Stuudios väitlesid Hanno Pevkur (Reformierakond), Urmas Reinsalu (Isamaa), Aivar Riisalu (Keskerakond), Sven Mikser (SDE), Rainer Saks (Parempoolsed), Kalev Stoicescu (Eesti 200), Olev-Andres Tinn (Rohelised) ja Jaak Madison (EKRE).

Kas pooldate Euroopa võlakirjade loomist Ukraina toetamiseks?

Madisoni ja Saksa hinnangul ei ole sellele konkreetset jah või ei vastust, Tinn seda ei poolda ning ülejäänud saatekülalised toetavad võlakirjade loomist.

Madison märkis, et Ukraina abistamise vajalikkuses ta ei kahtle, kuid Euroopa võlakirjade loomist peab ta odavaks populismiks enne valimisi.

"Kui vaaame Euroopa Liidu aluslepinguid, siis kaitsepoliitikaga on seal kahjuks väga vähe pistmist Euroopa Liidus tervikuna. See on olnud majandusühendus ja me oleme olnud alati seisukohal, et EL peab jääma majandusühenduseks. Aga kui räägime Ukraina abistamisest, siis mitte keegi ei kahtle, et Ukrainat tuleb toetada," rääkis ta.

"Miks ma vastasin küsimusele nii ja naa? Sest see pole nii must ja valge. Euroopa riigid peavad investeerima palju rohkem oma kaitsevõimesse, kui 100 miljardit eurot. Kuid hetkel see on muutunud odavaks populismiks, et me lubame 100 miljardi võlakirja emiteerimist kaitsetööstuse käima tõmbamiseks, aga samal ajal me ei taha rääkida isegi seda, et ei ole olemas Euroopa ühtset kaitsetööstust. On liikmesriikide kaitsetööstus. Me ei räägi, et ligi pooled EL-i riigid ei täida tänaseni NATO nõuet investeerida kaks protsenti SKP-st kaitsekulutustesse. Ehk see on selline silmamoondustrikk, et keegi teine maksab 100 miljardit kaitsetööstuse arendamiseks, aga samal ajal pooled EL-i riigid lasevad luuslangi. Tegelik probleem on see, et EL-i riigid ise ei investeeri piisavalt kaitsevõimesse," lisas ta.

Tinn ütles, et Rohelised toetavad Ukraina abistamist, kuid seda ei peaks tegema ühe suure laenu võtmisega. "Kui räägime sellest, et mõni riik on rikkam kui teine, siis võib-olla mõni riik on valmis panustama otse raha ilma laenu võtmata, mõni riik peab võib-olla laenu võtma selleks. Räägime sellest, et Ukrainat on vaja toetada ja aidata, aga lihtsalt, et võtame hulgi ühe suure laenu ilma, et teaksime täpselt, kuhu see hakkab minema, selle vastu me oleme," selgitas ta.

Reinsalu ütles, et Euroopa ei tohi piirduda Ukraina abistamisel vaid sellega, mida siiani on tehtud, vaid panustada tuleb nii palju, et Ukraina sõja võidaks. Euroopa ja lääs tervikuna ei ole tema hinnangul piisavalt teinud.

"Konkreetne samm peaks olema see, et nii nagu koroonakriisi suutsime lahendada, siis ka Euroopa stabiilsusmehhanism oma tulejõuga ligi 400 miljardit eurot, tuleks sellest suurem osa anda Ukraina sõjalise ja majandusliku abi teenistusse," rääkis ta.

Mikseri sõnul peab Euroopa Liit Ukraina abistamiseks tegema kindlasti rohkem kui siiani tehtud. Samas on kaitsevaldkonna küsimused tema sõnul liikmesriikide pädevuses.

"Riigid toetavad relvaabiga Ukrainat. Tõsi, osaliselt seda kompenseeritakse Euroopa rahurahastusest. Aga kui EL-i liikmete kollektiivne kaitse-eelarve on praegu umbes 250 miljardit eurot ja rahurahastu kaudu on kompenseeritud abi Ukrainale siiani 11 miljardit, siis on selge, et jäme ots jääb ka tulevikus liikmesriikide kanda. Küll aga EL teeb olulisi asju läbi rahurahastu, läbi kaitsefondi. Me oleme eelarvetsükli keskel, sisenenud sügavasse kriisi, värsket raha on juurde vaja, sest selline lähenemine, et iga uut initsiatiivi finantseerime kannibaliseerides eelmisi olulisi initsiatiive, ei ole lihtsalt kestlik," rääkis Mikser.

Pevkur märkis, et kõigi EL-i liikmesriikide eesmärk on võidelda rahu ja demokraatia eest, eriti Euroopas. Sageli aga riikide sisepoliitilised teemad varjutavad sõjaga seotud küsimusi. "Kui vaatan ka praegu Euroopa ministrite nõukogus käies, kuidas on poliitiliste juhtide arvamused, siis seal pole kahtlust, et toetust on väga palju. Probleem on pigem selles, et koduriikides teised teemad varjutavad seda. Aga kuidas liikmesriikide seas mõjutustööd teha? Tulebki selgitada päevast päeva erinevatel kohtumistel, teistmoodi pole võimalik teha," rääkis ta.

Saksa sõnul tuleb Ukraina abistamisel jätta Venemaale selge mulje, et EL ei jäta Ukrainat üksi. Ukraina aitamiseks laenu võtmist peab ta pisut asendustegevuseks.

"Me peaksime suutma aidata Ukrainat praegu maksimaalselt. Me näeme, kuidas Vene armee on peaaegu täielikult seotud sõjategevusega Ukrainas, järelikult siin ei tohi oodata, mingeid asendusskeeme teha. Kõik liikmesriigid peavad suutma panustada. Kui räägime Euroopa kaitsetööstuse käimatõmbamisest ja selleks laenu võtmisest, siis see on natuke teistsugusem, mitmekülgsem tegevus. Aga siin on põhiprobleem selles, et liikmesriigid ise peavad oma kaitsesse investeerima, ei saa laenuga lahendada selliseid küsimusi, mis vajavad püsivaid lahendusi," kommenteeris ta.

Riisalu ütles, et kuna Ukraina sõdib praegu ka Eesti eest, siis tuleb rahuldada kõik Ukraina vajadused, et ta selles edukas oleks.

"Venemaa kulutab täna mitmeid kordi rohkem raha kui Ukraina ise suudab välja panna ja ka kõik riigid, kes teda toetavad, ei suuda sellises mahus toetada. Seetõttu täna näeme, et see mõnekuine paus USA antavas toetuses tekitas olukorra, kus Ukraina on täna surutud rindel kaitsesse ja initsiatiiv hakkab liikuma vastase kätte. See on olukord, mis peaks Euroopa tegema väga närviliseks. Me oleme näinud ajaloos, et ajalool on komme korduda. Siit ka see vastus, miks me peame kõiki vahendeid kasutama," rääkis Riisalu.

Stoicescu sõnas, et Eesti 200 üleskutse EL-i liikmesriikidele, panustada järgmised neli aastat 0,25 protsenti oma SKP-st Ukraina toetuseks ei ole palju küsitud. Samas peab Euroopa tema hinnangul ka selgelt välja ütlema, mida tähendab Ukraina võit sõjas.

"Tuleb aru saada, et olukord hakkab sarnanema sellele, mis oli enne teist maailmasõda. Siis ei tahetud teha väga suuri jõupingutusi nagu praegugi. See, kui palju ja mis tempos antakse Ukrainale, sõltub hoiakust. Ja hoiak on selline, et pigem kardetakse läänes nii Ukraina kui ka Venemaa kaotust. Ja siin peame olema selgel seisukohal, tooma välja selle, mis on võit. Ja võit ei ole sugugi see, et Ukraina suudab oma territooriumi vabastada. Jah, see on suur eesmärk ja tõenäoliselt paneb käima nii mõndagi Venemaal. Eesmärk on sundida Venemaad sõda lõpetama ja siin aitavad sanktsioonid ja muud poliitilised meetmed ja Ukraina enda rünnakud Venemaa vastu."

Kas toetate venemaa külmutatud varade kasutamist Ukraina abistamiseks?

Kõik saatekülalised vastasid sellele küsimusele jaatavalt.

Madisoni sõnul peaksid kõik liikmesriigid tegema seda üheskoos, aga Eesti ei peaks olema siin eestvedaja. Lisaks võib tema sõnul Eestis selles küsimuses olla vastuolusid põhiseadusega.

"Venemaa varade kasutamine Ukraina hüvanguks on hea plaan, kuid see peab olema ka põhiseaduspärane," sõnas ta.

"Samal ajal Eestile tihti meeldib olla eesjooksja maailmas kõikides küsimustes kas siseriiklikel põhjustel või selleks, et mõni väga ebapopulaarne peaminister Eestis võiks olla populaarne välismaal ja saaks endale auhinnarahasid ja soojemat töökohta valmis seada Brüsselis. Aga samal ajal teised riigid väga kaasa ei tule, vaid vaatavad, et las see Eesti jookseb seal ees. Seega selles küsimuses ma eelistaksin, et eeskuju näitaks Suurbritannia, USA, Prantsusmaa, Saksamaa ja siis Eesti läheb selle algatusega kaasa. Mitte nii, et Eesti hoolimata põhiseadusest on kõva eesjooksja ja ülejäänud maailm vaatab järele, et vaatame, mis juhtuma hakkab Eesti ja Venemaa vahel," kommenteeris ta.

Pevkur ütles, et kui ka president riigikogus heaks kiidetud Vene külmutatud varade kasutuselevõttu välja ei kuuluta, tuleb juristidega vajadusel uued lahendused leida.

"Ma olen seda meelt, et agressori varasid oludes, kus ta tekitab igal päeval meeletult kahjusid Ukranale, tuleb kasutada. Üks asi on meie siseriiklik, aga EL-is on põhimõtteliselt otsus tehtud, et intressitulusid on võimalik samuti kasutada Ukraina abistamiseks. Kui võtame summa, siis kahes järgus see võiks olla üle kolme miljardi euro. Kui üle kolme miljardi eest on võimalik soetada laskemoona, saaks suurusjärgus miljon mürsku. Nii et need võimalused tuleb ära kasutada. See on õigus-tehniline vaidlus, mitte poliitiline tahe. Poliitiline tahe on see, et agressor peab vastutama," ütles Pevkur.

Reinsalu sõnul oleks Vene külmutatud varade kasutamine sõja keskel ratsionaalne otsus.

"Terve mõistus ütleb, et kui meil on on nii suur ressurss, räägime suurusjärgus 300 miljardist eurost, siis tegelikkuses selle kasutada andmine nii sõjaliseks tarbeks kui ka Ukraina ülesehitamiseks on lihtsalt ratsionaalne otsus keset seda sõda. Loomulikult, kui see jõuab põhiseaduse järelevalvesse, siis kohtud langetavad oma otsuse," rääkis ta ja lisas, et näiteks USA ja Kanada on juba loonud Vene oligarhide varade kohta pretsedenti loovad otsused ja seetõttu peaks ka väikeriik nagu Eesti suutma seda teha.

"Ega see pole legalistlik probleem. Kui räägime, miks enamik G7 riike sellele (külmutatud varade kasutamise) vastu on, siis kardetakse oma ärihuvide pärast. Me näeme, kui vitaalne pangadussektori äri käib, investeeringud, mis on tehtud, on ajatatud ka investeeringuid, formaalselt vormistatud, ühe dollariga on müüdud tehaseid ära teatud ajaks lepingutega. Nii et selle taga on ärihuvid ja see on näha ka sanktsioonipoliitikas. Nad pole võimelised neid katkestama ja seetõttu põnnatakse. See pole juriidiline probleem," rääkis Reinsalu.

Mikser ütles, et kuigi moraalselt on ainumõeldav, et agressor maksab tekitatud kahju kinni, siis EL-is peab lahendus vastama oma õigusriigi põhimõtetele. "Euroclearis Belgias hoitakse 210 miljardit Venemaa suveräänseid fonde ja tõesti EL on juba kokku leppinud, et selle 2,5 kuni kolm miljardit, mis seal intressidena aastas tuleb, saab juriidiliselt pädevalt võtta kasutusse Ukraina toetamiseks ja seda ka tehakse. Mis puudutab ülejäänud Vene suveräänseid fonde, siis loomulikult tuleb leida ka siin õiguslikult pädev lahendus."

Tinn märkis, et Vene varade kasutuselevõtuga seoses seisavad paljud riigid nii enda kui ka oma suurfirmade huvide eest. Samas võiks tema hinnangul hakata Vene varasid kohtuotsuste kaudu suunama Ukraina kodanikele tehtud kahjude hüvitamiseks.

"Mõned loodavad oma suurfirmadele saada tulevikus riigihankeid, et üles ehitada Ukraina linnu, andes hankeid oma riigi ettevõtetele. Selles mõttes on siin väga ebamäärane olukord. Aga arvan, et Vene agressioon on tekitanud palju kahju igale ukrainlasele, kui iga üksikjuhtumi kaupa võtta. Täiesti õiglane oleks hakata lihtsalt kohtuotsuste kaudu kompenseerima Ukraina kodanikele tehtud kahjusid, kui riigi raha saaks hakata nendest fondidest sisse nõudma kas või üks juhtum korraga ja nii minna edasi."

Stoicescu ütles, et EL peab majanduslikud suhted Venemaaga viima miinimumi. Ta märkis, et kuigi Vene varade kasutuselevõtule vastab Moskva samaga, ei jää EL-il midagi muud üle.

"Venemaa näeb ise vaeva selleks. Viimaste päevade uudistes on, kuidas nad konfiskeerivad lääne suurte pankade varasid, sadades miljonites võetakse ära. Üleüldse Venemaa ju täiemahulise sõja alguses varastas 415 suurt reisilennukit liisingufirmadelt. Ja nüüd see käib ja nad vaatavad ka seda mängu. Aga üldiselt kõikide varad, kel on investeeringud Venemaal tehtud, mida ei saa Venemaalt ära tuua, kõigil on need ohus. Ja mingil hetkel toimub see, et Venemaa sisuliselt natsionaliseerib ja varastab kõik omalt poolt ära. Aga meil ei ole teist võimalust, Venemaa ise ei hakka ju sentigi maksma selle kahju eest, mida on Ukrainale tekitanud," selgitas Stoicescu.

Saks tõdes samuti, et Venemaa võtab kindlasti kasutusele vastumeetmed, mis puudutavad paljusid Euroopa ettevõtteid. Samas märkis ta, et neil ettevõtetel on olnud juba üle kahe aasta aega Venemaalt lahkumiseks. "Need, kes pole seda teinud, on jätnud selle võimaluse kasutamata, mis oli neil tegelikult olemas," lisas ta.

Saksa hinnangul on Eesti tegutsemine Vene külmutatud varade kasutuselevõtuga olnud tähtis. "Ja siin on väga tähtis vaadata seda punkti just, et see on mõeldud Ukraina abistamiseks, see pole lihtsalt Vene varade ära võtmine või nende kasutamine nende omanikele kuuluvust eitamata. See on väga põhimõtteline küsimus. Ma olen kindel, et see mõjutab ka teiste riikide otsustusprotsessi. Aga tähtis on ka see, et kui see sõda on ükskord lõppenud, saab seda sama vara edasi kasutada senikaua Ukraina abistamiseks, toetamiseks, kuni Venemaa on hakanud vastutustundlikult käituma. Arvan, et see on üks väga tõsine hoob, millega saab Venemaad edaspidi mõjutada," rääkis Saks.

"Ma ei tea täpselt seda varade bilanssi, mida Venemaa suudab arestida, mis on teistele Euroopa riikidele kuuluv, millega hiljem hakatakse kauplema, aga ma arvan, et see pretsedent, mille EL loob praegu, aitab ohjeldada teisi agressoreid tulevikus," lisas ta.

Riisalu hinnangul Venemaale kehtestatud sanktsioonid ei toimi. "Aasta tagasi jäin korraks töötuks ja hakkasin värskendama oma kütuseäri kontakte ja ütlen ausalt, et nii Saudi Araabias, Küprosel kui ka New Yorgis oli võimalik vene keeles rääkida gaasist, rääkida erinevatest naftaproduktidest ehk tegelikult me petame ennast sanktsioonide efektiivsusega. Aasia kaudu liigutatakse täna kõiki võimalikke Mendelejevi tabeli elemente Hiinasse, Indiasse. Me patustasime isegi kodus, siin mõned skandaalid tulid välja. Ehk tegelikult sanktsioonidest unistamine on enesepettus," rääkis ta.

"Venemaa tuleb suruda põlvili otseste sõjaliste toimingutega ja selleks tuleb toetada Ukrainat otse, et nad suudaks seda teha. Sest majanduslikult me neid põlvili ei suru. Vastupidi. /.../ Euroopa riigid ostavad Vene gaasi tuima näoga ja isegi ei häbene seda," lisas ta.

Kas Euroopa suudab lähiaastatel üles ehitada konkurentsivõimelise kaitsetööstuse?

Kõik saatekülalised peale Madisoni ja Reinsalu leidsid, et Euroopa suudab oma kaitsetööstuse üles ehitada. Madison vastas eitavalt, Reinsalu vastus polnud ei jaa ega ei.

"Ma lihtsalt vaatan viimase kahe aasta käitumist, kui on toimunud agressioon Venemaa poolt Ukraina vastu ja kui palju siis on selle kahe aasta vältel hakanud Euroopa riigid investeerima kaitsevõimesse, siis see on piinlikult väike olnud, kui räägime Lõuna- ja Lääne-Euroopast," ütles Madison.

"Kui räägime Euroopa kaitsetööstusest, siis debati alguses ütlesin, et pole olemas ühist Euroopa ülest kaitsetööstust, on liikmesriikide kaitsetööstus. Ja kui eeldame, et kõik need riigid hakkavad panustama kaitsetööstuse arendamisse, siis see on ... tore on rääkida ilusaid unenägusid enne valimisi inimestele avalikkuses, aga arvan, et liiga utopistlikku positivismi me ei peaks ka siin viljelema. Peaksime püsima kahe jalaga maa peal realismis. Me loodame, jah, et riigid rohkem panustavad, aga ma ei oleks ülemäära optimistlik selles," lisas ta.

Reinsalu ütles, et kaitsetööstuse kasvatamine peaks olema Eesti eesmärk ja ka Eesti europarlamendi liikmed peaksid Euroopa ühtse kaitsetööstuse turu tekkimise eest seisma. Lisaks tuleb luua tema sõnul võimalus, et EL-i eelarvest oleks võimalik kaitsetööstuse arengut rahastada.

Reinsalu ütles, et Eesti saadikud peaksid seisma ka selle eest, et tekiks raamkokkulepe Euroopa riikide kaitsekulutuste tõstmiseks vähemalt kolme protsendini SKP-st. See aitab tema sõnul kaasa kaitsetööstuse arengule.

"Kaitsetööstuse võimekus ei teki ju tühja. Tal peab olema tellimused. Need saavad tulla sellest, et Euroopa riigid panustavad oma kaitse-eelarvete kasvu. Keskmiselt Euroopa riikide kaitsekulud on 1,6 protsenti SKP-st, Iirimaal on need 0,5 protsenti SKP-st," märkis ta.

Stoicescu tõdes, et EL-i riigid alles ärkavad oma kaitsetööstuse käivitamiseks. Tema sõnul tuleks EL-i suurriike kaitsekulutuste suurendamises veenda.

"Näeme, kuidas nii mõnedki Euroopa riigid on oma hoiakuid muutnud, alates Soomest ja Rootsist, kes liitusid NATO-ga. Saksamaa on tublisti oma poliitikat muutnud Venemaa suunal. Nüüd siis Prantsusmaa ja Saksamaa kulutavad mõlemad kaks protsenti SKP-st riigikaitsele. Tõepoolest tuleks nendega rääkida, sest nemad kolmekesi koos Poolaga moodustavadki EL-i kaitsevõime selgroo. Nendega tuleb töötada, et nad teeks rohkem. Me ei saa niimoodi veri ninast väljas, et Eesti, Poola, Läti, Leedu – need rinderiigid – paneme kolm, neli protsenti kaitsesse. Lõpuks me ei kaitse ju ainult iseennast, vaid kogu Euroopat, olles eesjoonel siin. Nendel on nii suur majanduspotentsiaal. Meil on ka teatud piirid, kui palju saame lõpuks sõjalisele kaitsele kulutada," rääkis ta.

Tinni hinnangul ei ole Eesti poliitikud ja ametnikud teinud midagi selle jaoks, et Eestis kaitsetööstus oleks. Kaitsetööstust tuleks tema sõnul riiklikult toetada.

"Konflikt hakkas Ukrainas peale 2014, aktiivne faas kaks aastat ja rohkem tagasi. Mis on praeguseks tehtud? Mitte midagi sisuliselt. Ettevõtjad käivad kaitseministeeriumis, olge head, korraldage hange, et hakatakse eelistama Eestis toodetud tehnikat või Eestis toodetud varustust. Kaitseministeerium on vait. Ametnikud on vait. Mingit toetust ei ole tegelikult. Ja see ongi see probleem. Me saame hakata siis ka rääkima, et meil kaitsetööstus hakkab arenema, kui riiklikul tasemel hakatakse kaitsetööstust toetama," kritiseeris Tinn.

Pevkur ütles, et kui praegu täidab kahe protsendi kaitsekulutuste eesmärki NATO riikidest 11, siis käesoleva aasta jooksul peaks neid olema 20. Pevkur tõstis esile ka EL-i tasandil 100 miljardi eurose fondi loomise selleks, et kaitsetööstust käima tõmmata. Pevkuri sõnul aitaks kaitsetööstust edendada ka EL-i kaitsevoliniku koha loomine.

Pevkur lisas, et Eesti kaitseministeerium tema juhtimisel tegeleb parasjagu kaitsetööstuse fondi, planeeringute ja seadusest bürokraatia väljarookimisega ja see jõuab lõpule sügisel.

Pevkuri sõnul on ta veendunud, et Euroopa suudab oma kaitsetööstust tugevdada. "Näiteks kui aasta tagasi Euroopa kaitsetööstuse moonatootmise võimekus 155mm kaliibril oli 400 000 mürsku, siis selle aasta lõpuks me jõuame 1,4 miljoni mürsuni ehk tegelikult suurendatakse üle kolme korra."

Riisalu hinnangul peaks laskemoona tootmine olema riigi ülesanne. "Mina olen küll selgelt siin riigikapitalismi pooldaja. Meil oleks vaja lõhkeainetehast. Seda ei saa teha erasektor, me oleme võimelised kaitseliitlastega ehitama erinevaid tüüpi miine, kui meil oleks olemas lõhkeaine ja lõhkeaine tootmine ei ole nüüd nii ülearu keeruline. Ja teine teema on tõesti laskemoon. Ma olen nõus, et mürskude tootmist rindeäärsesse piirkonda ei ole mõtet tuua, aga padruniliin võiks kusagil olla, kuigi korralik padruniliin toodab Eesti aastase vajaduse ühe päevaga," rääkis ta.

"Tegelikult mina väidan, et siin peaks olema riigi roll. Nüüd tehti see (kaitsetööstuse) fond, selle fondi ümber hakkab mingi kummaline elu jälle peale. Asuta ise see tehas ära. Tee ära ja anna selge garantii," lisas ta.

"Majandus on ikka tegelikult on üsna lihtne. Majandusele peab lihtsalt olema: on tellimus, on raha, andke mulle käsk, ma toodan kuu ajaga ja kui ise ei oska, leian selle koha, kus toodetakse. Kui on teada, et ma saan selle eest raha, ma teen selle ära. Ja nii lihtne see ongi. Aga seda tellimust täna, tõsi, ei ole."

Mikser nõustus, et kaitsetööstusettevõtted vajavad pikaajaliste investeeringute tegemiseks kindlust ja riigid peavadki andma ettevõtetele seda läbi tellimuste.

"Ja teine küsimus on tegelikult finantsturgudelt raha kaasamine. Kaitsetööstusesse tehtavaid investeeringuid reeglina loetakse riskantseteks ja näiteks Euroopa Investeerimispanga reeglid ei ole seni lubanud otseselt kaitseotstarbelisse tootmisse investeerida, üksnes kahese kasutusega tootmisse. Nüüd neid reegleid just äsja on mõnevõrra lõdvendatud. Enam ei ole seda nõuet, et enamus oodatavast kasumist peab tulema tsiviilkasutusest. See on ka üks võimalus," lisas Mikser.

"Loomulikult siin on omad riskid, sest Euroopa Investeerimispank võib läbi selle kaotada oma AAA reitingu, mida me kindlasti keegi ei soovi, sest nii see raha muutub kallimaks kõigi sektorite jaoks. Nii et tegelikult on vaja leida viisid, kuidas anda ettevõtetele kindlus läbi pikaajaliste riiklike tellimuste. Ja teiseks on vaja leida ka võimalus finantsturgudel kaasata raha selleks, et toota kaitseotstarbelist tehnikat," sõnas ta.

Saks tõdes, et Eestil ei ole praegu muud võimalust, kui loota laskemoona saamiseks teistele riikidele, sest oma tehase rajamine on pikk ja keeruline protsess.

"See tegelikult peab ikkagi olema konkurentsivõimeline tehas selles mõttes, et seda ei saa rajada ainult selleks otstarbeks, et toota Eesti jaoks, siis see tehas ei, ei rahulda mitte kedagi," lisas ta.

Saks usub Euroopa kaitsetööstuse tugevnemisse. Ta märkis, et Euroopal on tegelikult juba praegu võimekas kaitsetööstus.

"Euroopas on seitse-kaheksa, võib-olla isegi rohkem liikmesriiki, kellel on maailmatasemel kaitsetööstus, kes toodavad väga kõrgel tasemel relvastust, kes toodavad väga suurtes kogustes relvastust. Ja tegelikult siin unustatakse üks asi ära, et ei toodeta relvi ainult selleks, et Euroopat kaitsta, neid toodetakse globaalsetel turgudel. Need firmad nendes Euroopa riikides võistlevad globaalsetel turgudel teiste tegijatega," rääkis ta.

Saksa sõnul toetavad Euroopa kaitsetööstuse tugevdamist NATO kaitseplaanid, mille järgi tellimusi teha. Probleem on tema sõnul see, et osad EL-i liikmesriigid ei panusta oma kaitse-eelarvesse piisavalt.