"Otse uudistemajast" Euroopa Parlamendi valimiste erisaates kohtusid esmaspäeval Reformierakonna esinumber Urmas Paet ja nimekirja ankrumees Hanno Pevkur.

Alustan sellest, et mõlemad olete aktiivset kampaaniat teinud. Kui palju valijad tulevad ja avaldavad frustratsiooni selle üle, mis toimub meil valitsuses ja valitsusliidu ümber. Kui palju seda teemat teile tuuakse rääkimiseks?

Urmas Paet: Ikka tuuakse, jah. Ega siis ühiskond ei ole selles mõttes ju ühtlane, et on neid, kes on väga rahulolematud, ütleme – väga kurjad. On neid, kes nii-öelda kritiseerivad leebemalt ja on need, kellel ei ole suurt häda midagi ja neid, kes ütlevad, et koduste asjadega või siin Eestis sees nad näevad probleeme, aga nad annavad endale selgelt aru, et praegu nende valimiste kontekstis on oluline keskenduda sellele, et Eestist oleksid võimalikult head seitse esindajat järgmisel viiel aastal Euroopa Parlamendis, et ei keerata nii-öelda kokku kõiki teemasid. Nii et väga erinev on see pilt.

Hanno Pevkur: Ma ei tea, mul on vist paremini natukene läinud. Need inimesed, kellega ma kohtunud olen, on tegelikult üsna sõbralikud olnud. Loomulikult on neid, kes tulevad ja lihtsalt löövad käega, et "ei, Reformierakond". Loomulikult neid on. See on ju loogiline, et kui sa tänava peal inimestega kohtud, siis ongi läbilõige ühiskonnast, aga üldiselt nii riigikogu valimiste kampaaniaga, kohalike kampaaniaga kui nüüd europarlamendiga – inimesed üldiselt tahavad suhelda, tahavad küsida.

Ega siis nendega, keda sa ümber ei veena, ole mõtet väga pikalt ka debatti laskuda. Seepärast, et sa tead, et ta väga selgelt näiteks on EKRE valija ja teda ei ole võimalik ümber veenda. Nii et tuleb võtta nii, nagu inimesed ikka suhtlevad.

Hanno Pevkur, olete teinud Võrus ka kampaaniat?

Pevkur: Ma ei ole üldiselt väga palju kampaaniat selles mõttes teinud, et ma olen oma tööd teinud.

Lähete te Võrru kohale?

Pevkur: Kui on vaja, siis lähen. Täna ma lendan kahjuks Euroopa Liidu ministrite kohtumisele Brüsselisse ja sealt edasi järgmisele välissõidule, nii et ma olen terve nädala Eestist tegelikult ära.

Paet: Ma võin öelda, et 9. mail mina käisin Võrus ka. See oli väga tore päev. Päeva esimene pool oli Tartus Eakate Festival – väga meeleolukas üritus, soovitan kõigil tulevikus minna, sest varem või hiljem, ma arvan, meil on kõigil põhjust. Pärast sealt Tartust läksin Võrru.  

Teie käest ei küsitud, kus on Hanno Pevkur, tahaks rääkida Nursipalu teemadel?

Paet: Ei, niimoodi ei ole.

Pevkur: Ma olen seal ju käinud nii palju. Isegi need rahvakohtumised, kuhu on tulnud valdavalt ikkagi need, kes tahavad Nursipalu kohta küsida. Kui vaatame ka neid küsitlusi, mis on Nursipalu teemal tehtud, siis Kagu-Eestis ka inimesed ju mõistavad, miks me seda teeme.

Küsimus ei ole selles, et keegi tahab kedagi kiusata. See ei ole mingi Hanno Pevkuri harjutusväli, vaid see on tegelikult ikkagi Eesti riigi kaitseväele vajalik, selleks, et oleksime võimalikeks ohtudeks valmis.

Paet: Kui me läksime juba regionaalseks selle jutuga, siis muidugi tuleb öelda Võrumaa ja võib-olla ka Lõuna-Eesti kohta laiemalt, et teatav selline ohutunnetus seal piirkonnas on tegelikult teravam kui mujal Eestis, sest kui ka kaarti vaadata, siis tegelikult Võrumaa on ju ainuke piirkond Eestis, kellel on otsene maismaapiir Venemaaga. Põhja pool on jõgi või järv vahel, aga nendel on otsene maismaapiir. Mina isiklikult tunnetasin, et selline ohutunnetus Võrus ja Võrumaal oli teravam kui mujal Eestis.

Mulle tundub, et ei ole läinud täide nende inimeste ennustused, kes on öelnud, et see kampaania tuleb suuresti sisepoliitiline, et opositsioonierakonnad mängivad teravalt välja neid asju, millega on hakkama saanud valitsusliitu kuuluvad erakonnad. Kampaania ise on olnud suhteliselt loid ja seetõttu olete te ka pääsenud.

Pevkur: Küsimus ei ole ju pääsemises. Küsimus on selles, et Eesti inimesed teevad neid valikuid väga teadlikult. Kui me vaatame ka seda, et Urmas [Paet] on väga populaarne, Marina Kaljurand on populaarne. Tegelikult nad on tõestanud europarlamendis ennast väga hästi. Kui vaatame viimaseid numbreid, et tegelikult on selline kerge dissonants.

Ühest küljest ma vaatan, et näe, valitsuse liikmetest justkui rahvas toetab mind kõige rohkem, europarlamendi numbrid ei ole nii suured. Pigem on see sõnum, et võib-olla ei taheta, et ma ära lähen.

Inimesed teevad väga selgelt vahet, mis on europarlamendi valimised ja mis on sisemised, näiteks riigikogu või kohalikud valimised. Isegi kui vaatate nüüd riigikogu valimiste ja kohalike valimiste numbreid, siis näete ka seal väga selgelt ikkagi vahet. Sa ei saa minna nagu nii-öelda hanitama inimesi. Loomulikult on neid, kes toetavad alati sind kui persooni, aga selgelt ikkagi vahe on, kas on europarlamendi valimised või riigikogu valimised.

Milline oleks Reformierakonna toetus olnud siis, kui Andrus Ansip oleks ka kandideerinud? Praegu on see olukord, kus te ilmselt saate kaks kohta, aga võib-olla ei saa. Urmas Paet on europarlamendi liige, võime teda juba praegu õnnitleda, aga kui Andrus Ansip oleks ka kandideerinud, siis te oleks kindlasti kaks kohta saanud.

Paet: Ma tahaks loota, et see oleks jätkuvalt nii olnud ja mul on jätkuvalt kahju, et Andrus [Ansip] tegi sellise otsuse mitte kandideerida. Kindlasti need inimesed, kes oleksid muidu tema poolt hääletanud, kindlasti neil on ka mingi teine või kolmas eelistus, kes nüüd selle toetuse saab.

Kes võiks olla Andrus Ansipi poolt hääletajate järgmine eelistus teie nimekirjas?

Paet: Kui ma vaatan, mida Andrus ise ütles mõni päev tagasi Eesti Päevalehes, paljastades salajase hääletuse tulemuse iseenda puhul, siis ta ütles, et tema toetaks minu kandidatuuri. Võimalik, et osa sellest siis nii liigubki, aga kindlasti see ei ole üks ühele.

Pevkur: Ma olen üsna veendunud, et see häälte kadu ei ole väga suur. Kui sa oled valmis erakonda toetama ja oled valmis ka Andrus Ansipit toetama, et küllap sa leiad üheksa inimese hulgast kedagi, kellele see hääl siis anda. Kui vaatame ka enne olnud küsitlusi, kui Ansip veel oli nimekirjas, ja vaatame pärast seda, siis tegelikult Urmase numbrid on hüppeliselt kasvanud. Esinumbril on see ka loogiline. Üks osa on seal isiklik populaarsus, teine pool on see, et need erakonna hääled, ja erakonna kui märgi hääled, tulevad alati esinumbrile. See on igati loogiline.

Paet: See on nii ja naa. Meil on näiteid ka Euroopa Parlamendi valimistest, kus esinumber ei ole osutunud valituks, vaid on keegi teine sealt tagantpoolt. Ma arvan, et ka nendel valimistel näeme. Need on ikkagi väga erinevad valimised võrreldes riigikogu valimiste või kohalike valimistega, kus just nimelt selline isiklik aspekt on väga tugev.

See on ka paljuski erinev valimissüsteemidest, mis on Euroopa riikides. Seetõttu ka Eesti esindus üldse läbi aegade Euroopa Parlamendis on olnud väga tugev, sest eeldus on see, et need inimesed saavad ka isikliku tugeva mandaadi.

Kui me räägime sellest, kui palju Euroopa Parlamendi valimistel on sisepoliitika osakaalu, siis kindlasti seda seal on. Aga veel kord, väga paljud inimesed, kellega ma olen siin kohtunud, nii nüüd kui varem, nad ikkagi soovivad näha, et need seitse inimest, kes Eestist Euroopa Parlamenti lähevad, et nad teatud mõttes on natukene kõrgemal sellisest igapäevasest sisepoliitilisest konfliktist, et nad suudavad ka omavahel teha koostööd Euroopa Parlamendis Eesti suuremate huvide eest seismisel. Vaadates seda lõppevat mandaati, siis ma arvan, et see üldiselt on ka õnnestunud, hoolimata sellest, et oleme tulnud erinevatest erakondadest. Seda tunnetust või soovi ikkagi inimestelt on selgelt näha. Tahetakse näha, et otsene sisepoliitiline konflikt ei kanduks üle siis ka Eesti esindamisele Euroopa Parlamendis.

Lisaks sellele, et tahate saada europarlamendi liikmeteks, tegelikult te mõlemad tahaksite saada ka Reformierakonna juhiks. Hanno Pevkur on seda juba olnud.

Paet: Mina ei ole olnud ja ma ei ole ka seda väljendanud.

Räägime ikkagi sellest, et teie kaks pluss Kristen Michal, praegune kliimaminister, olete kolm peamist pretendenti erakonna juhi kohale, kui Kaja Kallas peaks otsustama minna Euroopa Komisjoni tööle. Milleks üldse kandideerida, kui see koht kohe-kohe vabaneb?

Pevkur: Kaja on selgelt öelnud, et ei ole vaja teda kuskile maha kanda. Ta teeb oma tööd peaministrina…

Ei, me ei kannagi teda maha, ta läheb Brüsselisse heale ametipostile.

Pevkur: Seda näitab aeg. Esiteks, olen sügavalt veendunud, et see on erakonna liikmete otsus ehk erakonna liikmed teevad selle otsuse, kes erakonda järgmisena, pärast Kaja Kallast juhib. Ükskõik kas sel, järgmisel aastal või ülejärgmisel aastal, see valik peab olema igal juhul erakonna liikmete teha.

Teiseks, ma soovitaks siiralt kõigil, kes mõtlevad hakata liiga vara lipse triikima, seda mitte teha. Tavaliselt sa kõrvetad selle lipsu ära, kui sa seda liiga vara triikima hakkad. Tuleb lähtuda nendest oludest, mis on.

Kui vaadata ka seda, miks ma ütlesin erakonnale, et ma olen valmis europarlamendi kampaaniasse minema, on tegelikult ikkagi see olukord, mis meil Euroopas ja maailmas on ehk julgeolek on põhiteema. Hästi keeruline oleks olnud seletada, et meil on näiteks julgeolekudebatid ja mind seal ei ole, olles ise kaitseminister. Mina ütlesin selgelt välja, et olen valmis erakonda toetama. See, mida ütlevad Eesti valijad, seda me näeme 9. juuni õhtul.

Tavaliselt tähendab poliitikute puhul see, et ma olen valmis erakonda toetama, seda, et ta ei lähe europarlamenti.

Pevkur: Kõigepealt meil on vaja kaks mandaati saada. Ma olen sada protsenti kindel, et Urmas jätkab, selles ei ole küsimust.

Paet: See on ikka küsimus, enne ei ole midagi kindlat, kui valimistulemused on kinnitatud. Ei ole mõtet tormata sündmustest ette.

Pevkur: Kui kuskil on võimalik lipsu triikida, siis sa võid selle ära triikida.

Paet: Ma ei triigi siin midagi. Mina olen harjunud niimoodi, et kui on eesmärk, siis tuleb selle nimel töötada lõpuni ja siis vaatame.

Pevkur: Ühine eesmärk ongi see meil, et saada kaks mandaati. Kõigepealt on vaja saada kaks mandaati, seejärel on näha, kes need kaks mandaati järjekorras saavad. Eesti süsteem on tõesti selline, et meil näiteks vastuhääli ei ole. Teatavasti näiteks Lätis ja Leedus on võimalik ka vastu hääletada.

Paet: Siis võib juhtuda, et saabki ainult vastuhääli. Võib-olla parem on hoida praegust süsteemi.

Pevkur: Vist oli Lätis ka üks juhtum, kus kohalikel valimistel üks volikogu liige valiti miinus häältega. Lihtsalt ei olnud nii palju inimesi, kes oleksid kõik plusshääli andnud. Meil ei ole seda, meil on väga lihtne – kas sa toetad või ei toeta. Kui sa toetad, siis toimub ümbergrupeerimine ehk need, kes saavad rohkem hääli, nimekiri muutub selle järgi ja siis saab hakata edasi vaatama.

Juhul kui Urmas Paet saab kõige rohkem hääli, siis on kaks järgmist küsitluse järgi, kas Hanno Pevkur või Marko Mihkelson. Ütleme, et te saate rohkem hääli kui Marko Mihkelson, kas te annate oma koha Marko Mihkelsonile ja jätkate kaitseministrina või lähete europarlamenti?

Pevkur: Selle otsuse teen pärast valimisi. Kindlasti vaatan, et mis see inimeste sõnum on, et kui palju siis toetushääli tuleb. Ma ei taha midagi ette spekuleerida, see ei ole lihtsalt väga mõistlik. Lihtsalt oludest ma räägin, kui me ei tea, kas me saame ühe või kaks mandaati.

Paet: Mina võin kinnitada, et kui mina ma osutun valituks, siis ma jätkan tööd Euroopa Parlamendis, soovitavalt samadel teemadel, välise julgeoleku teemadel.

Kaja Kallas peab tegema oma otsuse hiljemalt ilmselt kuskil augustikuus. Ametlikud läbirääkimised kohtade jagamiseks algavad pärast europarlamendi valimisi, aga tal on aega seda otsust Eesti rahvale välja öelda augustikuuni. Pärast seda te olete ikkagi mõlemad valmis selleks, et te lähete ja soovite saada Reformierakonna juhiks? Sellega kaasneb ka peaministri tool, see on kõige olulisem praegu igal juhul, kuni järgmiste valimisteni jääb peaministri tool Reformierakonna kätte.

Pevkur: Ütlen veel kord, et ei ole väga mõistlik spekuleerida. Esiteks, tuleb ära oodata Kaja otsus ja teiseks, väga palju sõltub ka sellest, mis 17. juunil Euroopa Ülemkogus juhtuma hakkab. Kuidas need portfellid seal kujunevad.

Muidugi kõige olulisem on, mis 9. juuni õhtul on, milline on jõudude vahekord. Jah, me võime eeldada seda, et EPP saab kõige rohkem, sotsid teevad teise tulemuse ja loodetavasti liberid teevad siis üle-euroopaliselt kolmanda tulemuse ja suur koalitsioon saab jätkata Euroopas.

Kuidas täpselt kohad jaotuvad, kes mis vastutust kandma hakkab – see spekuleerimine on hästi tore ja ma saan aru, kuidas ühiskond ja ajakirjanikud tahavad seda arutada, aga lõppkokkuvõttes mina ootaks tulemused ära, siis hakkaks tegema edasisi otsuseid.

Ma arvan, et ühiskonda tavalist Eesti inimest väga palju ei huvita see, millise positsiooni saab Kaja Kallas. Tema jaoks on oluline, kas see praegune valitsus jätkab Kaja Kallase juhtimisel või mitte.

Pevkur: Aga Kaja Kallast kindlasti huvitab, milline oleks võimalik portfell Euroopas.

Paet: Mina ei tea üldse, mida te siin arutate, sest minul ei ole ei tema ega keegi kolmas tõsiselt öelnud, mis on ta kavatsus. Ma ei ole avalikkuses seda lugenud.

Te mõlemad olete juhatuse liikmed, mõjukad reformierakondlased ja teile ei ole midagi öeldud.

Pevkur: See on ju loogiline.

Paet: Ei olegi öelnud.

Omavaheline mingisugune kokkulepe? Te ei saa seda muidugi siin välja öelda.

Paet: Saame küll, ei ole mingit kokkulepet.

Pevkur: Ei ole minuga, ei ole Urmasega.

Paet: Võibolla võib olla kuskil mujal on, aga meiega mitte.

Te ei kuulu siis siseringi?

Paet: Ma ei tea, kas sise-, välis- või mis iganes ringi. Objektiivne on see, et ei ole seda teemat arutatud mingilgi moel. Ma arvan, et see on ka õige, et ei ole arutatud. Kellegi jaoks on see spekulatsioon, kellegi jaoks on uued lootused, kellegi jaoks soovmõtlemine, aga rohkemat ei ole.

Selles mõttes ongi väga keeruline, et kui küsida ükskõik kellelt, kes juba siin tahab kandideerida kuhugi järgmisele kohale, kust midagi vabaneb – siis see natuke on selles mõttes mõttetu jutt. Igasuguseid asju võib tahta. Mina tahtsin ka lapsena saada vedurijuhiks, eks ole.

Pevkur: On veel võimalus!

Paet: No ma ei ole kindel, seal on ka väga ranged nõuded. Ma ei usu, et ma kvalifitseeruks. Igast asju võib mõelda, aga et kindla peale, siin tõsises saates, tõsises kanalis midagi hakata inimestele rääkima – selleks peaks olema natukene tõsisem alus.

Kaja Kallas – kumb portfell oleks meie jaoks parem, mis talle paremini sobiks? Kas kõrge välisesindaja koht või kaitsevoliniku koht?

Paet: Võib-olla mõlemad.

Mis see kaalukauss on?

Paet: Jättes konkreetsed nimed kõrvale, kui põhimõtteliselt rääkida, siis välisasjade kõrge esindaja oli, on ja kindlasti ka jääb järgmises komisjonis kogu selles Euroopa Liidu juhtimisstruktuuris sellise top-nelja ametikoha sisse.

Kaitsevoliniku osas tegelikult ju lõplikku otsust isegi pole langetatud, et see tuleb. Kui see poliitiline otsus tuleb, et see koht tehakse, siis hakkab suur vaidlus, mis sinna portfelli üldse läheb. Nagu me teame siiamaani, kui me räägime konkreetselt kaitsest, on see siiamaani liikmesriikide pädevus.

See vaidlus on veel alles ees, et mis tegelikult sellesse portfelli üldse läheb. Räägitud on kaitsetööstusest, mis täna on kuskil mujal, on räägitud infrastruktuuri ehitamisest Euroopas, et see vastaks ka kaitsevajadustele, see on hoopis veel nagu kolmandas kohas ja nii edasi. Ega siis keegi nendest, olgem ausad, ei taha ka ju midagi väga lihtsalt oma hõlma alt ära anda.

Küsida nende kahe koha vahel – kumb on nii-öelda mõjukam, siis vaieldamatult välisasjade kõrge esindaja, kuna tema on ju tänastes ka Euroopa Liidu dokumentides kirjas, et on selline ametikoht. Tal on väga suured volitused, tal on väga lai funktsionaalsus. Ta on ajaloos ennast, nii hästi või halvasti, tõestanud. See on kindlasti üks top-neljast Euroopa Liidu juhtivast ametikohast.

Pevkur: Tuleb arvestada ka seda, et kui uus komisjon saab endale ka kaitsevoliniku, ükskõik, kas ta on siis kaitsevolinik või kaitsetööstusvolinik, siis tegelikult üks voliniku koht läheb ju vähemaks. See mängitakse ümber. Praegu on kaitseteemad nii [Josep] Borelli portfellis kui [Thierry] Bretoni portfellis. Täna õhtul lendan Brüsselisse. Meil on homme ministrite kohtumine. Seal on tegelikult meil samamoodi, et osa punktid, jäme ots on Borrelli käes, kuna me oleme osa justkui välisasjade nõukogust, ja osa asju on Bretoni kanda.

Euroopa-siseselt, pärast komisjoni moodustamist või vähemalt komisjoni presidendi volituste saamist, kes eeldatavalt on Ursula von der Leyen – ta peab hakkama seda kujundama, et milline see portfellide jaotus ja milline see volinike jaotus üldse. Päeva lõpuks – ükski riik, kes esitab oma volinikukandidaadi, ei tea ju ette, mis volinikukoha ta saab.

Neid kõnelusi peetakse varem. Kindlasti, kui Kaja Kallasel on mingi huvi, siis ta on ka von der Leyeniga juba rääkinud sellest.

Pevkur: Kindel on see, et riigipeadel on siin oluliselt suuremad šansid saada head portfelli. Nägime seda Andrus Ansipi puhul, nägime seda Siim Kallase puhul, et kui sa oled olnud peaminister või oled istuv peaminister, siis kindlasti sinu võimalused parema koha peale, alates asepresidendist või siis näiteks Euroopa Komisjoni kõrgest välisesindajast – need võimalused oluliselt on kõrgemad.

Paet: Alati ei ole nii. Borell ei ole kunagi olnud Hispaania peaminister.

Mis ma tahtsin veel öelda nende kohtade jaotuse osas, et tegelikult see esimene ring ju sõltub sellest tasakaalust, mis on erinevate poliitiliste gruppide vahel. Täna me eeldame, et see koalitsioon või enamus säilib, nagu ta täna on. Euroopa Rahvapartei, sotsiaaldemokraadid ja siis liberaalid või Renew Europe – nagu see nimi nüüd meil seal parlamendis on.

Nüüd on küsimus, kas sellest seltskonnast piisab enamuse hoidmiseks või see enamus on väga napp. Et on vaja tegelikult rohkem kui seni kaasata veel kedagi. Kas need on siis veel konservatiivsemad konservatiivid ühelt poolt või näiteks rohelised teiselt poolt? Sellest hakkab ka sõltuma nende tippametikohtade jaotus, sest esimene valik ongi poliitiliste gruppide vahel. Kui me räägime täna Renew Europe'ist või liberaalidest, siis see esimene on see, et tuleb välja selgitada, selles poliitilises konkurentsis, et millise ametikoha täitmise šanss Renew Europe'ile üldse jääb.

Fakt on ka see, et Renew Europe'i sees on neid, kes tahaksid olla see üks ja ainuke, sest fakt on see, et Renew Europe ilmselt üle ühe koha nende nelja seest ei saa. Neid on ju veel. Nii et tegelikult on ka väga tugev Euroopa-sisene konkurents sellele ühele nii-öelda kõige tähtsamale ametile, mille siis Renew Europe suure tõenäosusega saab.

Kas te mõlemad olete valmis ka ise volinikuks minema? Urmas Paet on öelnud, et tema on.

Paet: Mina olen öelnud jah, et mind, see huvitas.

Aga teie? (Pevkurile)

Pevkur: Seda näitab aeg. Kindlasti nii-öelda täitevametis olemine on see, mida ma olen senimaani teinud oluliselt suurema kirega. Ma ei välista selles mõttes ühtegi valikut. Minu süda on praegu kaitseministeeriumis, aga mis pärast 9. juunit saab… Veel kord – kõik, need spekulatsioonid, neid nii-öelda Tambovi koefitsiente on nii palju. Seesama, et kes siis on Eesti esindaja Euroopa Komisjonis. Kuna Euroopa Komisjoni esindaja Eestist võiks ja peaks tulema Reformierakonnast. Kui näiteks Urmas oleks volinik, siis tekib kohe küsimus, et kes siis selle ühe või kahe koha peal on europarlamendis. Seda puslet on piisavalt palju, mis muudab selle spekuleerimise suhteliselt mõttetuks.

Kas te kunagi olete ka omavahel kaalunud, et võib-olla Reformierakonna liikmed peaksid kuuluma hoopis Euroopa Rahvapartei ridadesse? See on palju suurem, mõjukam. Oleme ausad – Reformierakond ei ole enam nii liberaalne erakond, nagu ta oli 10–15, 20 aastat tagasi.

Paet: Samas me mahume suurepäraselt Euroopa liberaalsuse skaalasse. Kui vaadata sealtpoolt, siis Euroopa nii-öelda liberaalsed parteid on vägagi seinast seina. Juba seegi näitab, et Eestist seal on ju praeguse seisuga kaks parteid ja võib-olla kunagi tulevikus isegi kolm. See skaala on lai. Mis puudutab seda arutelu, siis ei, me ei ole ametlikult seda arutanud. Ma võin isiklikult öelda, et aeg-ajalt, kui mingi asi päevapoliitiliselt ka Euroopa Parlamendis on pahandanud, siis ma olen mõelnud, et võib-olla tõesti tuleks seda kaaluda. Siis ma olen jällegi maha rahunenud ja leidnud, et see siiski ei ole mõistlik.

Üks on küll see, et EPP või Euroopa Rahvapartei on kõige suurem. Aga kui ma vaatan näiteks saadikute tegutsemisvõimalusi Euroopa Parlamendis, siis ma väidan, et tegelikult see grupp, kus me täna oleme ehk Renew Europe, et seal saadikul, kes tahab midagi ka reaalselt teha, on tegutsemisvõimalused isegi suuremad kui näiteks Euroopa Rahvaparteil.

Proportsionaalselt seal jaotatakse võimalusi teha raporteid või otsuse eelnõusid või juhtida mingit komisjoni. Aga lihtsalt Euroopa Rahvaparteist saadikuid on selle võrra palju rohkem, et neile lihtsalt ei jätku nii palju neid positsioone, mis näiteks Renew Europe'il on teatud mõttes lihtsam oma sees korraldada.

Tegutsemise mõttes, Renew Europe'is oleks puhtpraktiliselt, rääkimata sellest, et tõesti ka see viimased viis aastat, nende väärtuste seisukohalt. Renew Europe oli väga selgelt see, kes kiirelt võttis positsiooni sellesama Vene Ukraina-vastase agressiooni osas, on olnud väga järjekindel selles. Samas kui teised poliitilised grupid mingites asjades on ikkagi visanud selliseid vimkasid sisse.

Lühike vastus on, et ei – see ei ole päevakorras.

Pevkur: Tuulenuusutamine poliitikas ei ole väga mõistlik tegevus. See on tavaliselt populistidele kohane, et kui mingi tuul muutub, siis ma hüppan sinna. Tegelikult esimesena ikkagi tuleks vaadata neid väärtusi ja kindlasti Renew' väärtused on Reformierakonna väärtustele oluliselt lähemal. Kui sa tahad hüpata ühest perest teise kogu aeg, siis lõppkokkuvõttes sa oledki sellise hüppaja mentaliteediga.

Sa ei pea kogu aeg hüppama. Sa hüppad kõige suurema juurde.

Pevkur: Supp läheb kohe ka lahjemaks. Nagu Urmas ütles, et pigem ikkagi tuleb lähtuda väärtustest ja vaadata, kuidas programmilised seisukohad meil siin koduerakonnas korreleeruvad.

Paet: Selle viimase viie aasta pealt, ma ütleksin, et ma tegelikult üldse ei kõhkle. Jätkata Renew Europe'is on Reformierakonna jaoks õige, sellesama väga printsipiaalse väärtusküsimuse puhul, mis puudutab Euroopa julgeolekut, aga ka muud – inimõiguste teema, naiste õiguste teema. Mulle näib, et Reformierakonnal ikkagi Renew Europe, või siis ka ALDE parteina, igal juhul sobib paremini.

Teil on programmis kirjas – suurendame Euroopa Liidu välispoliitika mõjujõudu ja tõhusust, tagades kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise kasutuselevõtu välispoliitika valdkondades, mis puudutavad inimõiguste rikkumist, rahvusvahelist kuritegevust ja sanktsioonide kehtestamist. Kas ei ole ikkagi Pandora laeka avamine, et kui me liigume selles suunas, et enamus saab otsustada välispoliitika küsimustes, siis see laieneb varsti mingitesse teistesse valdkondadesse. Ta juba ongi laienenud.

Paet: Just nimelt, selles mõttes ei avata mingit laegast.

Ütleme, et on selline olukord, kus poole aasta pärast meil juba kehtiks see, mida te siin tahate. Ja poole aasta pärast enamik Euroopa Liidu liikmesriike leiab, et no hea küll – las Ukraina teeb vaherahu sellel joonel, mis praegu on venelaste käes. Ja me jääme siis selles hääletuses vähemusse.

Paet: No siis on Euroopa Liit ikkagi totaalselt muutunud ja siis on meil paljud teised eksistentsiaalsemad probleemid.

Kõik need reaalsed sammud peaksid ikkagi jääma praktiliste võimaluste piiridesse. See konkreetne säte puudutab reageerimist, nagu meil on täna Vene-Ukraina sõda, et kui on suur rahvusvahelise õiguse rikkumine, kus tuleb reageerida kohe ja võimalikult mõjusalt.

Aga mida me oleme täna näinud – on kõigepealt Ungari, kes on lahjendanud ja blokeerinud Venemaa survestamist, Ukraina toetamist, asunud šantažeerima, sidudes neid teemasid hoopis mingite muude asjadega.

Varem me nägime seda isegi kui Lukašenkot ja Valgevenet oli vaja survestada – ka siis leidus riik, kes hoopis muudel teemadel asus blokeerima seda, et Euroopa Liit teeks midagi Valgevene suunal. Viimased aastad on praktiliselt näidanud seda, et kiire reageerimise ja tugeva reageerimise olukordades on üks või teine riik hoopis muudel teemadel mitte lasknud teistel riikidel oma tahet teostada.

See väide, mis saatejuht nimetas – ma ei pea seda realistlikuks. Näiteks olukord, kus Eesti jääb üksi või väga väiksesse vähemusse, selleks, et nüüd on vaja agressorriiki mõjutada – siis on maailm nii hukas, et sel ei olegi enam mingit erilist tähendust.

Pevkur: Ühest asjast tuleb aru saada – mitte ühtegi sellist hääletust ei saa toimuda, kui me räägime Ukraina puhul niimoodi, et Ukraina ei oleks seda ise palunud. Seda ei saa ju olla, et Euroopa Liit võtab mingisuguse otsuse vastu, mis võiks olla Ukrainale siduv tänases sõjapidamises, seda ei saa olla.

Paet: Ma saan aru, et saatejuht pelgab seda, et hakatakse otsustama, et Euroopa enam ei toeta piisavalt Ukrainat selleks, et survestada Ukrainat minema kokkuleppele. Ma ütlen veel kord – siis on ikkagi asjad kapitaalselt hukas ja see väike muudatus hääletussüsteemis enam ei oma, sellisel juhul, kui meil on põhimõtteliselt asjad viltu, enam üldse mingit tähendust.