti üks parima kvaliteediga ja Eesti karbifosforiit on koos meist ida poole ulatuva sabaga ainus teadaolev tõsiselt võetavate varudega ja majandusliku väärtusega karbifosforiidi leiukoht maailmas, mis on tõepoolest setteliste fosforiitide seas madalaima raskmetallide sisaldusega.

Põlevkivi on olnud meile tähtis nii heas kui ka halvas juba üle saja aasta, aga põlevkiviaeg on ümber saamas. Kuigi veel viimast kümnendit hoitakse poolvägisi püsti viimaseid elektritootmisvõimsusi, mis võiksid turule pääseda veel vaid tuulevaiksetel talveöödel, siis ka õlitootmise hääbumine on paratamatult ainult lähimate kümnendite horisondil. Kindlasti on tõusuteel põlevkivi otsesüntees väga erinevateks tööstuskemikaalideks, kuid arvata, et mitte samasuguses mastaabis kui senine tööstus.

Kui nüüd vint kohe väga üle keerata siis võiks hõigata: "põlevkivi on surnud, elagu fosforiit!"

Aga siis on aga. Kui võtta lihtsalt need sajad ja sajad miljonid tonnid laias mõistes Rakvere välja fosforiiti, mida võiks ideaalis kätte saada ning korrutada läbi ainuüksi praeguse fosforiidimaagi hinnaga 152 USD/tonn, siis hakkavad silme ees keerlema väga paljude nullidega arvud.

Ja nüüd läheb keeruliseks, sest mitte kunagi ei saa maa seest kätte kogu varu ning maavara hind, täpsemalt küll selle lisandväärtus, ei ole ainult tema maksumus maailmaturul, vaid see võrrand sisaldab väga paljusid kaevandamise-rikastamise-töötlemistsükli tegureid ja nende üleselt rahas raskesti õiglaselt mõõdetavaid keskkonnakahjusid ning emotsionaalseid väärtusi.

Toompeal seistes võiks ülima küünilisusega küsida, et kas me oleksime valmis ära õõnestama Toompea klindisaare lae moodustava suurepärase Lasnamäe lademe ehituslubjakivi. Harjumaa, eriti Tallinna nõudlus killustiku järgi on ju ainult kasvav. Tundub absurdne, aga sarnaseid küsimusi tuleb küsida ja neile ausalt vastata iga Eesti maavara, sealhulgas fosforiidi, evitamisel.

Kummastaval kombel ei taju üldsus, mida tähendaks, kui meil ei oleks isegi neid kõige lihtsamaid varasid, liiva, kruusa ega killustikku, ning mida tähendaks, kui iga teejupi ehitamiseks peaksime selle koormatäie tooma piiri tagant. Toodagu või Lätist, aga peamine, et mitte minu tagaõuest! Aga mis siis, kui lõunanaabrid samamoodi mõtlevad?

Seda mõttemängu võiks pikalt edasi veeretada, aga keegi ei saa ega tohi eitada, et igasugune maapõuevara kasutamine põhjustab keskkonnakahju ja sotsiaalmajanduslikke probleeme kasvõi kõige lihtsamalt kaevandusmüra ja tolmuna.

Kaevandamine saab sündida vaid kokkuleppel, mille puhul tuleb mõlemal poolel aru saada, miks ja kellele seda tehakse, mis on väga laias mõistes selle hind ning kas saadav tasu ja leevendusmeetmed on piisavad ja vastuvõetavad. Isegi kui kaevandustehnoloogiliselt oleks fosforiidi kaevandamine võimalik, siis küsimus on selle hinnastamises koos keskkonna ja elukvaliteedi halvenemise maksumusega.

Seejuures pidagem meeles, et maailma nälg toidu ja selle kasvatamiseks vajalike fosforväetiste järgi ei kao kusagile ning on ainult tõusuteel. Fosfor on ja peaks üha suuremal määral olema taaskäideldav, aga kogu ringlevat fosforit ei ole võimalik ega praktiline taaskasutada ning vajadus täiendava fosfori järele ei kao.

Selles mõttes Eesti fosforiidi väärtus ajas ainult kasvab. Siin on ka oma n-ö bumerangi efekt, sest kasvav nõudlus teeb võimalikuks ja tasuvaks fosforiidikaevandamise ning kahjulikest lisanditest puhastamise ka teistes leiukohtades, aga see ei väära karbifosforiidi olemasolu ja tähtsust.

Tegelikult ongi tehnoloogia Eesti fosforiidi võimaliku kasutuselevõtu esimene võtmesõna, mis kõige otsesemalt mõjutab selle kasutuselevõtu põhimõttelisi valikuid. Fosforiidi varud on varasematest väga põhjalikest uuringutest teada ja just Eesti Geoloogiateenistus vaatas hiljuti need kriitiliselt üle, kontrollis täiendavate uuringutega ning korrigeeris varude hinnanguid.

Aga küsimused on just tehnoloogiates: kas meil on säästlikud ja majanduslikult tasuvad viisid fosforiidi kaevandamiseks? Kas meil on tehnoloogiad põhjavee akuutsete probleemide ärahoidmiseks või vähemalt leevendamiseks ja mis on nende rakendamise maksumus?

Kas meil on teada, kuidas saab efektiivseimal viisil karbifosforiiti rikastada ning milline on parim, kõrgeima lisandväärtuse ning säästlikuim viis Eesti fosforiidi töötlemiseks? Millised on tehnoloogiad jäätmetekke minimeerimiseks ja nende kasulikuks väärindamiseks?

Neid vastuseid ei ole paraku riiulist võtta, sest oma geoloogilises unikaalsuses ei saa teiste fosforiitide kogemusi otseselt Eesti karbifosforiidile üle kanda ning meil tuleb need teadmised ise luua, on vaja katsetada ja kontrollida.

Need uuringud alles käivad ja tuleb tunnustada riigi sihikindlust maavarade kasutamise küsimustega tegelemisel, sest maavarade uurimine või isegi sellest rääkimine, saati siis kaevandamine on pikki aastaid olnud avalikkuse silmis tabuteema. See on kehtinud kõigi Eesti maavarade kohta alates põhjaveest, kruusast ja liivast kuni fosforiidini.

Tegelikult on see üsnagi kummastav hoiak, sest maavara on rikkus, aga ei ole iluasi, ja meil on riigina vaja teaduspõhiselt teada, mis meil siin on, mis koguses, millise kvaliteediga, milliste võimalike kahjude ja millise võimalike tulude ning majandusliku mõjuga. Alles siis saab langetada põhimõttelisi poliitilisi otsuseid: kas üldse, kuidas ja millistel tingimustel mingit maavara kasutusele võtta ja millal on selleks kõige õigem aeg. Tervet mõistust!

Kommentaar põhineb riigikogus Lääne-Virumaa toetusrühma korraldatud konverentsil "Fosforiit – rõõm või mure?" peetud ettekandel.